Marko Mägi Tasakaalustatud ­toitumine, plimp-plump!

Eks lugeja ole vast juba imestada jõudnud, et kaka on mallanud nii kaua aega vait olla. Et pole temast viimasel ajal kippu ega kõppugi kuulda olnud. Aga võin närvide rahustuseks öelda, et suuremaks muretsemiseks pole ometi põhjust.

Olen kakat ikka aeg-ajalt trehvanud. Mõnikord harvemini, mõnikord tihemini. Päris hästi läheb tal, ei ta kurda. 

*
Lihtsalt mõnikord on vanade heade tuttavatega nõnda, et tervitad küll rõõmsalt, aga sügavamat diskussiooni ei viitsi kohe pidama hakata. Alati pole ju vastavat meeleolu maast ja ilmast laiemalt teoretiseerida. 

Igaüks elab lihtsalt rahulikult oma elu. Mõtteid peab ka vahepeal koguma. Ega see tähenda, et kohe peab ilmtingimata mingi jama olema. 

*
Kirjeldan järgnevalt viimaseid sündmusi. Just hiljuti toitsin kakaga potti. Plimp-plump, sõi pott kaka ära ja ägises mõnutundest. Pott oli väga tänulik, sest tal oligi kõht jõudnud juba päris tühjaks minna.

Pole ka ime, sest vahepeal andsin potile rohkem juua, see tähendab, et käisin tihemini pissil. Mõtlesin, et mis ta ikka õgib nii palju. Pott oli minu poolt määratud – nagu moodsas keeles öeldakse – vedelikudieedile. Et niimoodi hoiab toidu pealt kokku ka. 

*
Mõtlesin samas potile ju hoolitsevalt, et peaasi, et tal kurk ära ei kuivaks. See on põhiline. Janu kätte võib ju otsadki anda.

Ometi oli pott kaka üle õnnelik, sest kaua sa ikka puhtalt vedeliku peal vastu viitsid pidada. Jube üksluiseks läheb ju tegelikult. Pott peab lugu tasakaalustatud toitumisest.

Ka kakal oli hea meel, sest ta sai potile kasulik olla. Mis siis, et ta ära söödi. Kaka on omakasupüüdmatu.