Make love, fuck war
Ma magan.
Telefon heliseb.
“Kui sa jõuaksid 45 minuti pärast Radissoni, siis saaks Ekspress eksklusiivse intervjuu Public Enemyga!”
Eksklusiivse intervjuu…?
“Jaa, aga sa pead väga kähku tegema!! Jõuad?”
M’proovin.
Niimoodi, fuck küll!, ei tehta intervjuusid, puhin ma mõttes hotelli poole longates.
Mind ei innusta ka uudis Public Enemy giidilt Electralt. Ta teatab, et Flavor Flavi asupaigast ja üldse olemasolust ei tea ta midagi – Flavor Flavi on ansambli naljamees, lõbus ja nutikas vahutaja, kes võib ühest sõnast kinni haarates ükskõik mida rääkida – ja et minuga kohtub Chuck D.
Chuck. D., Public Enemy liider ja vaimne juht, kelle kohta filmirežissöör Spike Lee on öelnud “Üks poliitiliselt ja sotsiaalselt kõige teadlikum artist läbi põlvkondade”. Mees, kes on krooniliselt kõnepuldis konverentsidel, koolides, ülikoolides ja vanglates juba aastast 1989. Ta on kirjutanud best-selleri “Fight The Power” – hip-hop-vaimsuse manifesti. Chuck D on Public Enemy The Messenger of Prophecy, Lyrical Terrorist, The Hard Rhymer, The Architect ja ma ei jõudnud kaasa võtta ühtegi küsimust! Ainult üks piraatplaat on kaasas.
Õnneks alustab küsimustega Chuck D., täpselt sellise sügavbassise häälega nagu plaatidel. Hääle taustale kujutletav lugu on lihtsalt märksa-märksa rahulikum kui Public Enemyl tavaliselt:
„Kas sa eilsel kontserdil käisid?“
Mhm.
„Meeldis?“
Jaa, väga. Mängisite kõik põhilood ära ja...
„Tore. Oled sa enne ka räpi-kontserte näinud?“
Päris korralikke mitte
„Ma ütleks sulle siis igaks juhuks, et enamus räpi-kontserte pole üldse sellised,” venitab ta aeglaselt ja istub diivanile.
Kui kaua te koos live-bändiga olete tegutsenud?
„Kaks aastat. Nad on meile väga mõnusateks kompanjonideks. Väga lõbus on nendega koos mängida. Väga.“
Ansambel The Roots esineb ju ka terve bändiga.
„The Roots alustas sellega ja The Fugeesi tüübid ja mingil määral Cypress Hill. Aga ma ei tea, et üheski teises bändis nõutaks, et keegi päris liikmetest peab oskama pilli mängida.
Meil on kokku viis trummarit. Just seepärast Flavor Flav mängib trumme, Professor Griff mängib trumme. Flavor mängib veel ka bassi. Mina ei oska küll ühtegi instrumenti, aga ma ikkagi ei usu, et mõnes teises bändis oleks nii mitmepalgeline kamp muusikuid. Selles mõttes on Public Enemy suunda näidanud.“
Flavor ei mänginudki eile bassi esimest korda?
„Mängis küll. Selles loos.“
Juba kakskümmend aastat tegutsenud Public Enemy muutis maailma 1980ndate lõpus. Nad ei olnud ainsad siis toimunud hip-hop-revolutsiooni stsenaristid, aga nad olid selle liikumise kõige kardetumad sõdurid. Juba nende välimus oli militaristlik. Rääkimata lugude sõjakusest ja muusikast, mida äraehmatatud kõrvad pidasid esialgu sämpleritega orkestreeritud müraks. Mille taga huilgasid sireenid.
