Mallivõtmise ja plagiaadi vahemail
Jäljendamine on alati olnud kunstiga kaasaskäiv
nähtus, koguni kunsti teisenemise üks alus ning seda tänaseni
välja. Ajas on muutunud kombed, tavad, eetika, seadused ning vastavalt
sellele hinnangud jäljenduslikule tegevusele. Tänaste otsuste
formuleerimisel oleks ehk kasulik pilguheit minevikku. Viimane aitaks paremini
mõista neidki probleeme, mida siinsamas tõstatati seoses Richard
Kaljo “Kolme musketäri” illustratsioonide võrdlemisel
prantsuse kunstniku Maurice Leloiri samaaineliste töödega (vt Loone
Ots “Kaks musketäri”, 22.03. ja Mai Levin “Dumas, Leloir
ja Kaljo”, 19.04.). Neid teraseid tähelepanekuid sisaldavad,
elegantselt sõnastatud ja teineteist täiendavad kirjutised on
mööda vaadanud vaid ühest faktikesest – Kaljo ei eksinud
enda tegudes kehtivate seaduste vastu.
Eelneva
mõttekäigu näitlikustamiseks sobib viimase kahe kuu jooksul
ajalehtedes korduvalt avaldatud Endla teatri reklaam, mis kutsub vaatama
lavalugu F. R. Kreutzwaldi poolt “rahva suust korjatud ja üles
kirjutatud” jutu “Põhja konn” ainetel (dramatiseerija
ja lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre). Reklaami piltkujutuse
moodustab Günther Reindorffi poolt 1948. aastal loodud ja 1951. aastal
trükis ilmunud illustratsioon Kreutzwaldi jutule, kuid selles on tehtud
üks vägivaldne muudatus – lohe silm on värvitud siniseks.
Tean, et kui viitan sellise teo ebaeetilisusele, siis võidakse
JOKK-stiilis väita, et tegemist on tuletatud tööga, algteose
muutmisega uueks iseseisvaks tööks – samuti nagu on tehtud
Kreutzwaldi looga seda lavalaudadele tuues. Jättes Reindorffi
ümbertegijale kahtlase lootuse, et lohe silma siniseks löömisest
piisab teosele uue sisu andmiseks, rõhutaksin ka sellisel juhul reklaami
seadusevastasust. Autoriõiguse seadus nimelt sätestab, et tuletatud
teose puhul tuleb ära näidata algse teose autori nimi, teose pealkiri
(nimetus) ja allikas, kus teos avaldatud (pt V, § 35-3). Nimetatud
reklaamis on Kreutzwaldi puhul need nõuded (peaaegu) täidetud,
Reindorffi osas mitte.
Raamatuillustratsiooniga manipuleerimine ei
ole ilmselt nii ärritav ja selle nähtuse mitme põhjuse seas on
ehk esikohal asjaolu, et illustratsioon on meie kultuuriruumis näiteks
maalikunstiga võrreldes kauem pendeldanud oma teisenemisteel
mallivõtmise ja plagiaadi vahemail.
Avalik
mugandamine
Eestikeelse raamatu kaunistamine illustratiivse
saatega, mis algas katsetustega 19. sajandi algupoolel, sai sama aastasaja
teisel poolel tavaks, mida raamatulugejad mõistsid oodata ja hinnata.
Alates 1867. aastast tõusis eesti kõige viljakamaks
illustraatoriks puugravöör Eduard Magnus Jakobson (1847-1903), kes
alustas kolmkümmend aastat kestnud valitsusaega trükiste piltidega
varustamisel oma venna Carl Roberti kooliraamatute kaunistamisega. Osa
töödest valmistas Jakobson enda joonistuste alusel, enamiku aga
laenas ja seda peamiselt sakslastelt. Tema ideaaliks oli biidermeierlik
idüll, mida ta püüdis maarahva elu-oluga kohandada. Nii astus ta
sama rada, mida mööda eelkäijatena olid sammunud meie
omakeelsele kirjakultuurile alusepanijad. Jakobsonile said eeskujuks saksa
populaarse illustraatori Adrian Ludwig Richteri (1803–1884)
tööd.
Siinkohal tuleb meenutada, et eesti kirjanduse
alusvarasse jõudnud Faehlmanni humoristlik jutuke
“Kribus-Krabus” on täielikult ning kuulus
“Kalendriteggija kimbus” osaliselt sakslaselt Johann Peter Hebelilt
laenatud; Kreutzwaldi “Sippelga” esimeses jaos leiduv
rootsi-aineline jutt “Koggemata nähha-samine” on samuti Hebeli
algupära. &a
mp;U
uml;hesõnaga, Jakobson toimetas õpetatumate eelkäijate
näidatud sihis, tema mugandused võeti omaks ja kasutati paljude
erinevate raamatute illustreerimiseks. Juba uue sajandi hakul, 1902. aastal,
kirjastas Gustav Allo üheksakümne puugravüüris
illustratsiooniga kaunistatud teose “Laste Sõber eluteel”.
