Maksimarketist metafüüsikasse

Doris: Kas te saate oma märgid ja juhatused rohkem unenägudest või ümbritsevast, sellest, mida tavatsetakse juhuseks või asjaolude kokkulangemiseks nimetada?

Paulo: Mõlemast.

Doris: Nojah, ega seal ju vahet olegi. Kõik on kõikjal kirjas, lugemiseks ei pea isegi kaarte välja laduma.

Paulo: Just nimelt! (Lõkkele lüües): Aga julgust on vaja, suurt julgust, et vastus välja lugeda. Et tunda ta ära, et tunnustada teda vastusena ka siis, kui ta on vastuolus kõigega, mida sa oled arvanud, milleks oled valmistunud. Meelekindlust ja vaprust oma vastuse vastuvõtmiseks.

Doris (heldinult, vaimustusega): Jah! Just seda ma tahtsin kuulda. Ma teadsin, et ma vastuse saan. (Sirutab käe diktofoni järele ning avastab et see seisab.) /---/ Olgu, ma püüan mälu järgi midagi kirja panna. Ja loomulikult näitan teile enne.

Paulo (suuremeelselt): Pole vaja. Te mõistate; te olete juba mõistnud Ja siis võite kirjutada mida tahes.

(“Kõnelus oaasis”. Katkend Paulo Coelho ja Doris Kareva dialoogist 20. detsembri “Sirbis”)

Ma ostsin hiljuti Soomes välja antud “Maailmajaloo atlase”, ilusa suure raamatu. See alustab kaartidega inimajaloo koidikust, siis tuleb inimasustus 10 000 aastat tagasi, edasi sumerlased, Rooma riik, suur rahvaste rändamine ja ristisõjad. Kas pole mõnus kogu teadmist, kogu tõde inimajaloo kohta omada ühe suure värvilise raamatuna! Oleksingi selle hubase teadmisega raamatu käest pannud, kui poleks viimasel leheküljel leidnud pilti linnajaost, mis sarnanes äravahetamiseni minu kodukandi Õismäega: 70.-80. valged 9-korruselised paneelmajad, taamal mõni tornelamu. Aga pildi allkiri kinnitab: “Sellised inetud majad ehitati Stalini ajal tehasetöölistele seoses tollase tööstusrevolutsiooniga.”

No tõesti – tule taevas appi! Kas raamatu välja andnud soomlased pole kunagi Tallinnas käinud? Kas neil tõesti pole aimu, milliseid maju Stalini ajal ehitati, et isakese maitsele poleks Le Corbusier ideede järgi paigutatud betoonkolakad kuidagi vastanud. Ja kust võtta kõik need tehasetöölised, kes Lasnamäed ja Õismäed täitma peaksid?

Aga kui helsinglased ei tea, kes ja kuidas elavad Tallinnas, kuidas nad peaksid teadma karolingidest ja merovingidest? Kas teadmist ajaloost on üldse olemas, või on see puhas tahe ja kujutlus? Kuidas me saame teada, mis toimub (ja toimus) tegelikult?

Äsja ilmus Uku Masingu raamat “1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult”, milles ta väidab, et Jüriöö ülestõus oli hoopis Saksa ordu ja eesti sugu aadelkonna kokkupõrge. Sirbi (20. detsember) kolumnis “Villu võitlused” lisab pastor Toomas Paul, et Viljandi komtuurilinnusesse sokutatud viljakottidesse peidetud sõjariistus talupojad oli keskaegne rändmotiiv ning seega kogu loo tõesus kaheldav.

Ja too puusepa poeg Naatsaretist, rex iudaeorum, ei sündinud ka ju “kesk talve külmal ajal” vaid tõenäoliselt (kui üldse) siis mõni aasta varem või hiljem.

See, mis vanasti oli, on kõik ühtaegu elu ja legend, nagu jõululegend, mille me just läbi elasime. Aga meie enese elu? Kui kõik, mis oli vanasti (Tasuja ja Villu, Päts ja Laidoner) on legendaarne, peaks ka meie elu kunagi legendaarseks muutuma. (Loodetavasti mitte nii märterlikul viisil nagu eelnimetatuil.)

Siit koorubki välja meie siin ja praegu olemise põhiline häda: me elame elu, mis muutub legendaarseks alles pärast surma, aga igasugune kaasaegne vaateviis nõuab, et me saaksime legendaarsust, toda elus eneses peituvat hüve kasutada ka enne surma. (“Et surm on elu lakkamine, siis ei saa teda kogeda ning seega ei saa ta kahju teha ja teda pole vaja karta.” See antiikfilosoofidele põhinev tõdemus pärineb värskelt ilmunud “Oxfordi filosoofialeksikonist”, aga ma ei tea, kas see lohutus aitab moodsal inimesel oma surmaga rahu teha.) Me tahame olla “suuremad kui elu”, legendid juba eluajal.

Elu on õudne seepärast, et sisaldab endas õõvatekitavat kuristikku meie igapäevase elu st “tegelikkuse” ning “legendaarsuse” vahel. Sest “tegelikkus” on täiesti ebakangelaslik ja legendivaene, “legendaarsus” aga kogemusväline ja metafüüsiline.

