MAGUS PARANOIA
Kunstimuuseumi Ehitamise Sihtasutus ja Merko andsid 30. septembril uue KUMU hoone üle Eesti Kunstimuuseumile. Pidulikul üritusel toodi sihtasutuse direktor Voldemar Prometile üks kivi, et see aga rändas kelneri eksituse tõttu algul valede inimeste kätte, levis kumu müstilisest kivist ka ajakirjandusse. Tegemist oli väidetavalt vabamüürliku riitusega, sümboolse lukukivi asetamisega. Mis siis tegelikult toimus? Kuidas jõudis oletatavalt Saalomoni templist pärit kivi üldse Eestisse?
Kohal viibinud arhitekt Andrus Kõresaar valgustab tagamaid. “Tegelikult tõime meie selle kivi KUMUle kingituseks.” Kõresaar, arhitekt Kaur Stöör ja animaator Rait Siska käisid Tel Avivi lähedal Eesti pearabi Shmuel Koti naise venna pulmas. “Võimas pulm oli. 800 inimest, mehed ja naised pidutsesid eraldi.”
Kui seltskond lõbusas tujus lahkuma hakkas, ütles rabi, et tal on liiga palju pagasit ning palus arhitekte end aidata. “Selle peale tõsteti parkla nurgas 20kilone mullane mürakas autosse,” räägib Kõresaar. Kõrgendatud meeleolu hakkas kaduma, kui lennujaamas piirivalvurid uurisid kivi röntgenis ligi tunni ja lõpuks, kui kivile pagasikleebis anti, unustas Siska selle enda kätte.
Teel muutusid noorhärrad aga üsna närviliseks, kuna said aru, et ilma paberiteta rändama läinud mullase kamaka kujul on tegu just sellesama kiviga, mida Iisraeli president peaks Karu tänavale ehitatava sünagoogi (KOKO projekteeritud) nurgakiviks tooma. “Aga jumal saatis kivi kohale,” itsitab Kõresaar.
Tallinnas selgus, et ärimees ja Eesti Juudiusu Koguduse juhatuse esimees Boris Oks tahtis kivi kohe väiksemateks tükkideks teha, et Eesti ja Iisraeli presidentidel oleks kergem pidulikku talitlust teostada. Aga see ei tahtnud õnnestuda. “Kaks ketast läks juba puruks,” kurtis õnnetu näoga Oks Kõresaarele. Lõpuks saadi kamakast kätte pisem ja “esinduslikum” tükk.
Esimest tükki presenteeritigi pidulikult juudi kooliga külgneva sünagoogi ehitusel, mida väisas 19. septembril Iisraeli president Moshe Katzav, kes pidulikult andis kogukonna ehituskomisjonile üle Jeruusalemmast toodud kivi.
Veidi aega pärast Iisraeli presidendi visiiti sattus aga Kõresaar Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutuse haldusdirektori Voldemar Prometiga kohvi jooma ning Promet rääkis, et oleks vaja saada uuele muuseumile sümboolset lukukivi. Osakesega Saalomoni templist oleks maja justkui päriselt valmis ja Promet rääkis Kõresaarele legendi sellest, kuidas ilma selle ühe õige – kiilukujulise kivita, mis hoiab koos võlvi ja on viimane kivi ehitusel, ei saanud ka kuningas oma templit lõpetada. Selle peale kostis Kõresaar: “Eks näis, mis teha annab.”
KUMU jaoks lõigati kivist järgmine tükk.
30. septembril läks aga kõik väga kiireks, mistõttu Oksa juurde kivi järele sõitis tuntud peo- ja disainiinimene Lazer. Viimase saabumine KUMUsse kujunes üsna seikluslikuks, kuna taksojuht keelitas teda kivi kohe antikvariaadis ära müüma.
Lazeri hilinemise tõttu leidis Kõresaar, et kivi üleandmise võiks välja mängida teisiti: kelner pidi viima teatraalselt kandikul Prometile lavale kivi. “Mees läks aga rahva sekka ja ulatas kivi ühele juhuslikule mehele.” Härrasmees osutus Rein Kilgiks. Siiski saadi kivi uudistajate käest lõpuks kätte ning edastati Prometile.
