Mare Trallat (50) peetakse Eesti esimeseks feministlikuks kunstnikuks. Siiani mäletatakse teda kodumaal kui legendaarset „ilget naisterahvast“, kes ETV kunstisaate otse-eetris ennast alasti võttis. Juba ligi 20 aastat elab Tralla Londonis, kus tegeleb rohkem aktivismi kui kunstitegevusega. Üle pika aja sai Mare Trallat näha performance’i-kunstnikuna esinemas eelmisel neljapäeval Londonis 13. Balti triennaali esitlusüritusel „Sohihääled“ („Bastard Voices“).

Kui sa 1990ndatel feministliku kunstnikuna alustasid, oli feminismi mõiste Eesti ühiskonnas veel päris uus. Viimastel aastatel on aga feminism moodi läinud. Kiirmoeketid müüvad girl power-sõnumitega särke, Beyoncé laulab feminismist jne. Mis tunnetega sa selliseid arenguid jälgid?

1990ndate Eestis oli feminism skandaal. Meie ühiskond oma äsjase iseseisvuse ja uuskapitalismiga ei olnud selleks veel valmis. Tundus, et kui räägid feministlikest seisukohtadest, siis ründad äsja saavutatud vabadust. Nii nagu nõuka ajal mindi ühes suunas, jätkati samamoodi varakapitalistlikus Eestis, poldud veel valmis erinevateks vaadeteks.

See, et praegune peavoolukultuur tegeleb feministlike sõnumitega, on muidugi mingis mõttes väga hea. Inimesed julgevad olla feministid ja haakuda nende teemadega. Saadakse aru, et feminist ei ole ainult kõike halvustav vihkaja. On hea, et feminismi mood viib selle palju laiemasse kogukonda kui varem.

Kuid peavoolu feminismis on ka palju probleeme. Siin Londonis suhtlen peamiselt kväär-kogukonnaga ja see, kuidas peavoolufeminism on rünnanud näiteks transsoolisi, on väga problemaatiline ja negatiivne.