Mängumees, hulluarst, kannataja, armastaja
Eheduse otsingu äärmised võimalused
2. aprillil 2003, kui olin Undile saatnud esialgse variandi
raamatust “Noor Unt”, helistas ta mulle ja ütles, et pangu ma
pealkirjaks “Vahing”. Mina ütlesin siiralt, et paneks siis
pealkirjaks “Noor Unt ja noor Vahing”? Unt polnud sellega
nõus. Mida ta tahab? mõtisklesin endamisi. On ta purjus,
erutatud? Mis aga on Undi hinges PRAEGU – seda teab ainult Kurat
või Jumal (või vastupidi). Ja pole vajagi pikemalt arutleda,
küll aeg ise annab seletust. Aga ikkagi on minu enda hinges rahutus,
rahutus Undi hinge pärast.
Nii kirjutas Vaino Vahing mulle
sõbra mälestusteose jaoks. Mati Unt ja Vaino Vahing (selle kuu
Loomingus kirjutab Mihkel Mutt, et Vahing on veel ainus, kes Tartu
teatriuuenduse suurest nelikust loob ja lehvitab – kahju, kahju)
sarnanesid teineteisega oma intensiivsuses, fabuleerimis- ja
lavastamisvajaduses. Ikka erutatud, vahel purjus, hing selles toimuvast
keemisprotsessist pahupidi pöördumas. See äratundmine tabas mind
Vahingu proosat koondavat raamatut “Kaunimad jutud” (Ilmamaa, 1995)
kätte võttes. Leheküljed, mis leemendavad kirest,
hüsteeriast, vägivallast, Spiel’ist.
Mati Undi elu
ja loomingut pingestas kogu ümbritsev kosmos – minevik ja tulevik
saatsid hoiatavaid endeid ja hoidsid oraaklit hirmu all. Vahingu dramatismi
allikas on eeskätt inimhing – selle haiguse piiril balansseeriv
ettearvamatus. Vahingut hoiab kütkes põhjatu vajadus vaimse eheduse
järele – saada aru, miks inimesed nii käituvad ja milline
käitumine oleks adekvaatne.
Selline ehedusotsing tähendab
pidevat kannatust ja kannatuste põhjustamist oma lähedastele.
“Temale on peamine kannatus, tema päevaraamat on
märtri, ristilöödu pihtimus, kes kõiges leiab
võimaluse kannatada. See võib tunduda veider, isegi võlts,
on aga ometi siiras. Hiina mõttetarkade moodi jõuab ta
mänguta mänguni või peaaegu selleni. Halastamata endale ega
teistele,” on kirjutanud Jaan Kaplinski (Areen 18.4.2006). Vahest on
sellise kompromissitult enesehävitusliku eneseotsingu põhjus vildak
või väljaarenemata tundeelu, nagu kirjutab siinsamas Maimu Berg.
Vahing ise seletas mulle eelviidatud Areenis, et küllap kannatas ta
suhtumisluulu (Beziehungswahn) all – uskus, et teised suhtuvad temasse
halvasti.
Pentti Saarikoski sõnastatud küsimus “Mis toimub
tegelikult?” tõukas paljusid tema põlvkonnakaaslasi, vahel
ka relvaga käes, võitlema õiglasema maailma eest. Doktor
Vahingu tõejanu suubus aga inimhinge uurimisse, mida ta püüdis
ühtaegu meditsiinilise huvi ja kunstilise rämedusega pahupidi
pöörata. Egotsentrilise arsti selja taga istus halastamatu troika
– Freud, Jung ja Kierkegaard –, kes saatusjumalatena hoidsid
Vahingu kannatuslugu (ise on ta ühes jutus selgitanud, et tema nimi
tähendab soome keeles häda ja õnnetust) ettemääratud
rajal.
