Üldiselt näib Chiostro del Bramante näitustepoliitika tunnistavatki üksnes kahte rahvust, itaallasi ja ameeriklasi. Samades ruumides on varem näidatud Roy Lichtensteini, Keith Haringi ja Jean-Michel Basquiat' maale, sel sügisel on tulemas Andy Warhol ning siis Ameerika grafiti. Itaallased pidavat armastama ameeriklasi, kommenteerib Mark Kostabi, tänutäheks USA vägede eest II maailmasõjas.

Maalid kloostris

Näituseruumid on kahel korrusel ümber kauni siseõue, need on 16. sajandi alguse arhitektuuri kammerlikud toad, mis võimaldavad maalide liigendamist teemade või koloriitide kaupa - näiteks mõni tuba on mustvalgete maalide päralt. Näitusesaalid on sedavõrd sopilised, et osa tube on võimalik mitte märgatagi.

Esimene vapustus, mis Kostabi tegemisi meedia vahendusel jälginud inimest tabab, on see, et uskumatu küll, kuid tegemist ongi vanameistriga. Karismaatilise postmodernse kunstniku varasem jutt selle kohta, et ta maalib töökoja süsteemis nagu Rembrandt või Rubens, on mulle alati tundunud mingi ekstravagantse veidrusena, mida on raske tõsiselt võtta. Reaalajas on ikka esiplaanil olnud tema "meediavõimlemine", mis on teinud Kostabi fenomeni põnevaks, kuid odavaks ja ühemõõtmeliseks - oma hoolikalt väljatöötatud lööklausete süsteemiga, mida kunstnik on valmiskujul meediasse söötnud. Lisaks lihvitud käitumine, teadlik sellest, mis müüb. Ära kasutades kõiki värvi kanaleid, eriti kollast.

Roomas, mitte kursis olles Itaalia meedias toimuvaga, vaatad aga seinal rippuvaid maale ja mõtled, et sealses kontekstis ta ongi vanameister! Pärast postmodernse kunsti tulekut on "kontekst" muutunud võtmesõnaks nii kunstnike kui ka kriitikute jaoks. Rooma kontekstis oled valmis pidama Kostabit juba mingiks igavikuliseks renessanssmeheks või modernistlikuks universaalväärtuste kandjaks. Tajud solidaarsust järgmise "documenta 12" teemaga "Modernsus kui meie ajastu antiik". Täpselt nii ongi.

Originaalmaalid selle igaviku linna õhustikus on ka midagi muud kui kataloogis reprodutseeritud tasapinnalised fotogeenilised pildid, kust on kaduma läinud lõuendi faktuur ja paksus, õlivärvi spetsiifiline mahlasus, koloriidi täpne varjund.

Ühesõnaga - "meediavõimlemine" on midagi ajutist, mis kaob, maalikunst aga midagi materiaalset ja käegakatsutavat, mis jääb.

Itaalia õhk teeb vabamaks

Näituse kataloog on itaaliakeelne ning kuraatoreid on kaks - sealne meediastaar nii kunstiteaduses kui poliitikas
Vittorio Sgarbi
(meie mõistes ilmselt nagu
Linnar Priimägi
) ja noor kunstiteadlane
Luca Beatrice
(meie mõistes ilmselt nagu
Andreas Trossek
). Itaallaste sõbralikkust Kostabi suhtes tunnistab ka fakt, et 2005. aastal kureeris tema ja ta kunstnikust sõbra
Enzo Cucchi
koos loodud ühe-maali-näitust ja kataloogi
Achille Bonito Oliva.
Ajakirja Flash Art Kostabi-lembus on ammu teada.

Teine vapustus (või on see liiga tugev sõna?) on see, et kunstnik on avanud oma lõuendid soojadele pruunidele toonidele, mida New Yorgi perioodil polnud. Igasugune pruun on üldiselt Kostabile ebatüüpiline värv, liiati veel rõhutatult soe toon.

Sellised mikromuutused diagnoosivad kunstniku elu Itaalia kultuurikontekstis viimase kümne aasta jooksul (ta pidavat osaliselt isegi mõtlema itaalia keeles). Itaalia kultuurile omane aeglane elustiil ja elamine mingis teises sajandis (näiteks on Roomas raske leida internetipunktigi ning tunni hind on kõrgem kui mujal ning internetti pääseb vaid passi esitamisel, mis on ennekuulmatu kas või Saksamaaga võrreldes) jätab jälje loomingule. Kostabi "antiigiks" on itaalia modernist Giorgio de Chirico, kelle maalide soojad pruunid on nüüd ametlikult Kostabi maalidel. Chiostro del Bramante näitusel on terve saalitäis de Chiricost mõjutatud ja teda kommenteerivaid töid.