Oma radikaalsete sõnavõttudega – ja sõnum oli neil vähemalt samaoluline kui trummibiit - kohutas Public Enemy kõiki, olenemata rahvusest, rassist, usutunnistusest. Nende automaat tulistas hõbekuule igas suunas – rassism, seksuaalsus, meelelahutus, sõjad, haigused, religioon, filosoofia, poliitika…
Ja kus iganes koostatavad tarkpead kõigi aegade olulisemate albumite tabeleid, käivad sealt ikka ja jälle läbi Enemy albumid “Yo! Bum Rush The Show” (1987), “It Takes A Nation of Millions to Hold Us Back” (1988), “Fear of a Black Planet” (1990) ja “Apocalypse 91…The Enemy Strikes Back” (1991). Kriitikud jumaldasid neid. Samuti publik – muusika jõhkrusest hoolimata olid need plaadid kommertslikult edukad.
Täna on Public Enemy hip hopi dinosaurus. Nad tegutsevad, aktiivselt, aga ei figureeri enam aktuaalsetes tabelites või ajakirjade kaantel. Võite isegi arvata, kui palju nad sellest hoolivad. Sest seda revolutsiooni-asja ajavad nad edasi. See on lihtsalt internetti kolinud.
Just Chuck D on kõige valjuhäälsem interneti Maale-tooja popmuusika meridiaanil. Ta pooldab ja propageerib muusika levimist (ning tegemist) internetis. See, mida peetakse ka piraatluseks ja varastamiseks, mille vastu valdav enamus pop-artiste sõdib, on tema jaoks publiku ja artistide lähenemine teineteisele ja mis kõige parem: nii puksitakse mängust välja vaheltkasuvõtja – suur plaadikompanii.
Chuck kaebab, et ta ei saa hotellitoast oma Maciga netti ning mina teen kuldaväärt katse: seada interneti väärtuslikkus kahtluse alla.
Kas internet on tundmatutele bändidele tõesti nii tõhus koht tuntuks saamisel ja publiku leidmisel, nagu arvatakse?
„On sul selle asemele midagi paremat pakkuda? Või võrreldes millega?“
Võrreldes siiski sellega, kui bändil on taga korralik plaadikompanii, kes puššib sind. Raadiosse, televisiooni ja pressi.
„Sa tahad nüüd mulle öelda, et suured plaadifirmad on ainus mõttekas asi!?!“
Ei, mitte päris nii, aga... Neid uusi bände, tundmatuid artiste ja nende uut muusikat on internetis ju niivõrd palju, et ma ei mõista, kuidas tänulik kuulaja nad üles leiab.
„Kui sa oled uus artist ja sul pole seljataga mõnd firmat, siis millised on sinu alternatiivid? Enne interneti ei olnud tundmatutel bändidel mitte mingit võimalust end kuuldavaks teha. Nüüd vähemalt mingisugune võimalus on ja see kõik on alles algus.
Terve maailm on ju uusi bände täis, mitte ainult internet! Ja räägime kõigepealt ikkagi ajast kümme aastat tagasi: sul on uus bänd ja kuidas sa endast teada võisid anda? Praegu on miljardid inimesed on internetiga ühendatud ja sul on võimalus neile kõigile oma muusikat saata.“
Päris saata ikka ei saa. Nad peaksid selle alla ju laadima.
„Ah??? Mida sa nüüd konkreetselt soovid öelda: et kas internet on uutele bändidele kasulik või siis mitte?“
Emm...
„Ütleme, et Eestis on üks bänd, kes tahab hip-hop`i teha. Kuidas võiks maailm neist teada saada, kui nad isegi ei lase kedagi enda muusikale ligi? Kui kasvõi üks inimene jõuab interneti kaudu nendeni on see juba väga hea! Üks vastukaaluks null!?” ta vaatab mulle suurte silmadega otsa. “Kumb on parem?“
Okei. Üks on parem.
Aga kuidas sa piraatplaatide (bootleg´ide) tootjatesse ja levitajatesse suhtud?
“Minu arust on piraatplaadid ja nende levitajad suurepärased ning tähtsad. Ma ootan pikisilmi, et saaks asjad nii kaugele ajada, et Ukrainas tegutsevate piraadivalmistajatega äri teha.”
Oo. Mul on siin üks Venemaal või kusagil sealkandis valmistatud Public Enemy piraat-plaat. See.