Selline on minu meelest Vahingu juttude psühholoogiline
alus. Üsna ängistavate lugude (“Machiavelli kirjad
tütrele” või autori hingelist lahkamisviisi kirjeldav
“Alasti habemenuga”) kõrvalt leiab kummastavalt
lõbusatki (“Treskold”). Vahingu maailm on ettearvamatu,
pingestatud, täis naha vahele pugevaid küsimusi. “Kellega
veedad sa jaaniöö?” – selline jutu pealkiri
jääb kummitama.
Juhtub, et usukannatajagi hakkab unistama
kenast kodanlikust elust, aga tingimata täis ehtsat ja ehedat tunnet.
Jutus “Pan Pavlitšek ja teised” mõtleb ta endale
välja harmoonilise elu kõrtsilauljaga, kes sünnitab talle
hulga lapsi. Lauljatar hakkab üha paremini laulma, doktor saab aga
professorikutse, ENSV teenelise teadlase aunimetuse ja neljatoalise korteri.
Ei, see polnud siiski doktor Vahingu valik, tema tee oli kannatus.
Moodsal ajal, kus elu eesmärk on kannatuste vältimine ning
ühiskondlikud privaatsushoiakud ei lase Spiel’il hinge paljaks
kiskuda, on Vahingu jutud justkui teated kadunud maailmast.
Muidugi
pole Vahingu lood kogu tõde tollasest tegelikkusest. Aga samas ei saa
nõustuda, et tema inimlikud küsimused oleksid kadunud koos kadunud
ajaga. Vahing ei elanud, loonud ega kannatanud asjata. Temast jääb
ere ja kirglik looming, vaimustav ja hoiatav näide eheduse ja armastuse
otsingu äärmistest võimalustest.
Kalev
Kesküla
---------------------------------------------------------------------
-----------------------------
Talumatult suur armastus
See oli kunagi väga suur armastus. Nii suur, et arutasime
– peaksime sooritama ühise enesetapu, sest vaevalt meile elu midagi
veel paremat suudab pakkuda kui selline armastus... Enesetapp jäi tookord
tegemata, elu pakkus üht-teist – pakkus ka paremat, ent nagu ikka
vähe, halvemat ja igapäevasemat, nagu tavaline, rohkem.
Me ei tundnud teineteist alguses peaaegu üldse, siis oli lihtne ja kerge
teineteist armastada, aja jooksul arvasime paremini tundma õppivat, aga
see oli petlik, teineteise mõistmise ja äratundmiseni
jõudsime palju hiljem, ammu juba lahus. Siis me ei süüdistanud
selles, mis meiega juhtus, enam teineteist, vaid kumbki iseennast. Mina polnud
Vaino maski tagant ära tundnud õrna ja tegelikult väga eluarga
inimest, kelle bravuur oli enesekaitse, kelle klammerdumine
psühhiaatriasse oli põgenemine hingehaige rahutuse eest, kelle
näiline matšolikkus, enesepaljastused ja julmus lähedaste
vastu olid ehk sellest sordist, mis paneb lapsi kiusama ja piinamagi armastatud
kassipoega või koerakutsikat – miks ta siis on nii hirmus armas,
miks ta võib minu käest põgeneda puu otsa või naabri
aeda...
Suur egoism, kriitikameele vähenemine ja kadumine,
pagemine lõtvuvasse ja üha enam lamenevasse ebareaalsusse –
need kõik tulid palju hiljem, kuigi nende alged võisid olemas
olla juba ammu.
Ma ei tea, mis oli Vaino lapsep&o
tild
e;lves või varases nooruses valesti läinud, millest ja miks ta ilma
oli jäänud, aga ta tundeelu oli kummaline, teistmoodi, vildak,
tavamõttes otsekui välja arenemata. Soov osata armastada, suuta oma
tundeid näidata ja saamatus selles justkui piitsutas teda tagant, sundis
teda kuni lõpuni solvama neid, keda ta kõige rohkem armastas.
Sundis midagi kogu aeg paljastama. Sundis lavastama elu, et seda siis
hiljem juba kirjandusena oma raamatutesse raiuda... See paljastamine ja
lavastamine ja üleskirjutamine oli armuavaldus Vaino moodi –
võib-olla sama kirglik nagu mõnes tavapärases armuromaanis,
aga kindlasti armastatu suhtes väga väsitav, ülekohtune, tappev.
