Möödunud nädalal USA kongressis esitletud kanepi föderaalse legaliseerimise ja turu reguleerimise meetmed peegeldavad raiskavast ja ebainimlikust keelupoliitikast tüdinud kodanikkonna meelsust – toetavad ju rohkem kui pooled ameeriklastest kanepi meelelahutusliku, kolmveerand meditsiinilise pruukimise seadustamist.

Narkosõja laastavat olemust paljastavad artiklid, raamatud, telesarjad, mängu- ja aimefilmid – nagu Eugene Jarecki ja Matthew Cooke’i mullused linašedöövrid, mida Maria Ulfsak-Šeripova kõrvalloos tutvustab – on nii sellise tendentsi tagajärjeks kui edasisi muutusi ajendavaks mootoriks. Meediakajastusest rohkem määrab siiski inimlik mõõde: USAs on nii uimastid kui nendevastane võitlus rikkunud nii paljude inimeste elu, et poliitikud ei saa endale enam ebamugavatest faktidest möödavaatamist lubada.

Eestil paistab vastava süsteemse nihkeni olevat veel pikk tee. Ehkki troonime juba mõnda aega nii Euroopa narkosuremuse kui HIVi nakatumise edetabeli häbiväärses tipus, ei paista paljud meist mõistvat, et need õudsed tõsiasjad ei johtu mitte keelatud ainetest, vaid keelustamisega kaasnevatest nn soovimatutest tagajärgedest. Ehkki Eesti on Argentina, Brasiilia, Indoneesia, Kenya, Myanmari, Nepali ja Tai kõrval üks kaheksast riigist, kus HIV-positiivsete osakaal uimastisüstijate hulgas ületab 40 protsendi piiri, ei taju paljud meist seda ikka veel ühiskondliku probleemina.

Miks ometi? Vastus on tõenäoliselt tüsilik, ent teadmatusel on selle juures oluline roll. Väärarusaamu aitab põlistada ajakirjanduse skandaalihimuline, publiku eelarvamusi poputav iseloom – kuna jutud eluga kenasti hakkama saavaist uimastitarvitajaist ei müü, tõstab päevakajaline meedia ebaproportsionaalselt palju esile üleannustanud heidikuid. Nii polegi imestada, et paljud meist seostavad igasugust uimastipruukimist vältimatu allakäigu, kahjurluse ja kuritegevusega ega aimagi, et sõltuvus või narkomaania ähvardab vaid 12 protsenti keelatud uimastite tarvitajaist ning 90 protsenti uimastipruukijaist ei muutu kunagi ühiskonnale koormavateks probleemseteks sõltlasteks.

Raske on aga reakodanikult eeldada mõistvat suhtumist juhutarvitajaisse või sõltuvushaigeisse, kui paljud Eesti apteekrid – kõrgharidusega meditsiiniala spetsialistid, keda ajakirjanduses levivad naeruväärsed müüdid ei tohiks eksitada – keelduvad uimastisüstijaile süstlaid müümast, nagu sedastas Tervise Arengu Instituudi teadur Sigrid Vorobjov mulluses väitekirjas.

Eesti Apteekrite Liidu esimees isegi möönab Päevalehes, et “ei saa inimese käest küsida, kas ta on narkomaan, vaid lihtsalt seda kliendi puhul eeldada” (EPL, 4.10.2012).

Olukorras, kus üheksa kümnest HIVi nakatumisest meie regioonis johtub kasutatud süstalde jagamisest, on säärane julm eeldamine kuritegu rahva tervise vastu.

Olukord pole siiski päris lootusetu. Tänavu käivitus naloksooniprogrammi pilootprojekt, mille raames jagatakse osale süstivatest uimastipruukijatest ja nende lähikondsetest opioidi-üledoosist päästvat odavat, ohutut ja tõhusat ravimit, mida seni käivad kogemata liiga suure annuse manustanuile süstimas kiirabibrigaadid – nimelt pole naloksoonile Eestis väljastatud müügiluba. Kui projekti saadab edu, on lootust, et naloksoon muutub siiski kättesaadavaks kõigile abivajajaile ning ogaralt suur uimastisuremus hakkab viimaks vähenema.

Lihtsaid ja odavaid samme uimastitega seonduvate probleemide kiireks ja tõhusaks leevendamiseks leidub veelgi. Kahjuks ei mahu mõisted nagu “mõtestatud dekriminaliseerimine” või “uimastituru riiklik kontroll ja regulatsioon” veel ei meie koalitsiooni- ega opositsioonipoliitikute retoorikasse; lihtsam on jätta uimastiturg kurjategijate hallata, ajades otsusest johtuvad majanduslikud, demograafilised, tervishoiu-, keskkonna- ja julgeolekukatastroofid vastasleeri saamatuse süüks. Ning mitte miski peale rumaluse, hoolimatuse ja argpükslikkuse ei selgita, miks Eestis pole seni patsientidele kättesaadavaks tehtud ravikanepit, ehkki seadus seda lubab.