Seejuures enamik neist illustratsioonidest oli Jakobsoni
loomingust, ükski neist polnud aga tehtud nende tekstide juurde, mis olid
raamatus. Veel enam, kui jutukeses oli kaks tegelast, enam-vähem sobival
Jakobsoni gravüüril aga kolm, siis võttis Allo sae ja
amputeeris klotsilt ühe persooni – omamoodi mugandus seegi.
Tundub kuidagi metsik ja vägivaldne see tänapäeva
kunstikultuuri juurdumine Maarjamaal. Taolised tunded tuleb üle elada. Kui
tahame saada veidikene selgust selle kohta, kuidas oleme jõudnud
tänasesse päeva, kust postmodernisatsiooni korras edeneb sama trend
(ei pea ju siinkohal loetlema vahejuhtumeid à la “kõige
suurem sõber Leopold”). Toimus ja toimub ju kõik see meie
kultuuri teisenemise huvides, ilma naljata. Viimasest, see tähendab
naljast, on asi täna sama kaugel kui Allo amputatsioonioperatsiooni
ajal.
Salajane omastamine
1907. aastal ilmus
Tartus Leena Grossi luulet ja proosalaaste sisaldav teos “Elu
lapsed”, mis oli ülirikkalikult illustreeritud:
80-leheküljeline raamatuke sisaldas 44 päisliistu/illustratsiooni ja
lisaks veel 30 vinjetti. Selle küllusliku illustratiivse saate autor oli
Peterburi Stieglitzi kunstikoolis teist aastat õppiv Gustav Mootse
(1885-1957). Sünkroonkriitika suhtus suurde töösse “Elu
laste” kaunistamisel võrdlemisi jahedalt, Bernhard Linde arvas
nende illustratsioonide mõjujõu olevat vähese. Aastat
seitsekümmend hiljem on meil raamatukunsti suuruurija Rein Loodus olnud
märksa möönvam, sedastades et “Mootse illustratsioonid
vastavad täielikult raamatu väljendatud dekadentsile, nende faktuuri
mitmekesisuses on tunda kohati otsivat vaimu.”
Mida
tänaseni pole aga märgatud, on asjaolu, et ühe illustratsiooni
otseseks eeskujuks on maailmanimega kunstimeistri teos. Jäljendamist on
leidnud Pariisis 1880. aastate lõpul kujunenud noorte kunstiuuendajate
rühma Les Nabis liikme, šveitsi päritoluga Félix
Vallottoni (1865–1925) puulõiketehnikas graafiline leht
“Meeleavaldus” (1893). Tõsi, kopeerimist on esmapilgul
mõnevõrra raske tuvastada seetõttu, et võrreldes
originaaliga on Mootse jäljendus peegelpildine ning et algkompositsioonist
on kasutatud vaid osa. Samas pole algallikas mingit kahtlust, ehk küll
Mootset ilmselt huvitas vaid Vallottoni puulõike teostuslik külg,
pariislase kunstitöö sotsiaalne kõla ja
ühiskonnakriitilisus jäid talle võõraks. Seejuures ei
jäta Mootse vaatajale aga mingit kahtlust, et tegu on originaalse teosega,
märgistades selle enda monogrammiga.
Eeskuju oli valitud nii
uuendusmeelsete kunstitippude seast, et sellise jäljenduse märkamine
raamatu ilmumisajal oli Eestis väga vähetõenäoline.
Viimast mitte ainult seetõttu, et Mootse trafaretse juugendlikkuse
pinnalt lähtuv kunst nagu ei eeldaks mallivõtmist rühmituse
liikmetelt, kellele ergutuse uutele radadele pürgivale kunstisuundumusele
tõi Paul Sérusier Paul Gauguinilt endalt. Peapõhjuseks oli
lihtsalt teadmatus, need vähesed eesti kunstnikud, kes nabiide loomingut
näinud, viibisid “Elu laste” ilmumise ajal veel Pariisis.
Eestis tutvustati Vallottoni loomingut laiemalt alles 1920. aastal, mil
Friedebert Tuglase toimetatud ajakirjas Ilo av
aldati kunstniku kaheksa töö jäljendused. Muuseas, need ei olnud
reproduktsioonid tavapärases tähenduses, vaid puulõikes
teostatud koopiad, mille autoriks Stieglitzi koolis õppinud Jakob
Palk.
Hiljem on lugu olnud selline, et ilmselt vaid vähesed
inimesed üldse on tutvunud Leena Grossi raamatuga, kuna see
kirjandusteosena pole kõneväärt tasemel ega paku ka kergemat
ajaviidet. Huvitavama, loetavama kirjandusteose puhul äratavad ka
illustratsioonid suuremat tähelepanu – eks seda kinnita
järjekordselt ka seik Richard Kaljo “Kolme musketäri”
illustratsioonidega.
