Marianna, teie filmid on sageli valusad, puudutavad ebamugavaid kohti. Kas teil on dokumentaalitegijana ka mingi selge, enda jaoks ära sõnastatud missioon, mida tahate täita – midagi seoses iseenda, teiste inimeste või maailmaga? Või pigem lihtsalt vaistu pealt otsite ja jälgite head lugu?

Mina arvan, et dokumentaalfilm peab ühiskonda teenindama. See ei ole lihtsalt kunst kitsale vaatajaskonnale. Siiralt arvan, et parimad dokfilmid, isegi olles kunstiteosed, peavad tõstatama probleeme, näitama ühiskonna valupunkte. Ja ühiskonna roll peaks seejärel olema diskussiooni tekitamine. Film ei saa anda retsepti lahendusteks, aga sellega saab üht või teist valukohta kaardistada. Ameerikas järgnevad alati suurematele ja parematele dokumentaalfilmidele reaktsioonid, inimesed üritavad näidatud probleemidega seoses midagi muuta. Meil kahjuks dokkidega seda asja eriti ei toimu, aga ma tahaks väga, et ka „14 käänet“ oleks ühiskonna poolt märgatud. Et kõik osapooled, kes on Eestis elavate venelaste teemaga kuidagi seotud, mõtleksid natuke uuel tasemel, avastaks enda jaoks üht-teist, võtaks ette mingeid samme, et midagi paremuse poole muuta.

"14 KÄÄNET": Marianna Kaadi dokumentaalfilm püüab mõista probleeme, millega venekeelsed lapsed ja nende vanemad rinda pistavad. foto: kaader filmist

Miks otsustasite just nüüd teha filmi vene lastest ja nende keeleprobleemidest Eestis? See on väga oluline teema, mida meil üsna edukalt ignoreeritakse, ja kindlasti mitte väga „ahvatlev“ või „seksikas“ – mugavam oleks ju sellest mitte rääkida?

Ma alustasin võtetega oktoobris 2013, seega on protsess käinud juba neli aastat. Aga vastab tõele, et Eestis tuleb film välja õigel ajal, kõik need küsimused on kerkinud uuesti ja teisel tasemel. Olen juba ammu sellele teemale mõelnud, aga ei leidnud õiget lähenemisnurka – ühe pere lugu pole piisav, et seda teemat mitmekihiliselt kajastada. Alguses leidsin ühe poisi, Marki, kes otsustab iseseisvalt 7. klassi minna eesti kooli. Täispika filmi jaoks sellest ei piisa ja nii otsisingi sinna lugusid juurde, jagasin problemaatika eri vanuseastmetesse. Soovisin leida mõnd gümnasisti, kes hakkaks vene kooli lõpetama. Samuti teadsin, et viieaastaste laste vanemad peavad juba hakkama tegema plaane, millise keelega eelkooli laps panna – nii pisikeste laste puhul ju vanemad ei sooviks tegelikult veel kooli peale mõeldagi. Kolme situatsiooni pinnalt, nii laste kui vanemate pealt, tekkis ka üldistus. Kuna päriselus need kolm tegelast üksteist ei tunne, siis oli montaažis tublisti tegemist, et panna asi terviklikult toimima.

Kuidas võiks teie filmi vastu võtta rahvusvaheline publik, kes ei ole kursis sellega, mis meil siin venelaste ja integratsiooni teemaga seoses toimub?

Paljudele vaatajatele väljastpoolt on ilmselt üllatuseks see, et meil on siiamaani Eestis koolid jagatud vene- ja eestikeelseteks, kusjuures vene keel ei ole riigikeel. Ma ei tea peale Läti maailmas ühtegi riiki, kus nii oleks – see on unikaalne situatsioon. Kui ma „14 käänet“ filmisin, siis mõtlesin, kuidas seda lugu vaatab inimene, kes pole Eestiga ja eesti keelega seotud. Aga see ongi ju tegelikult meie maailma tulevik, et kõik seguneb! Mõnes peres on laps juba neljakeelne, paarid võivad olla absoluutselt erinevatest kultuuridest ja elada veel kolmandas riigis. Nii tekibki küsimus, mis keeles sa suhtled omaenda lapsega. Mis kooli ta läheb? Kas suhe lapsega on ohus, kui kodus räägitakse ühes keeles ja kool on teises keeles? Mis hakkab toimuma identiteetidega, kellena sa ennast määratled? Kes mina olen ja kes mu laps on? Üks filmi tegelane Vitali ju ütleb, et ta ei tea, kes ta on – vastavalt kohale, kus ta viibib, on ta kord eestlane ja siis jälle venelane. Selliseid juhumeid on väga palju. Välismaal on mingis mõttes kergem – kui oled kodanik, siis oledki prantslane või britt, aga meil on teistmoodi – kodakondsus ei tähenda ju midagi.

See, et meil on siiamaani selle asjaga niimoodi venitatud – lapsed lõpetavad vene kooli ja ei suuda rääkida eesti keeles –, näitab, et ühiskonnas on mingi viga. Väga suur vastutus on poliitikutel, et see niimoodi on. Olen absoluutselt veendunud, et see on tahtliku tegevuse tulemus – just ühiskonna lõhestamiseks. Et poliitikud enne valimisi saaksid seda teemat taas kord kasutada. Ka praeguste valimiste eel on ju väga hästi näha, kuidas see asi toimib, kuidas pearivaalid kasutavad vene teemat oma huvides. On väga õudne, mille arvelt seda tehakse. Keeleõppe probleemi saab tegelikult ju üsna lihtsalt lahendada. Identiteet on aga palju keerulisem küsimus. Ainult tolerantsus ja arusaam, et me elame tegelikult kõik ühe maakera peal, võiks aidata. Teise kultuuri ja teistsuguse inimese respekteerimine.

Aga tolerantsust ja arusaamist jääb minu arvates iga päevaga üha vähemaks, mitte ei teki juurde.

Kahjuks küll…

„Auk nr 8“, „Tööpealkiri: Imelaps“, „14 käänet“ – neid teie filme vaadates tundub, et just lapsed on teile hingelähedane teema. Miks nii?

Lapsed ja vanurid, jah. Lihtsalt ma arvan, et täiskasvanud inimene suudab ise oma probleeme lahendada, lapsed ja vanad inimesed aga ei suuda, keegi peab nende eest seisma.

Dokumentaalfilm „14 käänet“ linastub Tallinnas kinos Artis.

Treiler:

https://www.youtube.com/watch?v=U_14C_xFqNE