Jaanuaris legaliseeris Tšehhi parlament kanepi meditsiinilise kasutuse vähi-, hulgiskleroosi-, parkinsonismi- ja psoriaasihaigetele. Mitmel pool mujal maailmas, k.a 18s USA osariigis, kirjutatakse kanepiürti välja veel paljude krooniliste, valuliste, põletikuliste tervisehädade vastu. Teadusuuringud on ammugi tõestanud kanepi ohutust ja tõhusust närvivalude, hulgiskleroosi-spasmide, HIVi- ja vähiravimite soovimatute kõrvalmõjude ning traumajärgsete ärevushäirete ennetamisel ja leevendamisel, aga ka opioidi-võõrutusravi tõhustamisel. Lisaks seostub meditsiinilise kanepi kättesaadavusega liiklussurmade vähenemine, nagu ka alkoholi- ja opioidipruukimise ning meeste enesetappude kahanemine elanikkonna hulgas üldiselt.

On aeg nood lihtsad faktid ning nende loogilised järelmid valitsejatele ja rahvaesindajatele selgeks teha. Millal sina viimati oma valitud poliitikule kirjutasid ja küsisid, mida ta kavatseb teha iganenud, tagurliku ja kontraproduktiivse uimastipoliitika remontimiseks?Narkoärist filmitegijate silme läbiTeatavasti on Barack Obama lubanud üheks oma uue ametiaja prioriteediks võtta kriminaalseaduste ülevaatamise. Ja on ka viimane aeg, sest kuigi USAs elab 5% maailma rahvastikust, istub sealsetes vanglates 25% maailma vangidest. Narkootikumide omamise ja vahendamise eest karistuste määramisel rakendatakse sedavõrd karme miinimume, et isegi pehmendavate asjaolude ilmnemisel ei tohi kohtunikud leebuda. Narkootikumid aga puudutavad paljusid – väidetavalt on USAs üheksal rahatähel kümnest kokaiini jäljed (seal tarbitakse 40% maailma kokaiinist), metamfetamiini tarvitamist nimetatakse aga lausa epideemiaks.

Siinkirjutajal õnnestus jaanuaris käia Põhja-Norras Tromsøs maailma kõige põhjapoolsemal filmifestivalil. Seal linastus võistlusprogrammis “Kuidas teenida raha narkootikumide müügiga” (How To Make Money Selling Drugs, 2012) Matthew Cooke’ilt – dokumentaalfilm, mis on üles ehitatud meelelahutusliku videomänguna. Raha otsas? Tööd ei ole? Filmi autoril on lahendus – hakka narkotsi müüma. Alustad kanepi kasvatamisest ja siis liigud tasapisi hierarhias ülespoole. Sarkastiline 10astmeline õpetus, kuidas tänavadiilerist narkoparuniks saada, on mõistagi ainult vaimukas pakend, et laiad massid tõsisel teemal kaasa mõtlema panna. Tegelikult räägib Cooke sellest, et USAs on narkoäri eest liiga karmid karistused, nn sõda narkootikumide vastu on totaalselt läbi põrunud, sest massiline vangistamine nuumab niigi rammusat vanglatööstust, narkoäri on muutunud osaks poliitikast (mida karmimaid karistusi lubad, seda suurema tõenäosusega sinu poolt hääletatakse) ja lisaks kõigele muule on sõltuvus retseptiravimitest peaaegu sama ohtlik kui sõltuvus narkootikumidest. Filmis saavad lisaks hulgale ekspertidele – nii narkoärikatele, aktivistidele kui politseinikele – sõna ka narkoseaduste muutmise eest võitlejad, nagu Susan Sarandon, Woody Harrelson jpt tuntud näod.

Tallinnas Docpointil sai jaanuari lõpus aga vaadata teist sama teemat lahkavat dokumentaali – Eugene Jarecki “Maja, milles ma elan” (The House I Live In, 2012). Ka selle filmi keskmes on pime sõda narkootikumide tarbimise vastu, milles ainsa relvana kasutakse karistuste karmistamist. Võrreldes Cooke’i meelelahutusliku ja iroonilise filmiga, on Jarecki film isiklikum ja sügavam. Oma perekonnatuttavate loo kaudu selgitab režissöör üha uuesti ja uuesti korduvat skeemi: inimesed pistetakse mittevägivaldsete kuritegude eest vangi, perekonnad lagunevad ja katkistest peredest pärit lapsed hakkavad narkootikumidega mässama, sest nende kodukandis on see ainus toimiv majandusmudel ning võimalus, kuidas raha teenida ja karjääri teha. Jarecki läheb kohati oma järeldustega liiga kaugele, võrreldes USA narkopoliitikat holokaustiga, kuid üldjoontes on tema kriitika põhjendatud. Haridusse, taastusravisse ja sotsiaalabisse investeerimine oleks ju sulaselge lollus, kui reaalsete karistustega on võimalik palju rohkem poliitilist profiiti lõigata.

Kõnealuse teema avamise juures on oma töö teinud ka populaarsed teleseriaalid, eriti “The Wire” (Eesti kanalitel nime all “Võrgustik”), mis on narkoäri demüstifitseerinud ja seda uue nurga alt näidanud. Sarja “The Wire” looja, endine politseireporter David Simon on mõlemas filmis üks keskseid intervjueeritavaid ja tema terav kriitika ning sügav jälestus selle Ameerika ühiskonda lammutava süsteemi vastu on tõepoolest mõtlemapanev. Meil on siit nii mõndagi õppida.

Maria Ulfsak-Šeripova