Mäetamme kaksikdebüüt New Yorgis

New Yorgis elav kunstikriitik Karuin Laansoo annab ülevaate Marko Mäetamme Ameerika-karjäärist.

Mul ei ole New Yorgis elatud kahe aasta jooksul varem põhjust olnud eesti kunstniku näituse avamisele minna. Veebruaris tekkis neid põhjusi koguni kaks – Marko Mäetamm tegi oma Suure Õuna topeltdebüüdi. 8. veebruaril avati Long Island City Dorsky galeriis grupinäitus “Kodu kallis kodu” ning nädal hiljem Beaconis Go Northi galeriis soolonäitus “Järjekordne päev minu perekonnaga” (lahti 8. märtsini).

Näituste asukohad on ehk pisut segadust tekitavad neile, kes peavad Chelsea’t ikka New Yorgi kunstielu keskuseks. Viimase viie aasta jooksul on toimunud tähtsad muutused ja uus kaart uute keskustega on juba joonistatud.

Galeriide pidev tung Manhattanist üle jõe ida poole – madalamate üüride ja avaramate ruumide otsingul – on tekitanud Long Island Citysse Queensis suure kontsentratsiooniga kunstikeskuse.

MOMA Kaasaegse kunsti filiaal P.S.1 on piirkonna suurimaks magnetiks ja asub Dorsky Galeriist vaid mõne minuti kaugusel. 5 Pointzi nimeline grafiti-meka, Skulptuurikeskus ja Noguchi muuseum on teised olulisemad naabrid. Brooklyn ja Queens konkureerivad tihedalt Manhattanilt emigreeruva kunstielu võõrustamisel ning uut kodu otsivad mittetulundusgaleriid püüavad üksteise lähedusse grupeerumisega tekitada uut toimivat keskust.

Dorsky galerii on Long Island Citys vana olija ning töötab peamiselt sõltumatute kuraatoritega. New Yorgis elava itaalia kuraatori ­Ombretta Agró ­Andruffi mitu aastat ettevalmistatud projekt “Kodu kallis kodu” mahtus galerii programmi esimesena selle aasta neljast näitusest. Koduvägivalda lahkav grupinäitus tõi kokku väga omapärase seltskonna alates endisest Warhol Factory superstaarist Ultra Violetist rootsi animaatori Cecilia ­Lundqvisti ja salvadori kunstniku Ronald Moránini.

Mäetamme tööd leidis Andruff 2007. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljonist ja pidas seda “armastuseks esimesest silmapilgust”. Kas nüüd selle pärast, aga “Liivakast” (2006) ja animatsioon “Perekond” (2007) olid sobivalt platseerunud esimesse saali näituse avalauseks. Rõõmsat kollast värvi silmust nokas hoidev ja mängukanni meenutav pelikan on seda laadi nunnuks maskeeritud õudus, mis toob kokku laste liivakasti ja tapalava.

Sarnase peitemanöövri on teinud Ronald Morán oma installatsiooniga, kus lastetuba on kaetud ühtlase valge vatiinikihiga, koos seal leiduvate mängurelvade ja sõjamängudega. Koduvägivalla teemat lahati avamisele eelnenud paneeldiskussioonis lausa sotsiaaltöötaja pühendumisega.

Mäetamme tööde must huumor tundus osalenud psühholoogile igal juhul kaduma minevat, sest taas kerkis küsimus kunstniku “tegelikust kodusest olukorrast”.

Beaconi galerii Go North soolonäituse kohana on märksa ootamatum valik. Manhattanilt üle tunnise rongisõidu kaugusel asuv linnake on eelkõige tuntud DIA Beaconi muuseumi tõttu. Tegemist on väikse, üsna konservatiivse kunstikeskusega, mille uudised enamasti suurde linna ei kosta.

Uskumatult ilusaid jõe- ja mägedevaateid nautivad kohalikud patrioodid aga ei pea paljuks igapäevast linnasõitu töö pärast. Pesakond väikseid galeriisid on end paigutanud nukuliku peatänava äärde, vaheldumisi antiigi- ja vintage-poodidega. Eesti kunstniku näitus ei jää tänapäeva kunstile keskendunud Go Northis ühekordseks erandiks, vaid need kujunevad sellel aastal eraldi seeriaks. Publiku puudust pole ilmselt karta, sest Mäetamme avamisel oli ruum nii tihkelt kehasid täis surutud, et liiklemise kä igus nühiti seinatekstide pliiats maha.

Näitusel “Järjekordne päev minu perekonnaga” on väljas osalt uued tööd. Terava koduse elu vaatlejana tuntud Mäetammel on materjali üha ohjeldamatult ning pihtida seetõttu täpselt sama palju. Perekond sõidab autoga, remondib korterit ning promeneerib aias ja rannas. Igast episoodist saab teos – ühelgi argielu kübemel ei lasta niisama põrandale kukkuda. Ei pääse ka juhuslikult kodupõrandalt tabatud poolpalja tagumikuga käpukil remondimees ning kodust leitud üksik auguga meestesokk (video “Sokk”, 2008). Perekonna kokaraamatusse on kogutud valik retsepte, kuidas väikestest poistest piimakokteile teha, ning koduse mõrvaseeria ohvrid on miniobjektidena paigutatud igasse tuppa – magamistoas voodil padjaga lämmatatult; elutoas, kilekott peas, vaibal pikali; vanni uppunult ning köögis peadpidi praeahjus. Väikekodanlik nunnupotentsiaal formaatide osas tundub ammendamatu ja kui usaldada David Lynchi, on “kodu see koht, kus alati läheb midagi valesti”.