Läinud nädala kolmapäeval avas Sandra Jõgeva Tallinna Kunstihoones oma rahvusvahelise kuraatoriprojekti “Loomakari”, mille eesmärk on näidata ja käsitleda inimese loomalikke algeid, tuvastada inimeste ja loomade vahelisi ühisjooni. Muu hulgas näeb seal akvaariumis ujuvaid ilusaid suuri kalu ja ruumikasse puuri vangistatud siutsuvaid väikesi papagoisid.


Avamisel leidis aset ka paar inimeste poolt toime pandud tegevuslikku kunstiakti. Kõigepealt märatses puuris klaveril üks professionaalne pianist, tuues kuuldavale hirmuäratavaid avangardseid helisid, mis omal kombel ometi loogilised olid. Seejärel sõi publik ära ainsa Sandra Jõgeva enese taiese nimega “Ühisteadvus”, mis kujutas endast kookosehelvestel lebavatest ajukujulistest tarretisetükkidest koosnevat magustoitu. Valmistamise juures oli muu hulgas kasutatud Pina Coladat. Ajud magustoiduks – nämma.


Nii et ühisteadvus ehk kollektiivne teadvus pisteti sel kunstinäitusel täie mõnuga pintslisse. Sellega seoses tuli meelde, et lisaks surmatungile ja suguihale on inimese elus üheks edasiviivaks tundeks ka söögiisu. Surmatungi ja suguiha võib veel ära unustada ja kuidagiviisi ikka edasi elada, aga katsu sa unustada söögiisu – ega sust siis pikemaks ajaks elulooma ei ole. Nii et söögiisu kuulub ühisteadvusesse ühe kindlama osana. Ja ühisteadvus aitab meil toituda, kas või temast endast.


2.


Vahepeal käisin kunstihoone ees suitsu tegemas ja trehvasin sõber Rauli, kellele vanast võlast sada krooni ära maksin. Viiskümmend krooni jäin veel võlgu edasi – see jäi Rauli sõnul nagu seemneks, et siis kui tal jälle häda käes, saab ta minu kallal edasi huiata.


Üheskoos Rauliga arutlesime, kuidas võiks vaesel ajal raha teenida. Seal kunstihoone ees muruplatsi peal on üks pronkssõduri autori Enn Roosi skulptuur – sihuke kükitav paljas naine. Arutlesime, et kuidagiviisi organiseerime kraana ja viime selle kuju sealt ära ning mina hakkaksin siis seal kuju asemel edasi kükitama. Et küll rahvas tasapisi minuga ära harjub, võtab mind vastu oma ühisteadvusesse. Raul annaks mulle päevas kakskümmend krooni ja kaks sigaretti, ise korraldaks ta samal ajal oksjoni, kus kuju hea raha eest maha müüks. Tegu oleks ühtaegu kunstiprojekti ja äriprojektiga, kunsti ja äri vaheliste piiride hägustamisega. Vaat sellised postmodernistlikud mõtted kerkivad praegusel ajal ühisteadvusesse.


3.


Näitusesaalis trehvasin ka sõber Tuutut, kes mulle pärast õhtul külla tuli. Tegin külmkapi ukse lahti ja nägin, et seal oli kaks muna. Ähmaselt tundsin inspiratsiooni tärkavat. Sõnagi lausumata lõin ühe muna Tuutule pähe ja tema vastas mulle samaga. Taas oli moodustunud midagi ühisteadvuse sarnast.


Tuutu jäi mu poole ööbima ja hommikul imestas peegli ees, et miks tal juuksed peas nii püsti on.


“Nagu elektrit oleks saanud,” kommenteeris ta hirmunult. Pole midagi parata – teinekord kunst mõjubki lausa elektrina.