Marju Kõivupuu, miks sa selle raamatu kirjutasid?

Ühegi raamatu kirjutamine ei tohiks kunagi olla sundus, see peab olema rõõm. Olen üle kolmkümne aasta õpetanud rahvaluulet, etnograafiat, etnoloogiat, Eesti kultuurilugu – ühesõnaga kõike seda, mida võetakse kokku sõnaga „rahvusteadused“. Kahekümne esimesel sajandil oleme hakanud rääkima kultuuripärandist, meil on vaimse kultuuripärandi nimistu, milles väärtustame kõike seda, mis ühel või teisel viisil on olnud ja on osa meie elulaadist-identiteedist. Teisalt nii õppejõuna kui väga erinevate inimestega suheldes olen tajunud, et meil on nagu kaks paralleelreaalsust. Üks reaalsus on folklooriga lähemalt seotud inimesed, keda see valdkond paelub, kes tegelevad akadeemilise uurimistööga või kultuuripärandiga, osalevad ka mõnes folkloorirühmas vms. Nende jaoks on minu raamatus ilmselt üsna palju tuttavat, kuid loodetavasti ka uut teadmist ning seosteloome näiteid. Näiteks Eesti vanemas kirjanduses ning memuaristikas on üsna heldelt kõike seda, mida seostame sõnadega „kombed“, „traditsioonid“, „omakultuur“ – ka kirjandust võiks pärimuskultuuri kontekstis julgemini kasutada. Pärimus leiab rakendust ka tänapäeval lavastustes, filmides, muusikas, reklaamides. Andrus Kivirähki teoste kaudu jõuab rahvapärimus metatasandil noorte ja tänapäevaste inimesteni. Ja see on tore!