Voldemar Promet, keda Jüri Lina on pidanud oma raamatus “Maailmavallutajate pettus” üheks eesti innukamatest vabamüürlastest, ütleb, et tegu polnud mingil juhul tellimuse, vaid noorte arhitektide emotsionaalse avaldusega.
Aga milline on nii-öelda lukukiviseos vabamüürlusega? “Inimesed ehitavad enda sisse templit või siis välimist templit,” ei ole Promet poeesiaga kitsi. Saalomoni templi kividel olid ikka meistrimärgid peal ja lukukivi peaks olema segmendikujuline. KUMU kivi seda pole. Promet plaanibki kivi töödelda lasta ja näiteks Pekka Vapaavuorile anda: “Pekka on tegelikult KUMU lukukivi.” Promet räägib, et kõik ei ole “kandiline”, paljudel asjadel on siiski ka sümboolne tähendusväli.
Ka rabi vestab pigem kinkimisrõõmust. Seega ei räägi ta ka vabamüürluse ja judaismi seostest. Et kivi oleks pärit Saalomoni templist, ta omaks ei võta: “Tegemist on 3000 aastat vana kiviga Jeruusalemma väravatest.” Kivi kujustab püha maad, aga ka traditsioonide kestvust pagenduses. “Iga sünagoog on tegelikult nii sümboolses kui praktilises mõttes tükike Iisraeli.”
Ekspressi oma salateaduste ekspert Meelis Piller ei tea, et Eestis oleks eraldi vabamüürlaste templeid ehitatud. Pole ka midagi imestada: Eestis on vabamüürlasi umbes paarsada. Siiski on riitusteks kasutatav ruum väga tähtis, möönab Piller. Kuidas võiks olla lood näiteks linnahalli ja rahvusraamatukoguga, mis meenutavad mõlemad tsikuraati ning võiksid ju mööndustega ka vabamüürliku filosoofia ja sümboolikaga sobida? Piller arvab, et meil pole uuema aja arhitektid vabamüürlaste peale küll mõelnud. “Samuti on paljusid meistrimärke peetud ekslikult vabamüürlaste sümboliteks.”
Pöördume tagasi Iisraelist pärit liivakivi kolmanda tüki juurde. Mis sellest edasi saab? “Seda hakatakse kui Jeruusalemma ja püha maa sümbolit eksponeerima valmivas sünagoogis,” lubab rabi Shmuel Kot.
Vabamüürlus ja arhitektuur
Vabamüürlus ning ehituskunst on omavahel tihedalt seotud, sest liikumine on välja kujunenud keskaegsetest ehitajate vennaskondadest Inglismaal. Neis vennaskondades nähti ehitamises teed inimese hingeelu täiustamiseks. Inglise keeles tähendab sõna “mason” nii müürseppa kui ka kiviraidurit ja seda pruugiti üldisemaltki ehitaja kohta. Ametinime algusliide “vaba-” tähendas algselt seda, et vennaskonna liikmed olid vabad mehed ja mitte orjad. Hiljem hakkas see mõiste osutama vaimsele vabadusele
Vennaskonnad püstitasid tööpaikade lähikonda endile barakke – loože, mis olid nii vabamüürlaste kogunemiskohad kui ka organisatsiooni üksused. Vabamüürlastega liitus 17. sajandi keskel muude elukutsete esindajaid. Vabamüürlus arenes praktilisest müürsepatööst filosoofiliseks ja see tähendab nüüd vaimset ehitustööd.
Sellest tulenevalt on paljud rituaalid ja ka filosoofia mõjutatud arhitektuursest keskkonnast. Nõnda on üks keskseid ehitisi kuningas Saalomoni tempel, mille ehitamisprotsessi ja hoone kirjeldus Esimeses Kuningate raamatus on üks varasemaid. Samas näevad vabamüürlased tervet maailma templina ning ka inimene ise piltlikustab teatud mõttes pühakoda.
Allikad: http://www.eestisl.ee ja http://www.freemasons-freemasonry.com
