Kellelegi ei meeldi sõltuda. Sõltuvus on alati paha ja sõltlane halb – nii usuvad paljud. See tundub enesestmõistetav ja kinnituseks näiteid tooma võib jääda, kuni päike looja läheb, unustades samas, et ilma Päikeseta – nägemiskauguses plahvatava tuumapommita – poleks elu Maal. Meie planeetsõltub oma kääbustähest ja see on hea. Et jutt liiga metafoorseks ei jääks, meenutagem, et reaktsioonid, mida päikesekiirgus organismis esile kutsub, võivad põhjustada terviseohtlikku kompulsiivset täitumist.

Solaariumisõltuvus ei ole naljaasi, päriselt ka. See on sundkäitumine, mida jätkatakse, hoolimata kahjulikest tagajärgedest – kulutustest ja terviseriskidest. 

Sõltuvusmeditsiinis toimuvat paradigmanihet värskes raamatus „Unbroken Brain: A Revolutionary New Way of Understanding Addiction“ kaardistav Maia Szalavitz leiab, et ajal, mil sõltuvushäire sadomoralistlik käsitlus iseloomuveana on jäänud minevikku ja ka senine tööhüpotees, mille kohaselt sõltuvus on elupõline krooniline ajuhaigus, mureneb üha kiiremini, on selline määratlus ainus operatiivne.