Kultuurisfääris liigub muidu küll palju preemiasummasid ja toetusi. Viieteist aasta eest asutatud Rahvuskultuuri Fond hakkas esimesena välja andma elutööpreemiaid, kultuurkapital annab välja aastastipendiumi “Ela ja sära” ja oma aastpreemiaid jne. On olemas vabariigi kultuuripreemiad ja erafondide preemiad. Kuid miljon ja maja veel puuduvad.  

------------------------------------------------------------------------

Jaan Elken,

Eesti Kunstnike Liidu president

Kivastiku artiklis on sarkasmi, paraku on kõik tõene. Väikeses kultuuri-ja keeleruumis tegutsev looja ei saa pretendeerida samadele hüvitistele kui massiauditooriumi nautivad sportlased, on ju spordi sponsorraha taga lisaks Eesti riigile ka rahvusvahelised suurettevõtted, kuid nii või teisiti on see meie kõigi kui tarbijate taskust tulev raha. 

Ega sotsiaalselt tundlikud kultuuriini­me­sed naljalt kisa ei tõsta, tervikpilt asjade seisust ühiskonnas on ju enamikul silme ees: me teame, kuidas suur osa rahvast tegelikult elab – sestap tundub valjuhäälne suurema viilaku lunimine endale enamikule meist ebaeetiline. 

Hans H. Luik,

ärimees

Minu arust vääriks vägevat preemiat eesti kunstnik, kes kujundaks mõne Eesti riigihoone nii, nagu Marc Chagall on vorminud Iisraeli Knesseti hoone. Pannood seinal, mosaiik põrandal... Poleks arvanud, et selline parlamendihoone on olemas.

Eri Klas,

Eesti Rahvuskultuuri Fondi esimees

Kui rääkida tunnustamisest, siis – ma olen taotlenud kultuuritegelaste sissepääsu Teaduste Akadeemiasse. Aga akadeemikute tsunfti, just tsunfti, ei ole pääsenud keegi teine kui Lennart Meri. 

Näiteks Soomes on akadeemikud ka heliloojad, dirigendid. Meil võiks akadeemikud olla Veljo Tormis ja Jaan Kross. Kui valitsus ja TA leiaksid sellise võimaluse, oleks see näide kultuursusest. Olen ütlemata ebameeldivalt üllatatud, et on tekkinud plaan ära kaotada laste muusikakoolid ja asendada need huviringidega.

Nüüd ma loen lehest, et meil on tekkinud miljardäride klubi, kuid kas selle liikmete puhul saame rääkida ka kultuurist? 

Ingrid Rüütel,

presidendiproua

Kindlasti vajaks ka kultuuritegelased ja teadlased Eesti riigilt rohkem tuge. Aga nende saavutusi ja tegemisi ju sentimeetritesse ja kilogrammidesse ei pane. 

Lylian Meister,

kujutava  ja rakenduskunsti sihtkapitali esimees

Ei oskagi vastata. Loomingulisi saavutusi on väga raske võrrelda. Kes võiks sellise preemia saada? Näiteks Tiit Pääsuke, kelle panus eesti kunsti on mega. Või vähemalt Veneetsia biennaali rahvusvahelisel kuraatorinäitusel esinenud eesti kunstnik võiks saada maja.

Signe Kivi,

Eesti Kunstiakadeemia rektor

See, kas kultuurivaldkonnas olümpiamängude ja ­maailmameistrivõistluste kuldmedalile vastab Veneetsia biennaali peapreemia või viis korda järjest rahvusvahelisel konkursil võitnud eesti pianist või on see eesti rahvuskultuuri säilitaja või oma koolkonna looja, on küsimuste küsimus. Meie ühiskonna väärtushinnangud ei ole kultuurikesksed, vaid hinnatakse tulemust, mida saab üheselt mõõta.

Olav Aarna,

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees

Samas suurusjärgus saavutust nagu spordis, vist. Kui meie mõni interpreet või dirigent mõnel suurel kontserdilaval saab oma kontserdi … Tunnistan, et meie komisjon pole töötanud välja vastavaid mängureegleid, tegeleme rohkem hariduse ja teadusega. Minu jaoks ootamatu küsimus, ausalt.

Erki Nool,

olümpiavõitja

Me räägime väga erinevatest asjadest. Sportlasel on aktiivne tegutsemisaeg umbes viis aastat. Pärast karjääri teda enam ei toetata. Minu karjäär on läbi ja mind ei toeta enam keegi. Aga luuletusi võiksin ma ju kirjutada elu lõpuni!