Sa võisid mõista, miks Vaino sinuga nii teeb, sa võisid
seda isegi aktsepteerida, sa võisid selle armastuse sealt ära tunda
ja jahmuda selle tunde tegelikust suurusest, aga sa ei suutnud seda pidevalt ja
lõpmatuseni taluda. Mitte keegi ei suutnud... Vaino ise ka ei suutnud.
See tegi temast selle, keda järelehüüetes nimetatakse
mässajaks, ensepaljastajaks, geeniuseks. Aga selle kõige üheks
oluliseks tõukejõuks oli saamatus armastada ja mingi suur
sisemine ujedus. Sellise siseilmaga on väga raske elada, peaaegu
võimatu elada ja selles mõttes pidas Vaino isegi kaua vastu,
hävitades ennast ja oma lähedalseisjaid oma suure, justkui
miinustesse, mingisse teispoolsusse, antimaailma pöördunud armastuse
sunnil.
Pole minu asi korrutada siin, kui andekas Vaino oli
või kui julm või kui õrn... Aga ammugi ei ole igasugu
blogijate ja hädakriitikute asi panna tänapäevaliku
pealiskaudsusega asju paika, teadmata või taipamata tegelikult midagi
Vaino Vahingust, tema siseilma eripäradest. Me ei läinud lahku
käratsedes ja üksteist tagantjärele sõimates – ma
ei usu, et ma kunagi oleksin Vainot sõimanud – või
ohjeldamatult liiderdades. Meie lahkuminek oli meile mõlemale
erakordselt valus ja kestis väga kaua. Praegu tundub, et see polegi veel
lõppenud.
Vabandage, kui kirjutan selles meenutuses nii
palju endast, aga ma ei saa Vainost kõnelda kellegi teise nimel
või kellegi teise silmade ja tunnete läbi. Me tegime teineteisele
kohutavalt haiget, Vaino pahupidipööratud armuavaldusi ja juba
väsinud isiksuse egoistlikke purskeid tema päevaraamatutes
tõlgendatakse praegu nagu viimase instantsi tõde ja see on sageli
minu suhtes ülekohtune. Kuid ma ei pea vajalikuks kirjutada mingeid
omapoolseid variante.
Igaviku ees on ükskõik, millised
me oleme või olime, aeg teeb valiku sellest, mis jääb. Ja
kuigi Brodski on öelnud, et kirjanik on kaduv nagu iga teine harilik
surelik ja tema kirjutatud raamatud on vaid tolm riiulis, siiski usun, olen
veendunud, et Vaino puhul on selleks aegadeüleseks valikuks palju
võimalusi.
Maimu Berg
----------------------------------------------------------------------------- ---------------------
Mängiv Vahing
Loomingust saab kunst siis,
kui ta kätkeb endas saladust. Vahingu saladus on das Spiel. Pole vist
ühtki intervjuud kõigi nende kuulsaks kirjanikuks olemise aastate
jooksul, kus Vahing poleks pidanud vastama küsimusele, mis asi oli see das
Spiel, mida käputäis Tartu kunstiinimesi endale õhtust
õhtusse korraldas. Vahing on kümnel erineval moel vastanud, sellest
raamatuidki kirjutanud, ent... Mängu saladuse viivad mängijad endaga
igaveseks kaasa.
Siinkohal Vahingu enda pakutud definitsioonid das
Spiel’ile:
- mingi tee, isegi protsess, mis avab
isiksust adekvaatsemalt kui kõik teised viisid;
- see oli üks totalitaarses ühiskonnas elamise
vorm;
- see oli nagu mingi alternatiiv
olemiseks-elamiseks;
- mäng on “siiras ja
tõene lähenemine oma eksistentsile”.
