Madalsageduste kroonikad
Liidrid kõnnivad ees ja järgijate osaks on nende kõnnakule nimi panna. Üks pioneere raskes muusikas on ka Mick Harris, kes oma muusikaliste keerdkäikudega on end kindlalt suutnud maailma ekstreemmuusika ajalukku kirjutada – legendaarse Napalm Deathi trummarina mängis ta maailma kõige kiiremat muusikat, leiutades grindcore’i; projekt Painkiller koos Bill Laswelli ja John Zorniga sillutas tee metalse noise-muusika ja džässi vahel ning Scorn, tema praegune põhiline projekt, asus kaevama bassisügavikke, defineerides selle käigus ümber ambient dub’i ja elektroonilise dub’i laiemalt.
Tallinnas astubki Mick Harris sel reedel lavale kui Scorn. Kontserdiga, mis tema enda sõnade kohaselt võib “mõjuda nagu buldooser”.
Sinu kunagisest bändist Napalm Death on saanud tänaseks tõeline Briti ekstreemmuusika kuningapere, sest eksliikmed on alustanud mitut täiesti novaatorlikku stiili… Godflesh, Jesu, Cathedral ja sinu Scorn nende hulgas. Kas sa oma endiste bändiliikmetega veel lävid ka?
Napalm Deathis olid kindlasti paljud mu elu parimad hetked. Mälestused, mida ei saa ja ei tahagi kustutada. Kõigil koosseisudel oli oma maagia ja omad momendid, aga hetk, kui 18aastane Justin Broadrick (hilisem Godflesh/Jesu) palus mul bändis trummariks hakata, oli muidugi üle kõige. Kõik, mis järgnes, see oli juba ajalugu.
Shane Emburyt (toonane ja praegune bassist) näen kuskil iga nelja aasta tagant, ekslaulja Lee Dorrian kirjutas mulle hiljuti kirja.
Sinu muusikal on sarnasusi dubstep’iga, Scorn tegelikult mitmes mõttes ennetas seda stiili. Kas sul on selle muusikaga ka mingi ühisosa?
Ei kommenteeri. Scorn on Scorn ja on seda alati olnud, ma ei järgi mingeid reegleid. Ma hoian rohkem omaette ja suhtlen vaid nendega, keda hästi tean, Ohm Resistance’i boss Kurt Glück (ja Scorni kaasartist Tallinnas, Submerged – T. P.) mõistab mind ilma küsimata, täiesti täiuslik suhe.
Enamik inimesi teavad Scorni esimeste albumite järgi, mis ilmusid legendaarse Briti firma Earache all. Miks te sealt ära läksite ja mis on muutunud?
Need aastad olid hea muredevaba aeg, kuigi me ei saanud tegelikult kunagi seda plaati teha, mis meil Nic Bulleniga sees olemas oli. Earache’ist lahkumise põhjused olid lihtsad – ma küsisin luba lahkuda, sest Earache’i rajad olid Scorni omast mingiks hetkeks juba täiesti erinevad.
Earache oli ekstreemset metal’it tähistav kaubamärk ja Scorni oli neil keeruline turustada, eriti pärast esimest albumit “Vae Solis”. Mul pole midagi kahetseda ja nagu öeldakse, liigun edasi ja püüan ellu jääda.
Mis on su muusikas plaatide ja aastate jooksul muutunud? Üks elemente on alati olnud rasked bassid…
Bassi olen ma armastanud palju-palju aastaid. See on midagi sellist, mida sa tõepoolest ka füüsiliselt tunned, kui asjad on õigesti. Asi sai alguse vist dub’ist, mida ma 80. aastate algul John Peeli saadetest kuulasin, ja kui sul oli eriti õnne, siis võisid leida mõne reggae 7tollise, mille b-poolel oli dub-miks.
Umbes samal ajal hängisin ka mõnede rastadega, kellel oli soundsystem ning nad räppisid muusikale aeg-ajalt ka peale. Aastad 1982–1983 olid üldse suurepärased, neile külla minna ja kuulata, kuidas nad regeplaatidele peale lobisesid. Mul oli tol ajal kajaplokk, mille nad käskisid mul kaasa vedada. Kuidas ma saingi keelduda.
Kas sa vahel igatsed seda hüperkiiret trummimängu, millega sa omal ajal kuulsaks said?
