Mart Juur peesitab muusika taustal
Mart Juure hea sõbrana olen üsna kindel, et meie sõprus oleks võinud ehk ka sündimata jääda, kui meie muusikamaitsetes poleks 80ndate alguses olnud sedavõrd palju kokkupuutepunkte ja jutuaineid.
Nüüd ma juba tean, mida Mart oma elus muusikaga teeb. Ta alustab muusika kuulamisega kohe pärast ärkamist. Selle protsessi esimene laine toimub voodis, sisaldab hommikukohvi ja kestab umbes ühe lühema plaadi jagu. Teine faas saabub koos hommikvõimlemisega. Kolmas
jõuab kätte hiljem – siis kui Mart on virgunud lõunauinakust.
Kõik see on peaaegu liiga ilus, et tõsi olla, aga on tõsi ometi.
Muusika kuulub Mardi jaoks naudingute hulka ja on selge, et tegelikult pole tal justkui mingit põhjust seda naudingut katkestada, ennast püsti ajada, arvuti juurde minna ja hakata kirja panema mingeid emotsionaalseid seoseid selle kohta, mida ta äsja kuulnud on. Aga just seda on ta teinud
aastaid siin ja seal, Eesti Ekspressis ja Postimehes, ning tegi nüüd oodatust mastaapsemalt raamatus “101 Eesti popmuusika albumit”.
101 on päris suur arv.
101 on hea number. Algul tundus jah, et seda on liiga palju, aga hiljem jälle, et liiga vähe. Nii et küllap ta on üsna paras.
Ja valik sinus tagantjärele kahtlusi ei tekita?
Ei. On mõni plaat, mis meeldib ehk vähem, aga mida pean ikkagi väga oluliseks. Välja jäi asju teistel põhjustel. Näiteks kirjutasin peatüki vanast vinüülplaadist Juhan Viidingu luuleõhtuga ja samuti Fred Jüssi Lahemaa linnuhäälte plaadist, aga need kaks – Jüssi eriti – läksid liiga hulluks kätte.
See, mis sa kirja panid, ei ole ilmselt päris ajalugu. Aga mis
ta siis ikkagi on? Teatud viis minevikku meenutada?
Ma arvan küll. Ega inimesed ju ei mäleta hästi seda kõike, isegi suhteliselt hiljutisi asju. Enamasti piirdutakse sellega, mis tuleb raadiost. Ega paljud ei tea ju, et Riho Sibulal on selline plaat nagu
“Must”. Samuti kas või ansamblit Tartu Popi ja Roki Instituut. Nii et see raamat võiks jah aidata asju minevikust üles otsida. Minul endal küll aitas.
Esimene peatükk, mille ma kirja panin, oli 2 Quick Start. Sealt läksin 70. ja 80. aastatesse ja tulin sealt mingi ringiga tänapäeva. Viimane sissekanne oli Galaktlan. Ja see protsess oli tõesti just isiklikus mõttes erutav, sest kogu aeg tuli mingeid asju meelde. Näiteks kui ma mõtlen Metro Luminalile, siis tuleb silme ette, kuidas ma tulen Harju mäe pealt trepist alla, linn on tolmu
täis ja hästi kole ja Kuku klubi ees istub Herzog (Rainer Jancis – T. K.).
Kas nende plaatide vahel tekkis töö käigus ka mingeid
omavahelisi seoseid?
Minu peas ikka. Eks ju kõik plaadid räägivad oma ajast ja need ajad ju seostuvad vastastikku. See punktiir ansamblist Collage kuni Röövel Ööbikuni on ka teatav punktiir läbi Eesti ajaloo. Ja see on väga õpetlik. See räägib konteksti kohta palju, kui vaatad, kuidas 2 Quick Starti plaat on logosid täis topitud. Ma lugesin neid kokku mingi 27...
Kas inimesed üldse tahavad muusikast lugeda?
Mul on raske teisi hinnata, aga mina ise tahan küll. Olen alati tahtnud. Ma loen praegu kõike, mis ilmub, aga on ka mingid konkreetsed autorid, keda ma jälgin ja kelle tekstid on mulle soovituseks, et
milliseid plaate osta või laenata või kuskilt tõmmata.
Aga see algas kõik väga ammu. Minu kodumaja oli tegelikult koolimaja, Vastse-Otepää algkool. Ja sinna olid tellitud kõik olulisemad ajalehed ja ajakirjad – Kultuur ja Elu, Noorus, Sirp ja Vasar. Hämmastav, aga mingid jupid vanadest arvustustest ja intervjuudest, samuti mingid fotod on mul väga selgelt meeles. Aga ma ikkagi otsustasin, et ei hakka neid asju uuesti läbi lappama. Oleks läinud arhiivitööks kätte.
