Pakkusin nädala eest oma peagi kaheseks saavale pojale esimest korda elus kohukest. Siiani olime magusast hoidunud. Poisil läksid silmad üllatusest suureks. „Jah, Nikolai, jäta nüüd see tunne meelde – täpselt nii tundis sinu isa, kui esimest korda The Falli kuulis.“

See oli 1985. aasta suvel, kui Radiomafia saates „Kovan päivän ilta“ mängiti The Falli „I Am Damo Suzukit“. Istusin Kohtla-Järvel oma toas pika karvaga oranži vaiba peal ja kuulasin. Kui üks lugu võib elu muuta, siis seda ta tõesti tegi. Midagi nii totaalselt teistsugust polnud ma elus varem kuulnud. Ehmatasin, et muusika võib üldse nii erutav olla.

Peagi avastasin John Peeli, selle ajaloo olulisima raadio-DJ, kes armastas tihti The Falli mängida ja rõhutas alati, et maailmas on küll ­palju häid artiste, aga on ainult üks The Mighty Fall. The Fallist ja selle liidrist Mark E. Smithist (MES) sai minu elu keskpunkt.

Algul MESi korteris kirjandus­klubina tegutsenud The Fall sai alguse 1976. aastal pärast Sex Pistolsi esimest Manchesteri kontserti Lesser Free Trade Hallis. Sellel populaarkultuuri ajaloo ühel müütilisemal kontserdil viibis 35–40 inimest. Teiste seas nooruke Morrissey, tulevased Joy Divisioni ja Buzzcocksi liikmed ja Mark E. Smith.

Nimi võeti Albert Camus’ samanimelise romaani järgi. Siinkirjutajale jällegi oluline fakt, sest Camus’ „Võõras“ oli noorpõlve piibel. MES ei vaimustunud pungist, kuid muusika, mida ta tahtis teha, pidi olema primitiivne ja intelligentsete sõnadega. Sellele lihtsale valemile oli The Fall truu kõik 40 tegutsemisaastat. 32 albumit.

MES ei pidanud ennast siiski muusikuks. Pigem oli ta elu vaatlev kirjanik, kes oli oma meediumiks valinud muusika. Oma laulmismaneerilt oli ta põhimõtteliselt esimene briti räppar. Konventsionaalses mõttes laulda ta ei osanud.

MES kirjutas palju. Näiteks näidendi „Hey, Luciani“, mis rääkis Johannes Paulus I surmast. Tema laulutekstid rääkisid Lee Harvey Oswaldi advokaadist, hulluks läinud bingomängijatest, buuride sõjast, telediktoritest... Fakt on, et popmuusikas oli ta täiesti ainulaadne lüritsist. Oma tipphetkedel suutis ta The Falli panna kõlama kui ei kellegi teise siin planeedil.

Muusikuid kui rahvast ta üldiselt vihkas. Neid käis The Fallist läbi 66. Laval oli MES ansambliliikmete vastu halastamatu, ahistas – kruttis võimendeid, liigutas mikrofone – ja kui mõni improviseerima või n-ö muusikuna esinema kippus, siis puksis lihtsalt lavalt ära. Tihti jalutas ise minema ja laulis lava tagant. Muusikud olid pinges ja närvilised. The Falli kontsert polnud kunagi mingi rõõmupidu. Lavalt eemal kaitses ta aga oma gruppi nagu isa lapsi.

Muusikuid värbas ta tihti tänavalt. Eeldusel, et nad polnud The Falli fännid. MESi võrreldi tihti Bob Dylaniga. Tolle albumeid andis ta uutele liikmetele kuulata märkusega, et nii ei tohi kõlada. Oma fänne ta ei armastanud. Laval ei tänanud ja kummardamas ei käinud. Nagu ei kummarda kirurg pärast operatsiooni pereliikmete ees. Eneseimetlejaid naeruvääristas ta regulaarselt. Legendaarne on pöördumine eriti vaenuliku publiku poole: „Tere õhtust, meie oleme The Fall. Erinevus teie ja meie vahel on, et meil on ajud.“

Maailmavaateliselt ei olnud ta ei paremal ega vasakul. Poliitiliselt tihti ebakorrektne. Muusikaajakirjanikud küll kartsid teda (ühte ta hammustas), aga intervjueerisid regulaarselt, sest need lood olid alati väljaande lõbusaimad. Noh, näiteks, et U2 fännid loopisid neid piiblitega, kui nad neid soojendasid. Ta oli fantastiline jutuvestja. Enamasti jõi ta ajakirjanikud ka laua alla. Ta oli ka suurepärane joodik, aga mitte alkohoolik, sest need joovad salaja. Mitte MES, aus ja kompromissitu.

Viimati oli ta laval novembris. Ratastoolis, nägu haigusest paistes. Miks ta ka täiesti haigena The Falli töös hoidma pidi, ma ei tea. Pakun, et sellepärast, et ta oli geenius. „Anyone can mess with me and I’ll sort of forgive them,“ ütles ta ajakirjale Q 1994. aastal. „But nobody messes with The Fall.“

Nüüd on ta surnud. Mark E. Smith. Minu ainuke iidol.