Kõik algab prožektoritest. Juba üle aeglaselt roomavate autodega koormatud viadukti sõites näen eemalt kümneid heledaid staadioni kohal kõrguvaid valguslaike, mis paiskavad tugevaid valgussambaid seal kusagil rohetava õrnalt hoolitsetud muru poole, meenutades kiiresti tumeneva taeva taustal ebamaiseid plahvatusi. Nende langemises on midagi religioosset ja apokalüptilist, nende soundtrack’iks sobiksid nii koraal kui ka hävituslennuki peenike vilin, kuid see kõik on pelgalt poeesia. Prožektoritel on üks ja ainult üks eesmärk − öelda juba kaugelt, et see siin on areen. Võitlusväli. Siin ei otsustata ehk inimsaatusi, kuid järgmised 90 minutit on see koht, kus sündmuste kulg on etteaimamatu ja järele ei anta.