01.03.2007, 00:00
Mae Mets "'Pühapäeval on reede"'
Mae Metsa enam kui kolme aastakümne sees loodu
hõlmab teemasid alates loodus- ja armastusluulest, jõudes
ühiskonnakriitiliste mõtisklusteni. Kuid see ei tähenda, et
tegu oleks ebaühtlase koguga, kuna ühendavana lasub sel
üldinimlik mõõde, soe vaimsus ja hingelisus ülimalt
subjektiivse maailmapildi vahendusel.
Metsa värsse on mõnus lugeda. Enamik kirjutatust on meloodiline, kõlav, isegi laulev. See on klassikaline vormiteadlik iluluule, mis tihti hõlmab igavikulisi teemasid ning suudab kõnetada eri aegade lugejaid. [“Sest suve üürikene unehabras hetk / on kiire kustuma. Ta ehtsust uskuma / sa vaevalt hakkad, kui ta ongi läinud, / meid möödaminnes soojendamas käinud” (lk 6).] Kujundid, mis tema luulet lugedes vaimusilma ette kangastuvad, on kaunid.
Kuid ei saa mainimata jätta ka mõningate kohmakamate ning otsitumate luuleridade olemasolu, mis keskendunult mõttele hävitavad vormi [“... ja uinub Elva linn, / kus ühiselt / sai pandud mõni pirn” (lk 31), “üks õde tal sai koduks Käru / ja teine leiab: paps on näru” (lk 66)].
Luuletaja isikupäraks on leidlikud sõnad ja kujundid [“surnud jorjen roiskund raod / kui küüned taeva ajab” (lk 34)]. Mõningad laused ja luuleread on niivõrd kaunid ja oma lihtsuses paljuütlevad, et sobivad ka kontekstist väljarebituna tsiteerimiseks [“Sa ihkad anda, avaneda, / kas leidub vajajaid, ei loe. / Nii paljud meist ei kohta seda, / kel oleks tema paistel soe” (lk 113), “Tühjuse kirjeldamiseks / ei leidu kunagi sõnu” (lk 45)).
Väärt teos on see, mis suudab näidata lugejale maailma enese pilgu läbi. “Pühapäeval on reede” sellega hakkama saab – jättes hinge pisut nukrameelse ja lüürilise tunde.
Metsa värsse on mõnus lugeda. Enamik kirjutatust on meloodiline, kõlav, isegi laulev. See on klassikaline vormiteadlik iluluule, mis tihti hõlmab igavikulisi teemasid ning suudab kõnetada eri aegade lugejaid. [“Sest suve üürikene unehabras hetk / on kiire kustuma. Ta ehtsust uskuma / sa vaevalt hakkad, kui ta ongi läinud, / meid möödaminnes soojendamas käinud” (lk 6).] Kujundid, mis tema luulet lugedes vaimusilma ette kangastuvad, on kaunid.
Kuid ei saa mainimata jätta ka mõningate kohmakamate ning otsitumate luuleridade olemasolu, mis keskendunult mõttele hävitavad vormi [“... ja uinub Elva linn, / kus ühiselt / sai pandud mõni pirn” (lk 31), “üks õde tal sai koduks Käru / ja teine leiab: paps on näru” (lk 66)].
Luuletaja isikupäraks on leidlikud sõnad ja kujundid [“surnud jorjen roiskund raod / kui küüned taeva ajab” (lk 34)]. Mõningad laused ja luuleread on niivõrd kaunid ja oma lihtsuses paljuütlevad, et sobivad ka kontekstist väljarebituna tsiteerimiseks [“Sa ihkad anda, avaneda, / kas leidub vajajaid, ei loe. / Nii paljud meist ei kohta seda, / kel oleks tema paistel soe” (lk 113), “Tühjuse kirjeldamiseks / ei leidu kunagi sõnu” (lk 45)).
Väärt teos on see, mis suudab näidata lugejale maailma enese pilgu läbi. “Pühapäeval on reede” sellega hakkama saab – jättes hinge pisut nukrameelse ja lüürilise tunde.