Mida võib tegelikkus meile pakkuda? Enamasti sügist ja talve, pori ja lund maal nimega Eesti. Selle väheste inimestega riigi tõelus on kihiline aga õhuke, nagu üksteise otsa laotud ülepannikoogid, mõnes kohas moosilaik vahel. Kõige all on Tänava-Eesti (mida näeb enamasti linnas), siis tuleb Teine Eesti (mis hõlmab enamuse maarahvast), siis Esimene Eesti, mis mahutab (suuresti kujutlusliku) keskklassi ning lõpuks kuuldavasti mingi Super-Eesti, mis koosneb vist eeskätt modellidest, spordisangareist ja veidrustest. Aga et kihid on nii õhukesed, on kõik Eestid kogu aeg silma all.

Kas pole juba piisavalt kohutav igal hommikul läbi pimeduse tööle lonkida ja loksuda, silmad kliimast ja meeleolust pisarais? (Need, kes on mingitel asjaoludel kunagi saksa keelt õppinud võiksid endamisi joriseda Horst-Wessel-Liedi või mõnd muud saksa sõjalaulu – nood mõjuvad omas tobeduses täitsa üleskütvalt.) Ja nii – pensionisammas karguna kaenla all – kuni surmani. Me elu õudus on selles, et seistes hommikul kelle üheksast õhtul üheteistkümneni töövalvel maksimarketites, kus müüakse teksaseid kangelastele (nagu kinnitab reklaam), kogeme ise nii vähe kangelaslikku, ainult oma pannkoogikihti. Ja isegi ülemine pannkook – kuigi on ehk kõrgema sordi jahust – ei paku põhimõtteliselt uut maitset.

Pealegi ei tea me, mis toimub tegelikult kombatavaski reaalsuses, ei tea nood “Maailmaajaloo atlase autorid”, ei suuda oma “nägemustes” kokku leppida meie sotsiaalteadlased ja poliitikud.

Mis siis saab? Siis astuvad meie ette Doris Kareva ja Paulo Coelho.

Ligemale kakskümmend aastat tagasi tellisin entsüklopeedia toimetajana Kajar Pruulilt Dorise Kareva biograafiaartikli. Kajar kirjutas, et Dorise luule on “metafüüsiline”, aga mina ajasin vastu, et see on üks kole parasiitsõna, mille tähendust keegi ei tea. Lõpuks leppis Kajar määratlusega “filosoofiline”. Siis ei olnud veel märksõna “metafüüsiline” entsüklopeedias valmis, aga nüüd võin EE-st lugeda, et see on “filosoofia osa, mis hõlmab spekulatiivse õpetuse kogemusvälisest tegelikkusest”. Kui tegelikkus, see olemine, mida saab kogeda füüsikaseaduste vahendusel, pakub just nii nigelaid kogemusi nagu tal parajasti pakkuda, tuleb abi otsida metafüüsikast, sellest, mis tuleb Aristotelese kirjatööde kogus pärast füüsikat ja sisaldab vaimsemat kraami.

Dorise auks tuleb öelda, et ta pole füüsikaga, selle maailmaga, kunagi leppinud. The world is not enough! “Maailm, ole suurem!” on ta alati nõudnud. (See on muide hea vaheldus hommikusele saksa sõjalaulule).

Paulo Coelhost on viimasel ajal niipalju kirjutatud, et teda pole enam seletada vaja. Ta on mees, kes näeb märke ja teab vastuseid. Ta on nagu Voltaire´i jumal, kes tuleks välja mõelda, kui teda olemas ei oleks. (Aitäh Dorisele ülaltsiteeritud väikese meistritöö eest, milles ka eneseiroonia ei puudu.)

Nii et kallid kaasvõitlejad, käes on metafüüsika aeg! Metafüüsika on see sild, mis viib meid meeleelunditega vahetult tajutavast maailmast märkide ja tõdede ilma (kui selline peaks olemas olema).

Kohtasin jõulunädalal raamatupoes välisministeeriumi juhtivat ametnikku Jaak Jõerüüti, kes ostis endale salaorganisatsioonide entsüklopeedia. Ta tunnistas, et on selliste asjade (“pinna all toimuvate hoovuste”) vastu alati huvi tundnud  ning aeg-ajalt tülitavad need seltskonnad ka meie välisministeeriumi. Kui enamik inimesi maailmas kuulub salaorganisatsioonidesse, mis kannavad ja levitavad Õpetust (mina kuulun Rotisööride Ketti, Sommeljeede Liitu ja Aeglase Toidu Zhüriisse, aga ma ei tea kui salajased need just on), kas siis muutub salajane maailm suuremaks kui avalik ja tegelik?

Tornmaja, milles mina (ja mitte tehasetöölised) Õismäel elan, ei ulata oma 16 korrusega ometi läbi eesti ühiskonna pannkoogivirna.  Transtsendentsusse ulatumiseks on vaja hoopis teistsugust torni.

Väljatõste

Elu on õudne seepärast, et sisaldab endas õõvatekitavat kuristikku “tegelikkuse” ja “legendaarsuse” vahel.