Margit Adorf kahtleb: “Lovelace”
Film on raju tõesti, kuid mitte vulgaarses ja seksuaalselt vabastavas mõttes, mida võib tutvustust lugemata eeldada. “Lovelace” räägib äärmuslikust lähisuhtevägivallast, millest vormus kõigi aegade suurim pornohitt “Deep Throat”. Suhuvõtmisfilmiga kuulsaks saanud Lindal oli õnneks siiski südikust ja õnne halvast suhtest välja rabeleda ning tal õnnestus kogu maailmale oma elulugu ära rääkida. Film põhinebki tema elulool, selle eesmärk on ilmselt naised pornofilmidest eemal hoida, noored teismelised neiud järele mõtlema panna ja see õnnestub filmi tegijatel tõepoolest.
Linateos on lihtne ja selge, stsenaristid on pornostaari eluloost osa seiku esile tõstnud ja teised maha vaikinud. Kokkuvõttes on saavutatud üsna mõjus tulemus, peaosa täitja Amanda Seyfried teeb usutava ja nauditava rolli, seksistseenid on lahendatud delikaatselt, liigset alastust filmis ei ole. Üldiselt on tegemist ülla idee teostusega ja pastelse pakendusega, kuid ühelt eluloofilmilt võiks siiski oodata põhjalikumat lähenemist, seda enam, et loo kangelanna on tänaseks juba enam kui kümme aastat manalateel.
Filmist jääb mulje, justkui oleks Lovelace osalenud vaid ühe pornofilmi tootmises, tegelikult on neid rohkem. Ka raamatuid, mille kirjutamisel Linda on kaasautoriks, on rohkem kui üks. Ta on olnud ka narkootikumide küüsis ning hiljem hakkas pühendunud kristlaseks, kellele isegi antiikne kunst, mis kujutas paljast inimihu, oli vastumeelne. Kahtlemata oli Linda vägivalla ohver, ta on kirjutanud, et tema hilisem abikaasa, kes filmis vaid vilksatab ja keda on näidatud heas valguses, oli kimpus alkoholiga, ahistas lapsi ja oli vägivaldne. Linda Marchiano elu oli palju keerulisem ja mitmetahulisem, kui see üheplaanilises filmis välja tuleb, ka tema enda isiksus oli vastuolulisem, mitte sugugi nii sirgjooneline. Päris elus oleks ainest olnud küllaga, mida ammutada ja filmikunstiks vormida.
Kuid tuleb siiski öelda, et film ei jäta rapsitud muljet ja tegelikult midagi ju ka ei valetata, lihtsalt suur osa jäetakse välja. Patt seegi. Ma siiski seda lausa halbade filmide valda ei liigitaks, soovitaksin ära vaadata nii neil, kes juba varasemast Lovelace’i stooriga tuttavad, kui neil, kes temast midagi ei tea. Mõjub küll. Hoiataksin ainult niipalju, et see pole mingi romantilisele meeleolule viiv film armunud paaridele.
Tallinn – Artis, CC Plaza, Solaris