Tuleb ka silmas pidada, et riik ­toetab ainult neid sportlasi, kes on ­maailmas kaheksa parima hulgas. Kui sa oled maailmas üheksas, sulle enam ei maksta. Samuti ei toetata Eesti meistreid – kohalik tase ei loe. Ja Pärt, kes on maailmatasemel, tema saab ju hakkama.

Ja kui arvutada kokku kõik kultuuripreemiad ja toetused, mis Sirbis kirjas, siis näiteks Jaan Kross ei tohiks hambaid krigistada. Hambaid krigistavad need, kes ei suuda oma loomingut teistele pähe määrida. Kui mõni Eesti kirjanik saaks Nobeli, siis kullataks ta riigi poolt kindlasti üle. 

Samuti ajavad siin lugupeetud kultuuritegelased segamini, et sporti toetatakse peamiselt erasektorist. Riik nii palju raha ei anna.

Aga kas on üldse võrreldavad mees (Raul Meel – toim.), kes sodib Eesti lipu täis ja saab hiljem 250 000 krooni riiklikku preemiat, ning Andrus Värnik, kes tuleb maailmameistriks ja saab 250 000 krooni preemiat? Mina Eesti lipu rüvetamise eest nii palju ei maksaks, aga maailmameistri tiitli eest küll kahju poleks.

Ja lõpuks, kui kellelegi ei meeldi midagi, siis hakaku sporti tegema! Tehku seda, mis talle meeldib. Mulle meeldis sport, mulle meeldis kümnevõistlus ja ma ei saa samal ajal olla kade inimese peale, kes oskab hästi luuletusi kirjutada ja teenib selle pealt. Ma ei kadestada geeniust, kui ma ise luuletusi ei oska kirjutada.

Ita Ever,

näitleja

See summa, miljon krooni, võtab mind keeletuks, hingetuks. Meie, näitlejad, pole ju selliste summadega harjunud. Ja kui ta võidaks maja, siis kust võtab näitleja raha selle ülalpidamiseks? Kuid kahtlemata väärib härra Jaan Kross miljon krooni preemiat.

Mõnikord teeb näitleja ühe hiilgava rolli, aga sellest minnakse auhindajate poolt märkamata mööda. Mulle meenub sel juhul alati aastate tagune Siina Üksküla roll Maria Callasena…

Karin Sepp,

Saku Õlletehase ASi turundusdirektor

Saku Õlletehas on loomeinimesi alati väärtustanud. Suurem rahaline tunnustus on Saku poolt läinud Tiit Pääsukesele. Vinogradovit ja Parmastot on Saku auhinnanud Austria kunstilaagritega. Lisaks on Saku õla alla pannud ka paljude noorte kunstnike näituste korraldamisele.   

Saku Õlletehast võiks võrrelda in­dustrial-galeriiga, tehases on Vindi, Kase, Saksa, Parmasto, Vinogradovi jt kunstnike teoseid.

Saku huvi ja kiindumust kunsti vastu peegeldab ka meie uus esindustoode Saku Kuld, mille lansseerimine toimus uues KUMUs sõnumiga “Moodne klassika”.      

Jaan Kross,

Nobeli auhinna püsinominent

Ma üritasin sellele küsimusele võrdlemisi ausalt kaaludes vastust leida, aga läbinisti rahuldavat vastust siiski ei leidnud.

Jan Kaus,

Kirjanike Liidu esimees

Sellise preemia võiks anda kirjanikule, kelle loodud väljend läheb üldrahvalikku käibesse. See tähendab, et Kivirähule, kelle “rehepapist” räägivad kõik, võiks küll talu anda.

Raivo Palmaru,

kultuuriminister

Sportlastega on asi lihtsam, seal on sentimeetrite ja sekunditega võit täpselt mõõdetav. Ja siis on nad saanud kultuuriministri ettepanekul valitsuselt tõepoolest suuri rahasummasid. Aga need on ühekordsed summad, kultuuritegelasi toetatakse seevastu pidevalt. Meil antakse igal aastal kaks 300 000 krooni suurust elutööauhinda ja 150 000 krooniseid riigi aastapreemiaid. Näen eeskätt vajadust luua tipploojatele eluaegsed sotsiaalsed garantiid, näiteks, et priimabaleriinid saaks ka pärast karjääri lõppu hakkama. Tegelikult tuleks ka kultuuritegelastele luua sportlastega võrreldavad, poolenisti iseeneseslikult toimivad rahastamissüsteemid. Raamatukogude laenuhüvitussüsteem saab tulevikus kindlasti rohkem raha.

Mõtet, et keegi meie kunstiloojatest võiks saada talu nagu kunagi August Mälk, võiksin täitsa toetada.