Itaalia kunstimaailmas ilmselt puudub kriitiline kunstiteadus, mis on omane New Yorgi terava mõistusega intellektuaalidele ja mis sunnib kunstnikku seal pidevalt konfronteeruma ja endale kaitsesüsteeme ehitama. Itaalias lastakse ameeriklasel särada sellisena, nagu ta on, ja imetletakse veel pealekauba.

Kostabi maalide aluseks on kunstniku Roomas tehtud kollaažid, mille ta faksib koos juhenditega New Yorki, kus need valmis maalitakse, efektses tele-show's pealkirjastatakse (vt http://www.namethatpainting.com/) ja tagasi Itaaliasse saadetakse. Kunstniku põhiliseks probleemiks on võltsingute rohkus eriti Itaalias (aga võltsinguid on avastatud ka USAs ja Jaapanis), mis sunnib teda kohut käima ja pea iga päev vastama galeriide järelepärimistele, seoses maalide autentsusega muidugi.

Konstandid ja muutujad

Niisiis puudutavad maalides toimunud muutused temaatikat ja koloriiti, mitte aga stiili või meetodit. Üldiselt on Kostabi klišeemehikeste süsteem sedavõrd universaalne, et suudab neelata endasse mis tahes stiili, ajastu, kultuurikonteksti või kunstniku. Näitusel leiab lisaks de Chirico metafüüsikale tänapäeva New Yorgi noorte kunstnike stiili, rääkimata Itaalia renessanss- ja barokkmeistrite mõjutustest. Ühel maalil oli isegi India templiskulptuuri imagoloogia.

Tema maalid tegelevad kollektiivse (ala)teadvusega, mille fenomen seisneb asjaolus, et kõige erinevamatel inimestel tekib äkki uskumatu tunne, nagu oleks kunstnik maalinud "täpselt mind", et "mina" olen nüüd "portreteeritud" või "vahele võetud", "teolt tabatud". See ei pruugi alati töötada helges-positiivses võtmes - juhul, kui maalil on lõikavalt irooniline süžee või äratuntavalt isiklik vihje.

Siiski leidub Kalev Mark Kostabi maalides üks konkreetne värvikombinatsioon, mis on seal püsinud muutumatuna ja ilmselt nii ka jääb - meie patriootiline sinimustvalge. Ja veel paistab, et Kostabi loomingu ainus tõeline konstant näib olevat Kostabi enda isik, kes kondab klišeemehikese maski all anonüümsena ja üksinda ühest maalist teise, ühest kunstiajaloo epohhist teise. Kogu tema tegevus kokku teenib väga teadlikult isiklikku müüdiloomist, millise vankri ette on ta osanud rakendada viimseni kõik inimesed, kes temaga kokku puutuvad.

Sest tänapäeva maailmas pole üldiselt miski eriti konstantne. New Yorgi feministlik kunstikriitik, kes 20 aastat tagasi Kostabit r ündas, esineb nüüd tema tele-show's ja võtab kunstnikult vastu 20 dollarit eduka pildipealkirja eest. Ja marksismi taustaga Donald Kuspit, kes tekitas noorele kunstnikule 1980ndate New Yorgis psühhotrauma oma lõikava kriitikaga, mainib oma uusimas raamatus teda nüüd kõrvuti Jeff Koonsiga.

Itaalia meedias olevat ta maha hõiganud oma unistuse - maalida uus Sixtuse kabel. No see oleks juba midagi, teades, et ka Bret Easton Ellise sugused küünikud on hiljuti hakanud Piiblit lugema ja meelt parandama, rääkimata küünikute küünikust Damien Hirstist, kes Carlo Bilotti uue kunstikeskuse näitusel on maha saanud Piibli-teemalise maalisarjaga. Ilmselt võib selle teadmise põhjal teha kunstitrendide kohta üldistuse, et küünilisus on out ja Piibel on in, ja seda mitte ainult Vatikanis või Roomas.

Ka Paul Kostabi maalib!

Mark Kostabi noorem vend, Kostabi Worldis töötav Paul Kostabi on samuti maalija, kelle töödest ilmus 2005. aastal raamat ja kellel on toimunud rida näitusi USAs, Saksamaal, Itaalias jm. Tema maalides kordub ekspressiivselt või "lohakalt" maalitud näomotiiv, mille ilmet või emotsiooni varjutab maali üldine psühhedeelia. Ilmselt on maalidel kokkupuude punkrokkmuusikaga, millistes bändides on Paul Kostabi mänginud.