Aastaid tagasi kirjutasin nüüdseks lahkunud luuletaja Lembit Kurvitsast lüürilise lookese, milles võrdlesin teda Juhan Liiviga. Kurvits rääkis seal pikalt, kuidas oli ära pööranud ja hääli kuulnud nagu Juhan Liiv ja seetõttu tempe teinud. Toimetaja pani pealkirjaks „Hullu hääle vang“.

Kui Tarmo Teder juttu luges, siis ta naeris, et ei kuulnud see Kurvits mingeid hääli. Hääli oli vaja, et teda tempude pärast uuesti vangi ei pandaks, et Peeter Volkonski psühhiaatrist naine saaks Lembitule diagnoosi välja kirjutada. Mina ei tea, kuidas asi oli. Ka Tarmo on vahel pööraseid naljajutte ajanud. Ta on paras trikster. Aga ehk Lembit oli ka.

Lehejutt viis mind veel mõne Lembitu-huvilisega kokku. 

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,28 € Osta artikkel