Muusika endaga oli tollal nii, nagu oli…
Vanu Melodija vinüüle kuulates tuli mulle meelde, et kohutavalt ajasid mind 70. aastate lõpus närvi kaks laulu. Üks oli Uno Loobi “Kõlab sving”, kus lauldi kuidagi nii, et plaate on riiulis pikas reas, on poppi ja rokki nende seas. Ja teine oli Heli Läätselt see lugu, kus Anne-Mettel on üks väike veetlev plaadipood…
Kus oli “klassikat ja hoogsat poppi”…
Just nimelt. Ja mina oleksin tahtnud väga seda plaadipoodi näha, just seda hoogsa popi osa. Klassika meil poes oli, aga hoogsat poppi küll mitte. Seepärast ajasid need laulud mind kohutavalt raevu.
Aga kuskilt sa plaate said ja mingi suhtlus sul muusika baasil ikka
tekkis?
Ega mul klassis ei olnudki kellegagi muusikast rääkida. Oli muusikaõpetaja, kellel oli Led Zeppelini teine plaat. Ja kuna ma kogusin marke, siis käisin ma filatelistide ringis ja selle juhendajal olid näiteks Sex Pistolsi ja Blondie plaadid. Aga muidu olin ma oma muusikahuviga üsna üksi.
Kui ansambel Propeller 1979. aastal alustas, siis ma hankisin autoremonditehasest endale presentjaki ja tekitasin algelise punkari välimuse. Ma tahtsin väga punkar olla, aga ma ei teadnud täpselt, kuidas see käib. Ja nii ma lihtsalt käisin mööda Otepääd ringi ja tegin metsas suitsu.
Aga Propa kõigil Lõuna-Eesti kontsertidel – Võrus, Põlvas – sõitsin ma “häälega” nende kannul. Ja pärast kontserti hääletasin öösel koju tagasi.
Ja sa tegid veel ka bändi.
Jah, VIA Võrdsed oli selle nimi. Tolle aja kontekstis oli see täiesti abitu bänd – selline, mida kodus ikka tehakse. Mängida oskas ainult kitarrist, minu pinginaaber ja hilisem loodusfotograaf Arne Ader. Kadunud Vello Sõukand laulis ja häälitses ja mina peksin kööginõudest, pioneeritrummist, kohvrist ja patjadest tehtud rütmikomplekti. Ader, kes oli ka tehniliselt nutikas, ehitas meile ka süntesaatori, rütmimasina ja häälemuundaja. Ja kui oli vajadus saksofoni järele, siis käis üks viienda klassi õpilane naabermajast neid partiisid sisse puhumas. Aga selleks pidi Ader talle noodid ette kirjutama, sest tema oskas ainult noodist mängida.
Me tegime mingit progressiivset folki – Ader oli Jethro Tulli fänn ja mina tahtsin pungi moodi lärmitseda. Praegu oleksime võib-olla mingi Ameerika indie-firma all. Töö käis nii, et panime maki käima ja mängisime lindi täis. Aga ei, ikka ka mingid konkreetsed lood olid. Me esinesime ka – koolipeol lühikavaga. Aga üldiselt olid Otepää inimestel teised huvid. Neile tundus see ilmselt mingi tobe egotripp.
Kui sinuga esimest korda 80ndate algul, ülikooli ajal, muusikast rääkima hakkasime, oli jutt ikkagi välismaa plaatidest – et kellel mida on, laenata ja vahetada.
Jah, ja mulle meenub, kuidas teadusliku ateismi loengus sai vaadatud salaja laua all Michael Jacksoni plaati “Thriller”.
Eesti muusikast rääkisime palju vähem.
Rääkisime küll – kes käis kuskil kontserdil ja nii –, aga rääkisime vähem jah, sest see muusika oli kuidagi nagunii olemas. Temasse suhtudki natuke teistmoodi. Lääne asjad olid kuidagi rohkem valmis, nad olid suured ja tähtsad, tulid plaadina. Eesti asju kuulsid raadiost. Kuigi tihti olid need Eesti asjad ka hoopis cover’id.
Kas praegu on see vahe lakanud olemast?
Ei vist. Lääne muusika on ikka kuidagi ametlikum. Temaga käivad kaasas mingid võimsad lood – et näe, kus Lady Gagal on palju raha. Inimesed ei adu seda kui mingit reaalset asja.
Muusikast omavahel rääkimine on üks asi, muusikast
kirjutamine aga hoopis midagi muud.
