Mälestusi Bulgaariast ja Rumeeniast
Euroopa Liit saab endale 1. jaanuarist kaks uut liiget: Bulgaaria ja Rumeenia.
Ühine vastuvõtt eeldab kahe maa teatud olemuslikku ja ajaloolist sarnasust. Minul on aga juba lapsepõlvest alates nendest riikidest risti vastupidine kuvand.
Bulgaariaga seostuvad eelkõige toredad asjad: Gabrovo anekdoodid ja huumorifestivalid, roosid, uhked plaažid Musta mere ääres. Neile tuleb lisada ketšup ja jogurt - vaieldamatult väärt toiduained, mis mõlemad pärit Bulgaariast. Või vähemalt bulgaarlased ise usuvad, et on. Kui ma 2004. aasta jalgpalli EMi valikturniiri ajal palusin Contrat, et ta mõtleks välja Eesti fännide skandeerimishüüded iga vastase vastu, siis tema variant Bulgaaria vastu oli: "Eesti, löö Bulgaaria omad sodiks kui konservitomat!"
Rumeenia seostub negatiivsete või suisa jubedate märksõnadega, nagu Dracula ja Ceausescu. Lisaks meie hõimuvendade, Transilvaania ungarlaste tagakiusamine, mis ulatunud selleni, et kui ungari külla asus elama üksainus rumeenia laps, muudeti kogu kool rumeeniakeelseks. (Bulgaarlased, tõsi küll, on kiusanud taga türklasi, aga mis meil nendest.)
Boriss Buracinschi nimetab rumeenlaste elustiiliks kollaboratsionismi (Vikerkaar 11/1995). Tegelikult pole selles midagi halba. Looduseski löövad läbi need organismid, kes paremini iga olukorraga kohastuvad. Uhkuse ja paindumatuse vooruseks pidamine on suurest igavusest rumalaks läinud rüütlite ajast pärinev relikt. Rumeenlaste andekus kollaborantluses on eriti hästi avaldunud maailmasõdades. Esimest alustas see riik Antanti poolel, läks siis üle Saksamaa poolele ja lõpetas taas võitjate ridades. Teises maailmasõjas toimus põhimõtteliselt sama ning 16aastane kuningas Mihai sai Stalini armunõu märgiks koguni Nõukogude Liidu kangelase tiitli.
Buracinschi tuletab meelde rumeenlaste kõnekäändu "tubakat ja kannatust", mis on viinud selleni, et rumeenlased on tänapäeval Euroopa suurimad suitsetajad - jälle negatiivne fakt.
Ceausescut pidasin pikka aega vapraks meheks, kes keeldus ühes NSV Liiduga Los Angelese olümpiamänge boikoteerimast. Alles aastaid hiljem sain teada, et ta ei sallinud pikajuukselisi mehi ja keeldus sellepärast hiljem, pidulikul sportlaste vastuvõtul mitmekordsele aerutamise olümpiavõitjale Ivan Patzaichinile kätt andmast - ja see oli tema üks pisemaid patte.
Nõnda on mul siiamaani emotsionaalselt raske nõus olla Steven Sampsoniga, kes paneb need riigid ühte ritta, ja veel mesti Albaaniaga, kui Ida-Euroopa kommunistlikest diktatuuridest kõige karmimad.
Isegi spordis on tegu pigem antagonistidega. Nii on Rumeeniale kuulsust toonud eelkõige nääpsukesed riistvõimlejannad, Bulgaariale aga robustse välimusega tõstjad. Kaheksakümnendatel aastatel peeti Bulgaaria tõstetreenereid maailma kõige professionaalsemateks dopingukasutajateks, aga siis tuli rida haledaid vahelejäämisi.
Kui Rumeenia kohta midagi head öelda, tuleb alustada headest poolkuivadest veinidest, Murfatlarist ja Cotnarist, praegu müüakse seda väheütleva Late Harvesti kaubamärgi all. "Late Harvest Chardonnay" uhkustas mõne aja eest tiitliga "Liivimaa parim vein" ja tänu sellele ma üldse tema joomise peale tulin. Lähtudes Benny Hilli aforismist "Mees, kes kannab naiseriideid, ei saa olla üdini paha", usun, et rahvas, kes valmistab nii head veini, ei saa samuti olla üdini paha.
Bulgaaria joogid on kahtlasemad. Monastõrskaja Izba hiilgeajad jäävad varsti juba kümne aasta taha ja tema ainus hea omadus oli hind. Siis veel konjaki kõverpeeglid Pliska ja Sljantsev Brjag. Juua palaval suvehommikul Mehikoorma poe ees sooja Sljantsev Brjagi ning pärast tolmusel maaliinibussi põrandal lesides Räpinasse sõita on unustamatu šokiturismielamus.
Eesti kirjanduslukku on Bulgaaria jätnud sügava jälje. Meil on koguni oma Bulgaaria-spetsialist Peeter Jakobson (1854-1899), kelle laulud, eriti "Eesti soldati surm Bulgaarias" ja "Mariza jõe kaldal", muutusid nii populaarseks, et levisid paljude teisenditena nagu rahvalaulud. Ja seda ajal, kui ketšup ja jogurt siinmail veel tundmatud olid!