Ei, me ei saa – õnneks – vastust. Sest
mängu teine, sügav ja tähenduslik plaan saab avaneda ainult
mängijatele endile. Mäng, erinevalt teatrist, ei talu publikut. Ses
mõttes meenutab das Spiel grupiteraapiat, psühhodraamat.
Psühhodraamale – ja üldse igasugustele
psühhoteraapiatele – on omane intiimsus, mida ei saa
kõrvalistele vahendada. Siit jooksebki elu- ja kunstitõe
segane-segunematu piir: kunst taotleb mõju levimist loojast
väljapoole, teraapia aga tegeleb tunnetega siin ja praegu. Ja need tunded
on ehedad. Mäng võib ajada sind raevu, oksele,
võõraga voodisse, toota valu ja selgushetki – ja sa tead
kogu aeg, et see on mäng. Aga midagi muutub su sees, ja see ei ole enam
mäng. See on enese kogemine, kontakt, pärisosa.
“Mängu kodu on teater,” ütleb Vahing.
No
muidugi. Ainult et kui professionaalne näitleja nutab igal õhtul
selle koha peal, kus lavastaja ette on näinud, siis professionaalne
mängur tunneb omaenda reaalseid tundeid. Ja kui teatris jääb
publik alati passiivseks, jättes ennast reaalsetest läbielamistest
ohutusse kaugusesse, siis das Spiel on halastamatu. See ei ole meelelahutus.
Vahing ise vist oli oma Spiel’is samal ajal nii mängujuht,
analüütik kui ka peaosatäitja.
Hulluarsti rollis.
See on roll, mis võimaldab varjuda stereotüüpide taha,
jättes piiramatult vabadusi emotsionaalseks sigatsemiseks ja
vaimseteks kassitappudeks. Lahkamislaual on mõistagi ta ise.
Hulluarst tegutseb Salongis, mis ei ole lihtsalt kodu, kus sõpradega
viina juuakse (kuigi Vahing nii väidab). Kodu ei lähe igavikku,
Salong aga küll.
“Teatrit tehakse iseenda jaoks. Ja seda
me sageli tegime, ise seda märkamata, teadvustamata,” ütles
Vahing.
Sigmund Freud, Erik Erikson, Johan Huizinga jt puutuvad
Vahingu mängusse ainult sedavõrd, et nende teooriaid kasutab meie
Hulluarst taustateadmistena. Tungienergia ise on mujal, tulles puhtal kujul
inimese seest, igalt poolt: id’ist, egost, superegost – kõik
on mängus. Mängu ei saa korrata.
Tiina
Jõgeda
---------------------------------------------------------------------
-----------------------------
Vaino mängib
mujal
Aastakümneid olin harjunud mõttega, et
Tartus ja Aravul elab sõber Vaintsa, kes kirjutab, ravib ja mängib,
mitte mingit pajupilli, vaid eluorelit, kusjuures viletorude asemel on
inimesed. See polnud kurjuse mäng teistega, vaid olles ise ringmängu
sees, provotseeris ta olukordi, kus inimene avas oma kaardid.
Sellise elu loogilise jätkuna andis arstiamet üha rohkem aega ja
ruumi kirja
ndusel
e. Tavaliselt libisevad tekstid mööda pinda ja kaitsemaskide koore
alla ei ulatu. Meil on sadu kordi rohkem probleeme kui loomakestel ja
seepärast peame neid isevärki tegevustega lepitama, uinutama.
Vaino nimetas seda mänguks ning tema elugi võib
tagantjärele keeruliseks mänguks arvata, aga minul oli temaga
mänguväline sõbrasuhe. Olen tähele pannud, meil on
ühine “modell”, inimene oma kirgede ja kahtluste, oma keha ja
vaimuga.
Sõprus Vainoga õpetas mulle palju, olime
koos Tartus, Aravul, Tallinnas ja Panga-Rehel. Ja need ei olnud üksnes
lõbusad pummelungid, vaid ka mõtestatud ja vaimukas jutt. 1975.
aastal maalisin Vaino Vahingu monodraama “Mees, kes ei mahu kivile”
jaoks suured maalid. See Jaan Oksast kirjutatud näidend mõjutas
vist paljuski ka Vaino tõekspidamisi ja elu.
