Itaallase Nanni Moretti „Minu ema“, mille soundtrack’il kõlavad muide sõbralikult külg külje kõrval Jarvis Cocker ja Arvo Pärt, esilinastus kevadel Cannes’is. Selle keskmes on kaks teemat. Esiteks on „Minu ema“ film filmitegemisest ja teisalt jutustab see loo kolme põlvkonna naiste omavahelistest suhetest.

Filmi peategelane on eksistentsiaalse kriisi käes kannatav Margherita, kelle ema on suremas ja tütar nooreks naiseks sirgumas. On ühe etapi lõpp ja teise algus ning naine peab lihtsalt kuidagi õppima olukorraga toime tulema. „Minu ema“ ei ole mingi sentimentaalne pisaraid kiskuv melodraama, kus vanamutikese surm vallandaks järeltulijates magusaid lapsepõlvehõllandusi või piinarikkaid vanade haavade lahtirebenemisi. Vastupidi, see on erakordselt soe ja eluline film ning kinosaalist välja tulles jääb sisse hea tunne.

Autobiograafilisi detaile on „Minu emas“ palju – Moretti filmi peategelane, Margherita, on oma tööle pühendunud filmirežissöör ja ema eest hoolitsemise peab enamalt jaolt enda peale võtma naise vend (keda kehastab ka näitlejana tuntud Moretti ise). Lisaks sõidab Margherita ekraanil režissööri isikliku autoga, tema ema kehastav näitlejanna kannab Moretti mõne aasta eest surnud ema rõivaid, interjöörides on kasutatud tema vanemate korterist pärit raamatuid jne. Nii et lugu on nii sisult kui vormilt läbi ja lõhki isiklik. Kuid tõsiste teemade vahele on põimitud ka nalja. Huumori eest vastutav isik on Ameerikast kohale transporditud tuntud näitleja Barry (John Turturro, pildil), üks Margherital parasjagu käsil oleva filmi peaosalisi. Hea koomikutalendiga Turturro kehastatud Barry on sedavõrd sarmikas, lapsik ja tobe, et suudab publikust naeruhoo välja pigistada lausa iga ekraanile ilmumisega.

Alates 16. oktoobrist Tallinnas kinos Artis.