Kindel on see, et mälu diktatuur on meie enese valik – sellest annavad tunnistust 2009. aastal ilmunud massiivsed ajalooraamatud ja biograafiad. Ilmusid ju tuhande lehekülje kanti ulatuvad raamatud Marie Underist, Jüri Järvetist ja Kaarel ­Irdist. Eriti palju materjali nõukogude ajast sisaldab viimane, mille autor Jaak Viller on isegi kapost teavet nõutanud. Nende kõrvale sobib hästi “Karl Ristikivi päevik” – justkui üks pikk depressiivne blogi, suurkirjaniku aastkümme täis kannatusi ja pessimismi. Saame kinnitust, et näiliselt lausa viljatult pinnaselt sünnib suur kunst. Pealegi armastavad inimesed just selliseid läbinisti elulisi blogisid lugeda. Tuntud headuses jätkasid tänavu ka nõukogude aja grimasse ja kuulukaid vahendav Jaan Roos ja rootsieestlaste puhuti kollanegi kroonik Voldemar Kures.

Vaatasin üle, mis on tänavu ajalookirjandusest ilmunud, ja veendusin, et ainuüksi nende loend täidaks siinse lehekülje. Mälestustest tahaks siiski nimetada Arnold Susi raamatut “Vene impeeriumi hukk” ja riigikontrolör Karl Soonpää päevikut (807 lk). Paksu aimeraamatu on koostanud Tiit Made (“Idüllist ahastuseni 1939–1941, 667 lk).

Emotsionaalselt oli haarav järjekordne hitleriana käide, August Kubizeki “Hitler – mu noorpõlvesõber”, mis loob punktiiri idealismist roimani. Stalinistki saime jälle rohkem ­teada, kas või värskelt ilmunud Robert Gellately raamatust “Lenin, Stalin ja Hitler”. Kas pole nii, et eriti Hitler, aga ka Stalin on saanud justkui meie isiklikeks sõpradeks, kelle elust teame üksikasju, mida me oma maiste sõprade elust ei teagi?

Jätkub Teise maailmasõja mälestuste tulv. Hans Herlin kirjutab saksa allveelaevnikest ja Otto Carius saksa tankistidest. Lugeda saab Wehrmachti ja SSi ajalugu. Kaante vahele on mahtunud Rudolf Hess ja Heinz Guderian. Natsionaalsotsialistlikku rahvusideoloogiat ja kultuuri vahendab Olavi Paavolaise “Külalisena kolmandas Reichis”. Sellise kirjavara kroon on ilmselt Mart Laari “Eesti sõdur Teises maailmasõjas”. Ent on ilmunud raamatuid Vabadussõja soomusrongidest ja Võnnu lahingu eelloost. Eesti keelde sai ka sotsiaalse saatepunktiga Donald Sassooni “Euroopa kultuurilugu”.

Suurele ajaloole panevad krooni väikesed, isiklikud ajalood, alustades nii palju vanglaid läbinud vabadusvõitlejast Enn Tartost ja lõpetades nii kaua telekas näidatud Hannes Võrnoga. Kindlasti väärivad lugemist Eino Baskini mälestused ja monograafia Urmas Kibuspuust.

Eesti asja ajamisel oli jällegi väärikas soomlaste panus: Juhani Salokandle “Jaan Kross”, Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu” ning lõpuks “aasta inimese” Sofi Oksaneni “Puhastus”. Viimane on vajalik raamat, mis kahtlemata aitab lääneilmal mõista kommunismi kuritöid – selle rahvusvaheline menu on olnud tõesti muljetavaldav –, aga tekst ise on kuidagi konstrueeritud ja võõrapärane. Õngekonksuna Euroopa lugejale on lisatud idaeuroopa prostituudi teema -- et oleks midagi tuttavlikku. Ühtaegu ilukirjandus ja mälutööraamat.

Kunstilist naudingut pakkuva mälestusraamatuna tahaks soovitada võrratu irooniaga kirjutatud Boris Bernsteini mälestusi – koos selle mõru tõdemusega, et juudi karjäär lõigati NSV Liidus juba 8päevaselt läbi (mis õnneks pole osutunud päriselt tõeks).

Ajaloo käest ära päästvaks ukseks on kujunenud reisiraamatud. Nende menu on plahvatuslik. Vahest tahamegi eeskätt lugeda inimeste elust ja nende reisidest.

Ent kirjutati siiski ka ilukirjandust ja tõlgiti suurteoseid. Mati Sirkli vahendatud “Kafka päevikud” on ühtaegu memuaristika ja valus inimkogemus, aasta kirjandussündmus on ka koos Toivo Tasaga eestindatud Elias Canetti “Pimestus”. Elamuse pakkusid Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletused 1945–1995” Hendrik Lindepuu tõlkes.

Lahkuva aasta kirjanduses oli olulisena pildil Tõnu Õnnepalu, eeskätt on esile tõstetud luulevormilist “Kevad ja suvi ja”, mälestuslikku proosateost elust Hiiumaal (“Paradiis”) pole veel enamasti lugeda jõutud. Väga stiilipuhtad hästi kirjutatud raamatud, mõlemad omamoodi päevikud, siiski mitte just eriti uuenduslikud.

Minu lugemismuljet mööda on Hasso Krull saavutanud kogus “Neli korda neli” kombitava ja kujutletava maailma, müüdi ja tegelikkuse, tunde ja mõtte vahel õnneliku tasakaalu. Krulli igivana müüdiline maailm saab inimihu läheduses soojemaks.

