(29) on silmatorkavalt andekas näitekirjanik ja lavastaja, kelle kohta öeldakse, et tal on noorusest hoolimata juba küps ja tugev renomee. Samas, kui vaadata tema lavastusi, siis on need üsna eriilmelised. Kui neid miski omavahel seob, siis mängulisus ja ajakajalisus. Moppeli lavastusi vaadates on tunne, nagu jälgiks keskendunud ja tõsist last mängimas, tema lavastusis seguneb mängujulgus siira teadmisjanuga. Kertu on edukas teatraal, aga heas mõttes pretensioonitu noor inimene, kes ei käi ringi ilmel, nagu oleks just Facebookis jumalaga tšättinud. Tema lavastuste avatud ja eluterve hoiak on hea näide sellest, et kunstnikuna tõsiseltvõetavuse saavutamiseks ei pea kunsti viljelema looritatud pilgul - elitismi ja paatost on nii kunstis kui poliitikas enam kui küll.