15.02.2007, 00:00
Margit Kilumets „Ita Ever. Elu suuruses"'
AS Ajakirjade Kirjastus, 2006. 207 lk.
Raamat Ita Everist on bestseller. Kuna see ilmub “Eesti
Naise” sarjas, on ära määratud ka sihtgrupp: naised,
enamasti keskealised ja vanemad. Everi eakaaslased saavad lugedes tunda
nostalgiat ja äratundmisrõõmu. Noorematele on vahest
kõige huvitavam raamatu lõpuosa, kus raamatu kangelanna jutustab
oma nooruspõlvest: sõjaeelsetest ja -järgsetest oludest saab
päris hea pildi. Kuigi raamatul puudub imelikul kombel sisukord, on seda
sellegipoolest väga kerge lugeda: ühe-kahe õhtu maiuspala.
Raamat algab Ita meestega ehk jutustustega meestest, kellega Everil on olnud eriline suhe. Ever räägib Gunnar Kilgasest, Mikk Mikiverist, Einari Koppelist, Rein Arenist, Aksel Oravast, Kaarel Karmist: paljudest headest kolleegidest, keda enam meie seas ei ole. Sõna saavad Aarne Üksküla, Eino ja Roman Baskin. “Naisvaatepunkti” esindavad Maria Klenskaja, Ülle Ulla; kooliajast vestavad humoorikaid lugusid klassiõed Silvi Kaugema ja Lia Kaljuste.
Raamat kubiseb pikantsetest ja naljakatest seikadest Everi elus, kuid tundub, et nendest jutustamisega ei tee näitlejanna kellelegi haiget. Tekstil on väga sõbralik toon, ilma irvitava või pahatahtliku tagarääkimiseta. Sõbralikule toonile sekundeerib kurblik: huvitav on lugeda Everi seiklusrikkast elust ja siis teada saada, et “...olen tundnud elus kõige suuremat puudust hellusest. See on nagu organismis mingi aine puudus, mis kummitab lapsepõlvest saadik ja annab end hoolimata ajutistest ravikuuridest vanuse kasvades aina rängemalt tunda” (lk 155).
Teatrilooliselt on raamatul teatud väärtus olemas, kas või Everi rollide täielik nimekiri raamatu lõpus ja rohked pildid lavastustest. Samuti jäädvustab ta nii mõnegi suure teatrimehe läbi enda pilgu ning Everit ennastki jäädvustatakse päris mitmest silmapaarist-vaatepunktist.
“Elu suuruses” on austusavaldus näitlejannale, keda eesti rahvas “tingimusteta armastab”. Kohatu on kritiseerida raamatu vähest teatriloolist väärtust, selle eesmärk on lihtsalt teine. Everist kui näitlejast me tõepoolest palju teada ei saa. Järeltulevad põlved ei leia raamatust näitlejaportreid, näiteks ei saa nad teada, milline oli Ever oma esimeses silmapaistvas rollis – Brechti “Ema Courage’is” tumma Kattrinina. Jäägugi siis see kõik mõistatuseks, või nagu Eino Baskin Everi näitlejaannet hindab: “Ita teatriköögis puuduvad maitseainepurkidel etiketid, tema kulinaaria on mõistatus” (lk 88).
Raamat algab Ita meestega ehk jutustustega meestest, kellega Everil on olnud eriline suhe. Ever räägib Gunnar Kilgasest, Mikk Mikiverist, Einari Koppelist, Rein Arenist, Aksel Oravast, Kaarel Karmist: paljudest headest kolleegidest, keda enam meie seas ei ole. Sõna saavad Aarne Üksküla, Eino ja Roman Baskin. “Naisvaatepunkti” esindavad Maria Klenskaja, Ülle Ulla; kooliajast vestavad humoorikaid lugusid klassiõed Silvi Kaugema ja Lia Kaljuste.
Raamat kubiseb pikantsetest ja naljakatest seikadest Everi elus, kuid tundub, et nendest jutustamisega ei tee näitlejanna kellelegi haiget. Tekstil on väga sõbralik toon, ilma irvitava või pahatahtliku tagarääkimiseta. Sõbralikule toonile sekundeerib kurblik: huvitav on lugeda Everi seiklusrikkast elust ja siis teada saada, et “...olen tundnud elus kõige suuremat puudust hellusest. See on nagu organismis mingi aine puudus, mis kummitab lapsepõlvest saadik ja annab end hoolimata ajutistest ravikuuridest vanuse kasvades aina rängemalt tunda” (lk 155).
Teatrilooliselt on raamatul teatud väärtus olemas, kas või Everi rollide täielik nimekiri raamatu lõpus ja rohked pildid lavastustest. Samuti jäädvustab ta nii mõnegi suure teatrimehe läbi enda pilgu ning Everit ennastki jäädvustatakse päris mitmest silmapaarist-vaatepunktist.
“Elu suuruses” on austusavaldus näitlejannale, keda eesti rahvas “tingimusteta armastab”. Kohatu on kritiseerida raamatu vähest teatriloolist väärtust, selle eesmärk on lihtsalt teine. Everist kui näitlejast me tõepoolest palju teada ei saa. Järeltulevad põlved ei leia raamatust näitlejaportreid, näiteks ei saa nad teada, milline oli Ever oma esimeses silmapaistvas rollis – Brechti “Ema Courage’is” tumma Kattrinina. Jäägugi siis see kõik mõistatuseks, või nagu Eino Baskin Everi näitlejaannet hindab: “Ita teatriköögis puuduvad maitseainepurkidel etiketid, tema kulinaaria on mõistatus” (lk 88).