Ma mäletan, kui ma esimest korda üritasin kirjutada muusikast. See oli üks täiesti absurdne ettevõtmine. Ma olin koolipoiss, elasin Otepääl, informatsiooni oli väga vähe. Püüdsin Valga maakonna ajalehele Valga Kommunist kirjutada tutvustust ansambli Queen heliplaadist “Jazz”. Seda plaati mul endal füüsilisel kujul ei olnud, aga ma olin ta endale raadiost lindistanud.
Mu kirjutise käsikiri pole kahjuks säilinud. Valga Kommunist seda ei avaldanud ja tegi jumala õigesti. Huvitav oleks muidugi tagantjärele aru saada, kustkohast see impulss tuli. Tõesti ei kujuta ette. Aga igatahes kirjutasin pastakaga kohe päris mitu lehekülge. Päris asjad ilmusid juba 80ndate teisel poolel ajakirjas Noorus – ülevaade ansambli The Doors plaadist ja siis pikem feature Röövel Ööbikust.
Kas muusikast on kerge kirjutada?
Muusikast kirjutamine on see, et sa just nagu peesitad muusika taustal. Ta annab sulle mingi emotsiooni, mingi energia ja sa saad seda siis teistega jagada. Sageli mängitakse muusikat kuulates näiteks seda niinimetatud õhukitarri…
Sina mängid ka?
Jaa, mängin küll. Enamik inimesi teeb seda, ma arvan. Ja mulle on muusikast kirjutamine vist kah nagu õhukitarri mängimine.
Sa mängid muusikaga kaasa…
Just nimelt. Muusikaterminoloogiat mina näiteks üldse ei tunne... Ma arvan, et õppinud pillimehed saavadki kõvasti naerda selliseid asju lugedes. Aga tavalisi inimesi see ei huvita – nemad tahavad lihtsalt ka muusika saatel oma õhukitarre mängida.
Aga kas muusikast kirjutamine on raske või kerge? Noh, vahel teed faili lahti, paned selle siis varsti sama tühjalt kinni ja tuled selle juurde alles hiljem tagasi. Eks kirjutamise tehnoloogiaid on erinevaid. Aga minu puhul hakkab see tekst ennast tavaliselt ise kirjutama.
Ja samal ajal sa kuulad ka seda, millest kirjutad.
Jah, klappidega. See on väga huvitav, sest teksti mõjutavad siis mingid väga konkreetsed asjad muusika sees – mingi trummikolksatus või midagi sellist. Sul polegi tervikut ees. Igatahes on tore, kui sa teksti lõpetades oled enda seest välja kaevanud mingi asja, millest pole olnud teadlik või mille oled ära unustanud.
Kas on mõnest muusikast kergem ja mõnest raskem
kirjutada?
Noh, alati aitab see, kui laulutekst sulle midagi ütleb. Minu jaoks on laulutekst olemuselt muusika osa. Ja kui teksti ei ole, siis on midagi muud – mingi ruum, mingi viide, plaadikujundus. Galaktlan näiteks viitab Dumas’ raamatutegelasele, tal on sämplingud multifilmidest. Raske oleks mul kirjutada siis, kui sulle ulatatakse CD-R valges karbis. Kui sul pole võtit, millega seda muusikat avada.
Samas on mingid “skeened”, mis kalduvad ka ülearu
ette ütlema, kuidas midagi tuleks kuulata.
Jah, aga see on selline kinnine värk, kuhu minusugune keskealine onkel ei lülitu enam. Isegi kui ma väga tahaksin.
Eestis on päris palju just selliseid muusikalisi
rühmitusi, mis katsuvad omavahelisi piire paigas hoida. Mis sest, et
inimesed omavahel isegi päris aktiivselt suhtlevad, muusikale on see
mõnikord justkui keelatud.
Nüüd vist siiski kõik sellised grupid juba suhtlevad ka omavahel. Siin on mingi roll olnud ka, noh, arvamusliidritel, kui me sellist lolli sõna tohime kasutada.
Mulle tuleb meelde, milline suur sündmus oli see, kui Raul Saaremets mängis kuskil peol Boney M-i lugu “Sunny”. See oli suur ja vabastav kogemus. Inimesed olid aastaid armastanud Boney M-i, aga
häbenenud seda. Aga kui tuli Saaremets ja julges selle takistuse maha võtta, siis oli see kõigile suur kergendus.
Ja sellesama Boney M-iga on seotud minu jaoks üks olulisemaid muusikast rääkivaid tekste, mis üldse Eesti ajakirjanduses on ilmunud ja mida ma sageli meelde tuletan – mitte isegi ainult selle sisu
pärast, vaid ka loo pealkirja pärast. See oli Sirbis, kas 82. või 83. aastal ilmunud Hans H. Luige artikkel “Häbenemata sound’ist saadud elamusi”. See oli oluline lugu omas ajas ja omas kontekstis.