Viimane
telefonikõne oli meil vist umbes kümme päeva eest, Vaino oli
reipa, kaine häälega ning ütles, et alustab mälestuste
kirjutamist. Kurb, et hoopis mina pean nüüd temast need mõned
laused kirjutama, kurb.
Olen tänulik Vaintsale sõpruse
eest ja palvetan, et ta igaviku teedel kohaneks.
Jüri
Arrak
---------------------------------------------------------------------
-----------------------------
Vahing, ajastu
kroonik
Kui viimati Vaino Vahinguga e-kirju vahetasime, see
oli jaanuaris 2008, kui kirjutasin tema päeviku arvustust (Areen
25.1.2008) – lubas ta hakata mälestusi kirjutama. Kes Vahingu
“Päevaraamatutega” tuttav, teab, mis hõrgutisest
üldsus on nüüd ilma jäetud: mälestusi paraku ei tule.
Jääb üle oodata veel avaldamata märkmeid
1964–67, mis kirjastaja Joel Sang on seni välja jätnud kui
liiga teatrikesksed.
Julgen jääda oma sõnade
juurde, et Vaino Vahingu päevaraamatutest saab teada midagi olemuslikku
Nõukogude Eesti ja eriti Tartu vaimuelust 1970.–1980. aastatel
(kuigi Mihkel Mutt väljendas minu sellise arvamuse suhtes
hämmeldust). Muidugi, Vahingu puhul polnud tegemist mingi intellektuaalide
ajalookroonikuga, kes oleks pretendeerinud ülevaatele vaimuelust ja
-tegelikkusest, vaid dramaatilise ja hüsteerilise isiksusega, kes
tähendas oma elust üles, mis pähe tuli, ning vihates loomingu
“sotsiaalsust” (sest seda nõudis kehtiv kunstikaanon ehk
sotsialistliku realismi printsiip), ei ole ta kunagi soovinud kirjeldada
ajastut. Vahingu tekst on ennekõike siseheitlustes loovisiku tekst, aga
möödaminnes on sinna sattunud palju värvikaid fakte ja
faktikesi, mis muudavad päevikud ikkagi kasutatavaks ajastu dokumendina
– kui paremaid pole. Mistõttu usun, et praegu kitsa ringi
kultusteos saab kunagi kohustuslikuks kirjanduseks koolides või
vähemalt soovitatavaks kirjanduseks süvahuvilisele, kes tahab teada,
kuidas elasid vene ajal Eesti intellektuaalid. Tänasele noorele, kes
arvab, et vene ajal elati nii, nagu kujutab Kilmi-Reinumäe “Sigade
revolutsioon”, ega taipa nõukogude elu mitmeplaanilisust, annavad
Vahingu päevaraamatud juurde teise ja kolmanda mõõtme.
Vahingut lugedes saab teada, et loeti Freudi, Nietzschet ja
Frommi, mis kõik olid keelatud ja erifondis, vaieldi zeitgeist’i
üle, huvituti antipsühhiaatriast jne. Vahing ise käis Moskva
Lenini raamatukogu erifondis, kopeeris huvitavaid teoseid mikrofilmile (ja iga
päev tohtis kopeerida vaid 40 lk – kes suudaks seda ette kujutada
tänasel guugeldamise ajastul, kus kõik, mis pole hiirekliki
kaugusel, jääb avamata?). Nõukogude aja teadmistejanu ja
intellektuaalset rahutust pole keegi
kirjeldanud nii nagu Vahing oma päevaraamatutes. Et vaatamata haledale
olmele (või just sellepärast?) oli võimalik vaimne
kõrgepinge. Värvikaid üksikasju on Vahing kirja pannud ka
nõukogude aja loojate privileegidest: komandeeringutest Nõukogude
Liidu piires, autoostulubadest ja korterisaamistest. Psühhiaatrina
nägi Vahing samas nõukogude võimu köögipoolt:
kuidas psühhiaatriat rakendati teisitimõtlejate vaoshoidmiseks.
