Aga mu tuttav härrasmees polnud sellisest tööpakkumisest huvitatud. „Muudkui istu nädalate kaupa, ööd ja päevad kuskil võsa vahel autos ja varitse arvatavat võlgnikku. Sööd ainult pitsat ja hamburgerit. Kusel ja sital käid põõsa taga. Pesemas käia ei saa. Voodis magada ei saa. Jube tüütu.“

Purjus peaga lepinguid ei sõlmita.

Ja siis koduküla kangelane jõigi alkoholi kaks kuud jutti. Joomine hakkas juba vaikselt üle viskama, aga mis teha. Üle päeva käidi teda värbamas. Viimaks löödi käega, sest – purjus peaga lepinguid ei sõlmita. Suure Tõllu moega härrasmees eelistab töötada vabakutselisena.

Vabakutselise elu pole aga teadagi alati meelakkumine. Vahepeal läks ta tööle lihatransiidi alale. Laadis kodukandis lihakaste rekadesse ja ühtlasi töötas Itaalia eeskujul välja Eesti põllumajanduse päästeplaani.

Eestis on piima ja muu talukauba kokkuostuhinnad talunike jaoks madalad. Itaalia talunike olukord on samal põhjusel täbar. Ja seepärast saadetakse kogu liha kõigepealt välismaale, kust see viimaks Hollandi ja Eesti ja teab veel mis riikide kaudu Itaaliasse tagasi jõuab. Seepärast, et itaallased tahavad süüa just nimelt Itaalia karbonaadi ja peekonit.

Ja Itaalia kokkuostjad peavad siis kohaliku kauba kõvasti kallimalt tagasi ostma. Ja ekspordi ja vist ka transiidi pealt teenivad talunikud tublisti rohkem. Kena ja toimiv äriplaan! Miks mitte ka Eestis.

Ükskord juhtunud nii, et koduküla kangelane lõi viie päeva jooksul kuuel venelasel lõualuud pooleks. Tähendab siis, et põhimõtteliselt iga päev ühel, aga ühel päeval kahel. Need venelased käisid haiglas ja tulid siis vabandust paluma, et ise olime süüdi. Mind nimetab Suure Tõllu moega härrasmees mõnikord pühameheks.

„Kui mingit abi vaja on, siis ütle kohe!“ tavatseb ta meie jutuajamiste lõpul toonitada. Seni pole abi vaja läinud ja ega ehk lähegi, aga elutarkus tasapisi muudkui koguneb.