“Elu laste” suhtes võib
küll ennustada peatset huvi tõusu, sest usutavasti peaks senisest
enam tähelepanu pälvima raamatu kirjutaja ja seda mitte küll
kirjanduslike saavutuste, vaid ühiskondliku tegevuse tõttu. Meie
Ariadne lõnga ketrajate – eesti naisuurimuste edendajate
vaatefookusse tõuseb Alatskivi metsaülema tütar Helene Gross
niikuinii ja seda eelkõige kui esimese eesti naisseltsi – Tartu
Eesti Naisterahva Seltsi – esimese juhatajana.
Õpipoiss ja meister
1938. aasta varasügisel
ilmus Enn Kippeli liivlaste võitlusest ristirüütlite vastu
pajatava romaani “Issanda koerad” esimene köide.
Kuid teatri, täpsemalt näidendiga oli kokkupuutepunkte Ernst
Kollomi (1908-1974) puugravüüritehnikas teostatud illustratiivse
saatega “Issanda koertele”. Tuntud kunstniku mõned
illustratsioonid olid nimelt ilmselt sõltuvad Kippeli romaaniga
samaainelise, pseudonüümse kirjamehe Rein Sarvesaare näidendi
“Kaupo” illustratsioonidest. Juhtub harva, et sellises suhtes
olevaiks osutuvad nii lähestikku ilmunud teosed – mõlemad
1938. aasta sees. Seejuures on “Kaupo” tiitellehel küll
aastaarv 1937, kuid “Eesti raamatute üldnimestiku” andmeil
ilmus teos 1938. aasta maikuus, Kippeli romaan aga septembris. Veelgi harvemini
juhtub, et meister, kelleks loomingulises kõrgpunktis olev Kollom oli
eesti raamatukunstis selleks ajaks tõusnud, võtab eeskujuks
õpipoisi. Nimelt “Kaupo” illustreerija on jäänud
siiani tundmatuks, raamatu ilmumise ajal oli ta lõpetamas Riigi
Kunsttööstuskooli graafika erialal.
Tema nimi on Hugo
Elling (1919-?), “Kaupo” jäi ainsaks tema illustreeritud
raamatuks ning samuti ainukordseks tema järgnev esinemine näitusel,
mis toimus 1939. aastal Noorte Meeste Kristliku Ühingu klubi
“Rüht” korraldatud väljapanekul.
Elling oli
silmapaistev joonistaja ning sellest annavad tunnistust “Kaupo”
illustratsioonid. Õieti on neid raamatus kahesuguseid: sulejoonistustena
teostatud päisliistud iga pildi (neid on näidendis 11) alguses ning 9
pliiatsijoonistust leheküljeliste illustratsioonidena. Viimased on
figuraalsed, kõrvalised detailid neis on jäetud taotluslikult
visandlikeks ning olustikku on illustratsioonides vaevalt markeeritud.
Puugravüür, mida viljeles Kollom, nõudis muidugi selgemat
stilisatsiooni, suuremat üldistust. Võrdlus näitab siiski
vaieldamatult, et mitmete pooside ning riiete ja jalanõude kujutamisel
järgis ta Ellingu joonistust üsna täpselt. Seejuures pidas
Kollom tema kompositsioone nii eeskujuväärivaks, et pööras
need graveerimiseks peegelpilti, saavutamaks tõmmisel nende vastavuse
Ellingu tööle. Nii et kunstiõpilase töödest ei
võetud malli mitte seepärast, et lihtsalt kiiremini asjaga valmis
saada. Ometi oli Kollomil tõsiselt kiire ning üks põhjus
kogu ta toonase loomingu ebaühtluses oligi üle
määrane töötempo. Peale Hando Mugasto ootamatut surma 1937.
aastal oli temast saanud eesti kõige nobedam ning väga
nõutud raamatukunstnik.
Loomulikult ei jäänud
“Issanda koerte” illustratsioonide kohatine sarnasus
“Kaupo” omadega märkamata, seda märgiti ajakirjanduseski.
Mõnerealiselt, nagu kerge muigega, asja olemusel pikemalt puutumata.
Nimelt neid, keda oleks huvitanud asja ümber suuremat ažiotaaži tekitada,
samahästi kui polnudki. Põhjusi niisuguseks erakordsuseks oli aga
mitmeid.
Loomulikult ei olnud kärast huvitatud “Issanda
koerte” kirjastaja Eesti Kirjastuse Kooperatiiv ja seda peale muu
ühel tänaseks üsna varjatud põhjusel – Kollom oli
üks selle kirjastuse asutajaist 1934. aastal. Eesti Kirjastuse
Kooperatiivi peamised konkurendid Noor-Eesti ja Looduse kirjastuste näol
ootasid aga Kollomilt nende järjekordsete tellimuste kiiret
täitmist.