Ma hakkasin hiljuti uuesti trumme mängima ja panen parasjagu kokku uut hardcore-grindcore projekti. Ei mingeid tõsiseid plaane, lihtsalt samm korraga, rõhuga sellel, et oleks fun.
Eks seal on endiselt ülikiiret tampi, sellega on ilmselt nagu rattasõiduga, et naljalt meelest ära ei lähe, aga eks ma loomulikult olen roostes. Ma olen tegelikult punktrummar, mitte metal-trummar, ja ma pole tegelikult omaenese stiili suur fänn olnud, aga siinkohal on probleemiks ilmselt mu enesekindluse puudumine.
Mulle meeldib endiselt trummikomplekti “kinni jääda”, sest see on auru välja laskmiseks ja eneseväljenduseks väga hea vahend.
Millega sa veel väljaspool Scorni tegeled?
Ma ei käi üldse väljas, välja arvatud, kui ma lähen kalale ja tahan sellest linnast pääseda. Kalastamine on mu elus tohutu pluss, eriti nüüd viimasel ajal tunnen vajadust istuda jõe ääres ainult koos oma kaaslasega, kellele meeldib samuti vahel minuga koos kala püüda. Mulle meeldib seal lihtsalt vaikselt istuda ja vaadata, kuidas maailm rahulikult mööda triivib. Loodus, voolav jõgi, mõned hetked ja mõtted vaid iseendaga, laen oma patareid jälle täis, kupatan stressi välja. Minu jaoks on see parim kaif üldse. Kala kätte saamine on sealjuures boonus, aga siiski teisejärguline. Aga loomulikult on see super tunne, kui kala konksu otsa tuleb Nagu hea dub.
Mis sa arvad Inglise ja maailma muusikast tänasel päeval? Tead sa midagi ka Eesti muusikast?
Ma ei tea Eesti muusikast tõepoolest mitte midagi, vabandust. Ma ei jälgi oma kaasaegset muusikat ja pole tegelikult uusi asju kuulanud umbes aastast 2002. Ma kaotasin umbes sel ajal suuresti huvi muusikas toimuva vastu. Nüüd ma kuulen mõnda plaati aeg-ajalt sõprade kaudu. Mulle vahel saadetakse ka plaate, mida ma väga hindan. Mulle meeldib vanem muusika, lihtsalt on nii. Pidage mind vanamoeliseks või mis iganes, ma teen, mis ma teen, ja kuulan, mis ma kuulan, ja see miski lihtsalt pole uus muusika.
Kuidas sa kommenteerid digiajastut ja allalaadimistest tingitud muutusi?
See pidi juhtuma. Sellel olid omad head ja vead, aga nüüd on see igatahes täiesti kontrolli alt väljas.
Mis on “ekstreemsus” tänapäeva muusikas? Kas nn saatanamuusikas, death ja black metal’is, pole kunagine oht täiesti asendunud teatraalsusega?
Mis on tänapäeval ekstreem???! Saatanamuusika, mis asi see on, Devil music, mon, kas seda öeldakse minu muusika kohta, või mis? Mulle meeldib ekstreemsus muusikas, aga ma ise pole väga ekstreemne inimene, mul on lihtsalt hea suhe muusikaga, mis esitab mingi väljakutse. Mul pole tänasest mingit aimu. Praegu tegutseb täiesti uus põlvkond ja mul on neist kahju. Ma soovin, et ma oleksin ka ekstreemne.
Milline on Scorni laiv?
Scorn on õige helisüsteemiga nagu buldooser, järeleandmatu. Ma ei põrka tagasi ega löö araks, vaid sukeldun sisse ja loodan, et kõik efektid toimivad.
Arvuti sülitab välja helisid, mille ma siis puldist läbi suunan ja paigast ära väänan. Efektid ja muu sinna juurde. Mida te enda ees näete, on põhimõtteliselt lihtsalt toores punk Birminghami stiilis. Asi, mida ma kõige paremini tunnen. On, mis on, aga ma garanteerin, et õige heliga võtab see teid kõiki rajalt maha.
* Scorn esineb 1. aprillil Von Krahlis, turnee “No Hate No Gain 2011” raames, kaasa teeb Submerged (USA) ja Pedigree.