Kust veel sellest lugeda kui mitte Vahingu päevaraamatutest?
Päevikud on tunnistuseks, et Vaino Vahing on inimese ja mehena teinud
teistele palju valu, kuid suurkujudele on tavaks nende kurjus andeks anda,
vähemalt postuumselt. Küllap läheb nii ka Vaino Vahinguga.
Jään meenutama head autorit, kelle kunagised teatriarvustused
Eesti Ekspressi Areenis olid mulle kui toimetajale võimalus saada
tuttavaks Eesti kirjanduselu ühe värvikaima tegelasega.
Barbi Pilvre
---------------------------------------------------------------------
-----------------------------
Vahing kui teater
Inimest päriselt, eluajal tundmata julgen ma ikkagi
väita, et Vaino Vahing, see oligi teater.
Päriselt.
Teater inimlikus elus, aga ka teatrimaailma kui omaette mikrokosmose või
elustiili mõttes. Fanaatiline vaataja, kunagine balletomaan, Moskva
Suure Teatri õpilane, Hermaküla, Normeti ja Undi kaaskonspiraator;
ja siis juba teatritegijana, teatri najal kasvanud intellektuaal, kes ei
põrganud – ebatavaliselt! – tagasi ületamast piiri
saali ja lava vahel, mängides vaheldumisi Evald Hermakülaga peaosa
oma Jaan Oksast kõneleva monodraama “Mees, kes ei mahu
kivile” esimeses lavastuses või tehes pisiosi Olav Neulandi
mängufilmides.
Strindberg kandvas kõrvalosas jäi,
jah, mängimata, aga kaugel ei oldud.
Vahingu näidendid on
ebameeldivad ja antud juhul on see kiidusõna. Nad ei ole
ühiskondlikult kandvad ses mõttes, mida teatrist kõneldes
praeguseni mõeldakse – ja minu arust mõeldi, veidi tollast
ideoloogiat lisades, ka 30 aastat tagasi. Nad on torkivad,
õõvastavad, irratsionaalsed ja samas inimlikud. Lihtsad, ja samas
lahendamatult keerulised. Mikro- ja makrofotod tegudest ja
tegematajätmistest, teadvustamata ja teadvustatud impulssidest, inimesest
kui loomast, kui vaimust, kui mõistatusest. Jah, me näeme lihtsat,
tavakeskset maaelu ja haritlase kokkupõrget sellega
(“Suvekool”), advokaadi probleemitsemist (“Potteri
lõpp”), psühholoogi/psühhiaatri vastasseise issenda ja
teistega (“Testament”), muidki pigem Eesti maaellu ja ajalukku
projitseeritud konflikte – aga öelda, et sellest, reaalsusest
või ühiskonnast need lood jutustavadki, on
põhimõtteliselt eksitav. Ja millest räägib koos Madis
Kõivuga kirjutatud “Faehlmann”? Tavapärasem ehk, kuid
samas sümbolistlikum lugu kultuurikorüfee elust ja surmast.
Kas Vahingul läks teatris hästi? Jah ja ei. Kuigi tema teoste
lavaelu on olnud ikka üsna konarlik.
Mõnda pole õieti
mängitudki.
Kriitikuna suutis ta olla oluline eri aegadel ja
hiljem üha sõltumatumalt. Ja tema kui dramaturgi aeg võib
taas tulla: ta näib ikka kuidagi kohal olevat, ka pärast läinud
pühapäeva.
Kas “Suvekool” polegi siis
nüüdisaegne “Libahunt”?
On. Või
rohkemgi.
Kui ma veel teaksin, kas vihjetes olemas olnud Vahingu
möödunudsuvine näidend tegelikult enam-vähemgi eksisteerib.
Ma tahaksin seda lugeda, mis iganes see olet
atav tekst ka oleks.
Tõnu Kaalep