See oli aeg, kus Eesti popmuusikamaitses oligi suur sisemine
konflikt, mille oli toonud disko.
Just. Ma mäletan, et hängisin neil aastatel Pälsoni tänava ühikas. Ühikas oli nagu tolleaegne Facebook. Sa astusid ühte tuppa, seal mängis Pink Floyd, teises müristati Led Zeppeliniga, veel kuskil mängis keegi kitarri ja laulis ise. Ning Luige lugu rääkis sellest, et nad olid malevas ja panid pärast töönädalat pidu ja kuulasid Boney M-i lugu “Daddy Cool”, mida me ju armastame mõlemad, eks ole? Ja ta kirjutas seal, et ta teab, et üliõpilane, intellektuaal, kes loeb Sartre’it ja Saint Exupéryd, ei tohiks sellist muusikat just nagu armastada, aga on hetki, millesse see sobib.
Sinu raamat on teatav esteetiline seisukohavõtt. Kas sellisena on ta ka millegi vastu, mida sa muusikas ei salli?
Vist otseselt mitte. See vist tuleb loomusest. Sest ega ma üldse ei viitsi kunagi vaielda. Kui keegi räägib mingit väga mulle mittesobivat juttu, siis ma panen suu kinni, ütlen “jajah” ja katsun vahetada teemat.
Aga kas kriitikul äkki peaks seda kaklushimu olema?
Ma ei oska öelda. Olen kasvanud sellise muusikaalase kirjanduse peal, kus on tähtis olnud lihtsalt tutvustamine – haridustöö. On jah olemas asjad, mis mulle ei meeldi ja millega ma ei viitsi tegelda. Aga ega ma siis ei tegelegi nendega.
Kunagi oli muusika esmatähtis tutvumisvahend. Kui sa inimesega
nime kaudu tuttavaks said, oli muusika tihti järgmine asi, millest
rääkima hakati. Kas muusika on tänases maailmas vähem
tähtis kui enne?
Paljus ongi. Ja muusika ise tahabki olla vähem tähtis, olla lihtsalt üks taustaelement. Vanasti oli muusikat vähem, mistõttu ta oli olulisem. Ja muusikast rääkimine tundus ka olulisem. Pluss veel nõukogude kord pani asjad omamoodi nihkesse. Kogu rock-muusika tundus kuidagi suur ja kuri ja ohtlik. Sest nõukogude värk oli väliselt suhteliselt nunnu oma totruses, ehkki sisemiselt halastamatu ja mädanev.
Sinu muusikast kirjutamise stiili juurde tundub kuuluvat see, et sa
ei torma tõsiselt võtma neid müüte ja edulugusid, mille
kaudu muusika ennast lihtsurelikele tihti ilmutada armastab.
Tegelikult olen ma pigem kergeusklik. Ma üldiselt kaldun uskuma, mida inimesed mulle ütlevad. See aga ei tähenda, et ma viiksin oma raha kuhugi BMW-keskusse ja loodaksin saada tuhat protsenti kasumit. See on jälle inimese loomusest tulenev.
Mõni inimene mõtleb kõigepealt ennast ise väga suureks ja siis mõtleb suureks asjad, mida ta puudutab. Inimesed nimelt muretsevad oma tõsiseltvõetavuse pärast. Ja nende asjade tõsiseltvõetavuse pärast, mis neile kuuluvad.
Minu loomuses on aru saada, et olen pigem kuidagi kergelt naljakas. Kui sa ennast tõsiselt ei võta, siis sa ei võta ka teisi ülemäära tõsiselt. See tähendab, et tõsiselt võtad sa asju ju ikka, aga mitte üleliia ja maotult.
Juurikas ja muusikast kirjutamine
? Mart Juure debüütarvustus nägi trükivalgust aastal 1986 ajakirjas Noorus, Melodija poolt välja antud The Doorsi kogumikule. Pärast retsensiooni ilmumist tellis talt Nooruse peatoimetaja asetäitja Priit Hõbemägi portreeloo ansamblist Röövel Ööbik.
? Hiljem on Juur kirjutanud arvustusi väljaannetele Muusik, Eesti Ekspress, Postimees, Muusika, Stiil ja Mood.
? Aastate eest oli ta ka resident-kriitik Raadio 2 saates “Kahed-kolmed” (praeguse “Muusikanõukogu” kauge eelkäija), mida juhtis Erik Morna. Muusikast on ta teinud saateid ka Klassikaraadios.
? Juure kirjutatud “101 Eesti albumit” tema valitud parimatest eesti popmuusika plaatidest ilmub kirjastuselt Varrak 22. aprillil.
? Möödunud nädalal ilmus tal ka mahukas jutukogumik “Naljaklubi”.