(Ulatan Chuck D-le salatehases pressitud ametlikult ilmumata Public Enemy plaadi - industriaalse megamixi Enemy hittidest, b-pooltest, rariteetidest ja rütmi- ja bassitrackidest - “Bring The Noise 2000”.)
Chucki nägu läheb suureks: “Wow… See on kõva. See mulle meeldib. Jeee… Great, see mulle meeldib.
Ma tahaks väga nende inimeste peale sattuda, kes neid teevad. Annaksin neile master-lindid, küsiks mingi osa tuludest ja tehku siis mida heaks arvavad.
Minu arust on see plaadikompaniide tulevik, et nad peavad piraattootjatega koostööd tegema.
"Wow!” ei saa ta pead vangutades plaadilt silmi.“Ma tahaks omale ka ühte sellist.”
Sa võid selle endale võtta.
“Võin!?! Oo, aitäh.”
Mõtlen, et peaks piraatplaadinduse kohta veel midagi rääkima ja: See maksab meil umbes 50 krooni.
“Mis…! Kui palju?”
50 krooni.
“Hmm…” Chucki näolt kaob seal just sekundid tagasi valitsenud vaimustus.
Ma ei saa aru, miks ning panen edasi: Ja originaalplaatide hinnad on meil 250 krooni ümber.
Chuck paneb plaadi lauale. Vahib seda tummalt. Mornilt…
Ooo!
Greit!!
Muidugi! Chuck D arvab, et see Eesti ajakirjanik üritab talle tema enda bändi plaadist tehtud piraat-plaati maha müüa!
Ääi-ei-ei! Ma annan selle niisama!
“Aaa… No väga hea.”
Bhuhhh…
“Ühesõnaga sa võid mu e-maili ära trükkida – mistachuck@rapstation.com - ja edasi öelda, et ma otsin piraatplaatide tootjaid, et nendega bisnist teha. Kahtlane, et nad julgevad reageerida, aga äkki siiski. Miks mitte.
Varem tuli mul lõputult plaadifirmaga jageleda, et nad meie muusikat siin või seal riikides välja laseks. Ja näed – buutleggerid teevad selle lihtsalt ära. Väga hea.”
Kas sa ei arva, et praegu on hip-hop ja üldse muusika tänu sellele, et kõik tiirleb superprodutsentide ümber, liiga ühesugune?
“Jaa. Ja see on väsitav. See ei ole üldse hea. Ma saan aru kui,” - lajatab Chuck Hesburgeri friikartulite topsiga vastu lauda nii, et ma toolil võpatan – “sa tahad, et hamburgeril oleks kogu aeg üks ja sama maitse, aga muusikaga ei tohiks nii olla. Mkm.“
Aga meeldivad sulle mõned suure nimega produtsendid?
„Ma ei ole üldse sellest vaimustunud, et produtsendid peavad olema just suure nimega produtsendid. Nagu The Neptunes, Dr. Dre, DJ Premier või The Bomb Squad.
See on, you know, eilne päev. Ma pooldaks seda, et häid produtsente tuleks ükskõik kust ja seda just tänu internetile.
Kes teab, kust võib tulla järgmine The Neptunes? Miks peavad parimad produtsendid pärit olema just New Yorgist, Los Angelesist või Londonist? Kõigil on ju ühesugused instrumendid, ühesugused aparaadid ja vahendid, ainult lähenemises või andekuses on asi kinni. Tee midagi valmis, pane interneti üles ja saa kuuldavaks.
Korvpalliga on samamoodi. Kas kõik parimad mängijad on New York Cityst? Ei, ei," Chuck naerab omaette. "Ei!
Sama hästi võivad nad pärit olla Eestist. Kui poleks liigasid, kus oma võimeid näidata ei oskaks NBA neid muidugi üles korjata, aga neil ju on ja vaata kui palju on NBAs Euroopa korvpallureid. Tänu sellele on see mäng kõigile kättesaadav. Samamoodi tuleb kõigile ligipääsetavaks teha muusikamäng. Endast on lihtsalt vaja kuidagi märku anda.“
Millised uued projektid sul käsil on?