Teine väljapääs mälukirjanduse maailmast ongi luuleraamatud ja selle taga avanev maailm on suuremgi kui reisraamatute oma. Lisaks eelmainituile on tähelepanuväärne näiteks Betti Alveri debüüdiauhinnaga pärjatud Triin Tasuja “Provintsiluule”. Lootustandvaid debütante oli ka proosas, näiteks nagu Tasujagi elu karedamat poolt käsitlev Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad”.

Ruitlase “Naine”, pisut eneseabiõpikut meenutav vaimukas rämeraamat teest halva naise juurest hea naise juurde, tundub olevat aasta populaarseim proosateos. Lugege Räpina Bukowskyt ja tundke oma naiste üle rõõmu.

Mul on tunne, et mälu diktatuuri aegses kirjanduses on fiktsioon, puhas belletristika veidi marginaalne nähtus, aga see ei tähenda, et headest raamatutest tuleks mööda vaadata. Aasta parimate ilukirjandusteoste leidmiseks pöördusin mõnede “nõunike” poole. Selge on siiski see, et möödas on need ajad, kus üks inimene oleks kõike olulist lugenud. On vaja ju tööd ka teha. Seega tuleb pilt kokku panna kildudest ja leppida sellega, et mõni kild (raamat) leiab oma õiglase koha alles aastate pärast.


2009. aasta parimad teosed

Berk Vaher:

Mõlemat enda koostatud raamatut tihkan küll soovitada: “Retkedavarilmas – mõtisklusi Nikolai Baturini loomingust” (EKL Tartu osakond)ja “Tartu rahutused. Valik jutte” (Petrone Print). Esimeses on mitmeidtarku käsitlusi ühest vägevamast ja omapärasemast eesti kirjanikust,teises aga küllaga erilaadseid novelle ühest riuklikumast javastuolulisemast Eesti linnast. Baturinil endalgi ilmus tänavu taasoivaline romaan, “Delfiinide tee”, ning avarilmade avastamine sünnitaska mu 2009. aasta lemmikdebüüdi, Berit Renseri ja Terje Toomistu“Seitse maailma”. Kui retk toimub ennekõike iseenese kauguses,sügavuses ja kõrguses, sünnib teos nagu Mehis Heinsaare ammuoodatudluulekogu “Sügaval elu hämaras”.

Jan Kaus:

Mõned 2009 ilmunud raamatud, mis kohe pähe kargasid: Elias Canetti“Pimestus”, Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”, W. G. Sebaldi“Austerlitz”, David Benioffi “Varaste linn”, Hasso Krulli esseekogu“Paljusus ja ainulisus”, Giorgio Agambeni “Homo sacer”.

Mõni jääb nimetamata lihtsalt mu enda osaluse tõttu, näiteks Triin Soometsa “Varjatud ained” või Sofi Oksaneni “Puhastus”.

Märt Väljataga:

Ma ei ole ise veel inventuuri tegema hakanud, aga nimetan mõnedmeeldetulevad asjad: Kaplinskilt ilmusid “Paralleele ja parallelisme”,“Teispool sinist taevast”, “Lahkujad” ja “Jää ...” – viimased kaks onküll enam-vähem kordustrükid. Traadilt ilmus “Minge üles mägedele” IIja III (samuti varem raamatutena ilmunud). Hasso Krullil ilmusluulekogu “Neli korda neli”. Eeskätt tõstaksin esile mõndtõlkeraamatut: W. G. Sebaldi “Austerlitz” ja Tadeusz Różewiczi “Valitudluuletused 1945–95”.

Kätlin Kaldmaa:

Hasso Krulli “Neli korda neli”, Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja” ja“Paradiis”, Mihkel Kaevatsi “Eile hommikul ja täna”, Asta Põldmäe“Kirjad pääsukestele”, Aime Hanseni “Jaipur-Delhi-Himaalaja:reisikohvrist leitud lood”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest”.

Hasso Krull:

Lugesin sel aastal peaaegu ainult luulet. Kõige tugevama muljejättis Mart Kanguri “Kuldne põli”, olen seda mitu korda üle lugenud.Siin on tekste mitmes erinevas stiilis, ta on korraga keeletundlik jakülluslik, mitmemõtteline ja selge. Debüütidest meeldis Triin Tasuja“Provintsiluule”, sinna on koondatud terve teismelise inimesemaailmanägemus. On kolm raamatut, mis teatavatele lugejarühmadelemõjuvad ilmutusena: Mehis Heinsaare “Sügaval elu hämaras”, KristiinaEhini “Emapuhkus” ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”. Need raamatud onväga keskendatud, autorid valivad hoolikalt vahendeid, et väljendadaüht olulist asja võimalikult puhtal kujul. Ja veel mõned meeldejäänud:Andrus Kasemaa “Lagunemine”, Andra Teede “Atlas”, Paavo Piigi“Kokkuplahvatus”, Mihkel Kaevatsi “Eile hommikul ja täna”.

Peeter Helme:

Debütantidest Kristi Rebane ja tema noorsooromaan “Minu oma”,proosast jättis aga kõige sügavama mulje mulle kahjuks kehvastitoimetatuna ilmunud Marion Andra romaan “Algolagnia”, mida pean ühekskõige haigemaks raamatuks, mida eales lugenud olen.

Luulest Triin Tasuja “Provintsiluule”, Andrus Kasemaa “Lagunemine”ja Tõnu Õnnepalu luulepäevik “Kevad ja suvi ja”. Asta Põldmäeepistolaareleegia “Kirjad pääsukestele” on samuti väga tugev.