Üldse kasutasid Eesti rahvusliku liikumise eestvedajad Bulgaaria iseseisvumist agaralt ära, tõmmates paralleele ühelt poolt eestlaste ja bulgaarlaste, teiselt poolt türklaste ja baltisakslaste vahele. Tsensor Suigussaar kurtis: "Tõepoolest loob Baltimaade talupojaseisus, tunnistades end orjastatuks, analoogia oma olukorra ja bulgaaria rahva vahel ja nõuab, et teda samamoodi vabastataks nagu see mainitud rahvas."
Rumeenia meile nii innustavat eeskuju pakkunud pole.
Kõik eelöeldu on põhiliselt ekskurss ajalukku. Tänapäeval pole kõigel sellel enam tähtsust ning ainus probleem, millega Eesti meedia nimetatud riikidega seoses tegeleb, on see, et küll nüüd alles hakkab Rumeeniast ja Bulgaariast võõrtöölisi tulema.
Või siis ei hakka.
Mis meenub eestlasele kõigepealt
seoses Bulgaariaga...
1. Kuurort "Kuldsed liivad"
2. Odav halb vein, eriti Monastõrskaja Izba (veini kvaliteedi osas olid arvamused erinevad)
3. Konservid, eriti tomatid
4. Kuningas Simeon, kes sai 2001 peaministriks.
5. Ketšup
6. Jalgpallur Hristo Stoichkov
7. Julia Kristeva ja Svetlan Todorov
8. Kuulsusrikas ajalugu (iidsed traaklased, suurriik 12.-14. sajandil)
9. Londonis mürgitatud vihmavarjuga surnuks torgatud dissident Georgi Markov
10. Kunstnik Christo
...ja Rumeeniaga
1. Nicolae Ceausescu ja tema sigadused (karukostüümis ungarlaste tulistamine)
2. Krahv Dracula
3. Odav hea vein (arvamused kvaliteedi osas olid suhteliselt üksmeelsed)
4. Jalgpall (Gheorghe Hagi, Bukaresti Steaua)
5. Auto Dacia
6. Nadia Comaneci
7. Mustlased-tänavalapsed
8. Hoburakendid, mida juhivad katkiste hammastega ja puhvaikades vanamehed
9. Transilvaania ungarlased
10. Eugene Ionesco ja Mircea Eliade
Veel huvitavaid assotsiatsioone:
BULGAARIA: õigeusu kirikumuusika, maailma suurim roosiõli tootja, NSVL 16. liiduvabariik, pomakite (islamiusku bulgaarlaste) pulmatseremooniad, Balkantoni heliplaadid (Modern Talking), rakia, hea vene keele oskus, ilusad värvilised margid, Nõukogude - Bulgaaria ühisfilm "Kapten Granti lapsed", milles Lembit Ulfsak Paganeli mängis, Alla Pugatšova abikaasa Filipp Kirkorov, Georgi Dimitrovi nimeline rahvaste sõpruse klubi Vikerkaar Viljandis.
RUMEENIA: NBA koll Gheorghe Muresan, auklikuks lõigatud lipp (1989. aasta revolutsiooni ajal), homode diskrimineerimine, Rumeenia Kommunistliku Partei XIV kongressi (1988) hüüdlaused, Octaviu Pancu-Iasi lasteraamat "Võileivad suve ja tuulega", hull vürst Vlad Tepes.
Allikas: mõjukad Eesti kirjandus- ja ajakirjandustegelased.* * *
Literaat Vaapo Vaher Bulgaaria imest
Heldeke, bulgarite punavein! Jumalikud Gamza korvid. Nõukogude intellektuaalne loomemahl. Ähmaste hommikute hakataja. Päevarõõmude pakataja. Pargipingil, Pikkeri toimetuses. Ühel õhtul keelati Tombis toimuma pidanud noorte luuletajate etlemine viimasel hetkel ära. Aga publik oli juba kohale trüginud. Pisike Viiding ronis karvase Johnny B. kukile ja teatas kelmikalt, et tervislikel põhjustel jääb üritus ää. Seejärel suundus kamp boheeme läbi lumise ja tänavatuledes Telliskivi uulitsa Evald Okka ateljee suunas. Andres Ehin ja Ly Seppel käisid käsikäes, minu meelest nad kurameerisid alles salamahti. Sest Ehini abielu soomeugrilannaga kestis. Jüri Okas avas kunstiruumi. Mind ja Ehinit läkitati taksoga linna pealt Gamzat nuuskima. Saime ülesandega hakkama. Vedasime sündmuspaika kümmekond korvi. Loeti luulet. Üdi teravmeelitses, Koržets pildus talitsetud pisiroppusi. Mülleri Sass tampis klaverit ja röökis rämehäälselt Johnny tekste. Kena oli. Tänu Gamzale ja bulgaritest sõprade kaugele abile.Bulgaaria Euroliitu! Mängigu taas poliitilist tola koos meiega. Rumeenias pole ma nii väga kindel.