„Okei,” Chuck nihutab enda ette mu kaustiku. “Neid on palju,” ja ta kirjutab paberile neti-aadressid, kus on ülevaade kogu sellest paljust (www.slamjamz.com, www.rapstation.com, www.bringthenoise.com ).
“Eks see ole nagu ikka: kontserttuurid, muusika, televisioon, filmid, videomängud, reklaamid, raamatud... Praegu tegeleme veel kahe uue Public Enemy albumiga. Üks rõhuga päris muusikutel, teine rohkem poliitiline. Sellised on vähemasti plaanid.“
Sa tegid eelmisel aastal kaasa ühel väga imelikul Euroopa tantsubändi plaadil - mis selle nimi oligi…
„Boom Boom Sattelites. Ja just tegin ühe loo Junkie XL-iga. Ma teen kogu aeg selliseid asju, sest mul on ükstapuha.“
Kuidas?
„Mind ei huvita. Räpp-artistina olen ma terve karjääri olnud selle poolest tuntud, et ma ei karda midagi ette võtta. Paljud räpparid kardavad erinevate asjadega katsetada. Nad kardavad, et see kahjustab nende mainet. Kõik see maine ja credibility on minu jaoks enivei bullshit.”
Mis on bullshit?
“Street-credibility* on bullshit.”
Ta tõuseb ja läheb jalutades kapi pealt mingeid asju võtma: "Sa kas oled muusik või ei. Sa kas teed, mida sa tahad, või siis ei tee. Oma street-credibility pärast muretsemisel pole muusikaga mitte mingit pistmist. See on rohkem turundusosakondade asi. Seotud promokampaaniate ja selliste asjadega, mitte muusikaga.”
Ja jõuab ringiga tagasi istuma: “You know.“
Aga kas need lood, näiteks see sama Boom Boom Satellitesi oma, sulle ikka meeldis?
„Ma olen teinud kaasa ka lugudes, mis mulle ei meeldi. Seegi on lõbus,” kõkutab Chuck. “See, et mingi asi sulle meeldib, ei ole alati peamine põhjus millegi tegemiseks. Mõnikord tuleb projekte ka väljakutse pärast teha.”
Paar aastat tagasi osalesid ühel Prince’i albumil, kas ta sulle ikka aitäh ütles või on ta tõesti nii ebaviisakas nagu räägitakse?
„Mhm,“ on kõik mis ta kostab. Ta topib karbist kartuleid suhu ja sööb. “Ja ma ütlesin talle ka aitäh. Olla Prince’i poolt produtseeritud on imetlusväärne. See on võrreldamatu.
Ükskõik, mida Prince teeb,” katkestab ta taas lause, et kallata endale otse pakist kirsimahla sisse. “On minu jaoks hea. Ähh…”
Milline on Public Enemy sõnum aastal 2003?
“Sõnum on siiani - Make Love, Fuck War! Unite the human family!
Ja tänase päevani on vaja teadvustada, et paljud värvilised inimesed ümber maailma vajavad abi. Ja on vaja kindlustada, et näiteks mustad inimesed Aafrikas abi ka saaksid. Ja et neid võetaks võrdsetena.”
Kas Public Enemy teeb millalgi ka päris ehtsa Armastuse albumi?
“Armastusi on ju erinevaid. Ja armastuse pärast peab ka võitlema.”
Ma hakkan kodinaid kokku pakkima. Osa ajast, mille ma Chuckiga koos veetsin, on ta paralleelselt tegelenud muude asjadega. Mingite arusaamatu funktsioonidega aparaatide ja paberihunnikutega, millest mõnele ta aeg-ajalt jooni tõmbas või midagi kirjutas.
Sa paistad muudkui töötavat?