Kahjukannatav osapool, “Kaupo” väljaandja,
hoidis madalat profiili kahel põhjusel. Esiteks, teose väljaandjaks
polnud mitte mingi kirjastus, kel konkurentidega arveid klaarida, vaid
kunstnike organisatsioon – Eesti Akadeemiline Kunstnike Koondis (EAKK).
Teiseks ja peamiseks põhjuseks näib olevat “Kaupo”
autori kartus igasuguste sekelduste suhtes, sest need võinuks
tõelise isiku avalikul paljastamisel kahjustada tema renomeed, sest Rein
Sarvesaare pseudonüümi taha varjus tuntud rahandus- ja
majandustegelane ning riigimees, mitmekordne Eesti Vabariigi minister Leo Sepp.
Ja 1938. aastal sai ta peale kümneaastast vaheaega taas valitsuse
liikmeks, seekord majandusministrina. “Kaupot” kirjutades oli ta
elanud hoopis Riias ning töötanud “Rigas Manufaktura”
ühe direktorina. Tema tegevus riigimehena lõppes Jüri Uluotsa
valitsuse lõpetamisega 21. juunil 1940 ja elu järgmise aasta
detsembris Ussolje vangilaagris Permi oblastis.
Õpetajalt laenates
Huvitav on märkida, et
Ellingulgi oli “Kaupo” loomisel teatud eeskuju või isegi
suunaandja. Selleks oli tema joonistusõpetaja Riigi
Kunsttööstuskoolis Boris Linde (1909-1942), kes samaaegselt kuulus ka
raamatu editeerinud EAKK juhatusse. Veelgi enam, ilmselt just tema toetusel oli
Elling pälvinud 1937. aastal EAKK stipendiumi, mis viis noore
kunstiõppuri õppereisile Berliini. Samas oli Linde ise saanud
Berliinis nii kunstnikudiplomi ja lisaks ka kunstiajaloo-alase hariduse.
Linde oli teinud katsetusi raamatuillustratsiooni alal, mida eesti
ajakirjandus 1930. aastate teisel poolel mõnel korral ka tutvustas.
Teada on tema tegevus “Kalevipojale” illustratsioonide loomises,
üritus teha piltkaunistusi Aleksei Tolstoi romaanile “Peeter
I”, ja milleks ta enese väitel oli saanud tellimuse ühelt
Pariisi kirjastajalt ning töö “Kaupoga” samaainelise
joonistustetsükli loomisel. Viimase nimetuseks oli “Lembitu”
ning loomise ajendiks Alfred Vedro ooper “Kaupo”, mis esietendus
1932/33 hooajal “Estonias”. Kõiki neid töid
iseloomustab väike formaat, teostus pliiatsijoonistusena, figuuriderohkus
ning kohati ka dünaamika taotlus. Tema õpilane Elling on
joonistajana parem, vormikindlam, staatilisem. Üksikasjus võib
näha (niipaljukest, kui seda ajalehereprod Linde töödest
võimaldavad) mõningate detailide ülevõtmist Ellingu
poolt. Näiteks samasugused saapad, nagu jalas Linde Kalevipojal, on
peamisteks jalavarjudeks Ellingu kujutatud meestel ning viimaselt kopeerib neid
omakorda hoolikalt Kollom.
Pole raske kujutleda, kui asjad oleksid
olnud vastupidi ning õpipoiss meistrilt maha peksnud, siis oleks tema
jaoks kohe vitsad soolas olnud ning lootus edasisele
töövõimalusele raamatukunsti alal enam kui küsitav.
Meistri edukäiku pisike äpardus aga ei takistanud: Kollom sai 1938.
aasta eest Eesti Raamatufondi illustratsiooniauhinna, nii nagu ta oli selle
välja teeninud eelmisel aastal ning pälvis ka aasta hiljem,
tõustes ainsaks kolmekordseks taoliselt pärjatud kunstnikuks.
Elling jõudis peale viieaastase õppeajaga Riigi
Kunsttööstuskooli graafika eriala lõpetamist astuda 1938.
aastal avatud Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, kuid suundus järgmisel
aastal õppima Berliini, kuhu ta jäljed kaovadki. Võib-olla
mitte lõplikult, sest vastselt tärganud huvi Sarvesaare
näidendi suhtes võib tõsta uurijate vaatevälja ka teose
illustraatori. Et taoline lootus pole alusetu, näitab möödunud
sügisel toimunud XXI eesti raamatuteaduse konverents, kus Eesti
Rahvusraamatukogu teadur Anne Ainz esines ettekandega Sarvesaare
“Kaupost”.