“Mm? Oo, ei. Täna olen ma piisavalt puhata saanud,” ringutab Chuck. ”Ja muusika tegemine ei ole mingi töö. Akende pesemine on töö. Minu arvates on isegi lastega lõbustuspargis käimine rohkem töö kui muusika tegemine. That’s work, man! Perekond on muidugi mõnus aga… hah-hah-haa," tõuseb ta naerdes püsti ja pillutab käes piraatplaati.
“Sa jääd muidugi miinustesse.”
A ei..
“Väga hea, et sulle eile kontsert meeldis. Ma arvan, et me tegime hip-hopile suure heateo ja nüüd hakkab siin rohkem räpi artiste käima. Kes sulle veel meeldivad? Gang Starr?”
“Jaa ja…” ma üritan nendega sealt 80ndate lõpust alustada “ I>De La Soul ja…”
“Ooo! De La Soul! Nad on laivina väga head. Ma ütlen neile, et nad siia tuleks. Oi see oleks hea. Nad meeldiksid sulle kindlasti.”
Väga tore.
Väljatõste: Minu arvates on isegi lastega lõbustuspargis käimine rohkem töö kui muusika tegemine.
* Street-credibility -- tänavausutavus, kui soovite. Truudus juurtele ja sihtgrupile eriti hip-hop, aga ka klubikultuuris. Et artist ei ole ennast lamedatele väärtustele maha müünud.
Public Enemy kaks faasi
Public Enemy elulugu jaguneb minu jaoks sümboolselt kahte faasi. Kõigepealt, nende panus popmuusikasse 80ndatel aastatel pole kuidagimoodi vähem radikaalne kui näiteks Jimi Hendrixi oma 60ndatel. Võrrelge tolle kümnendi alguse kitarrisoundi sellega mis sündis lõpus. Ja kui me jälgime rap-muusika edenemist algsest minimalistlikust electrost massiivse, tiheda ja agressiivse kõlaterrorini Public Enemy tipp-albumitel “It Takes A Nation Of Millions To Hold Us Back” (1988) ja “Fear Of A Black Planet” (1990) pole shokk mitte vähem ilmne.
Aga siis on veel too teine faas. Ja see seisneb nimelt selles, et kõige kiuste ei sündinud Public Enemy külvatud seemnetest suurt midagi. Bänd on muusikaajalukku jäänud kui midagi radikaalset ja erilist, kuid sellisena on ta justkui 80ndatesse aastatesse isoleeritud, jõudmata mitme päris hea hiljem ilmunud plaadi kiuste oma mõju hilisematesse kümnenditesse laiendada. Asi pole hoopiski mitte selles, et nende kõlakultuur oleks kuidagi aegunud. (Piisab, kui viitsite selle ise järele kontrollida.) Asi on sümboolselt ühes teises bändis ja nende ühes plaadis. Niisiis, 1989. avaldas ansambel NWA (ehk Niggers With Attitude, koosseisus Dr. Dre, Eazy-E, Ice Cube jt.) plaadi “Straight Outta Compton” ning sünnitas sellega mustade raadiojaamade ja MTV esialgse tõrksuse kiuste gangsta rapi.
Public Enemy lähtus oma algideelt 60ndate aastate mustade inimõigusliikumisest (“Mustad Pantrid” jne.). Nende eesmärk oli teha räpist “mustade CNN”, ühendada getogängide kuritegelik energia millekski poliitiliselt mõjuvõimsaks. Gangsta-kultuur seevastu rääkis millestki muust – kõigi sõjast kõigi vastu, sellest, et “mida halvem, seda parem”, naistest, rahast, relvadest… Just see muusika tegi rapist kõige populaarsema muusikastiili maailmas, kõlaliselt rikka, ehkki eetiliselt raiskuläinud muusika. Public Enemy moraalne positsioon on tänaseks sügavale tahaplaanile taandunud. Nende kõlaesteetika mõjutusi leidub samuti ehk vaid rap-muusika kommertslikus mõttes marginaalsetes sfäärides (Cannibal Ox, Company Flow, Techno Animal, 2nd Gen) või siis hoopistükkis rockis. Ning just sedakaudu ootan ma nende renessanssi.
Tõnis Kahu
