Medellin ja Tallinn

Natuke tobe on refereerida teisi väljaandeid, kuid Itaalia arhitektuuri- ja disainiajakirja Abitare viimases numbris ilmunud lood Kolumbia narkopealinna Medellini – no kes pole sellest jubedast kohast uudistest kuulnud? – uuenemisest kõlavad küll nagu miski muinasjutt. Ega ma ei tea, kas see on tõsi, aga ma tean, et Tallinna linnavalitsus ei jõua veel niipea selliste mõteteni.

Meil on ühtpidi hea ja rahulik olla, aga teistpidi jõuab uuendusteni just nimelt katastroofide kaudu. Meil on ikka ju hästi ja Tallinnal pole siiski nii kurja kuulsust.

Nimelt sai miljonilinna Medellini linnapeaks matemaatik Sergio Fajardo, kes tõepoolest püüdis kasutada süstemaatilist teaduslikku mõtet linnaplaneerimisel. See nägi reaalsuses välja politseijõudude detsentraliseerimisena, vaestelinnaosadesse sümbolehitiste, hea arhitektuuriga koolide ja raamatukogude ehitamisena, PR-kampaaniatena, kus ehitusplatsi servas seisis silt “Siia lähevad su maksud!”. Abitare võrdleb näiteks Medellini uut linnaraamatukogu Frank Gehry Bilbao Guggenheimiga viimase kahjuks.

Kahtlemata on ka seal korruptsiooni ja imelikke ärisuhteid; ja no ma ei usu, et narkoäri oleks peatunud, kuid siiski, kummaline ja ilus on näha idealistlikku, kogukonnakeskset lähenemist meie pragmaatilise ja samas demagoogiaküllase poliitika, Tallinna labase bütsantsliku (olgu, ei peaks ajaloolisi suurriike solvama) isakesekultuse või ka opositsiooni võimuahnuse kõrval.

Tegelikult räägitakse Tallinnas ikkagi ju vaid rahast. Midagi pensionäridele, ja natuke rohkem kinnisvaraarendajatele. Arhitektid mingu kooli tagasi, sitapurkide juurde. Linnaplaneerimine siin ei ole ikka veel sotsiaalse keskkonna analüüs, mis teha, see on lihtsalt ärihuvide kaardistamine. Pluss mõni väike esteetikadebatt mõne kolemaja üle, aga ei iial midagi sügavamat. Kui ma julgen väita, et on teemasid, millega linnavalitsus eales ei tegele, siis ma ei süüdista neid parteitöötajaid, kes seal istuvad, nad lihtsalt ei tea. Ja linnaametnike hulgas olevate spetsialistide hääl on nõrk. Jutt on väga labasel tasandil reeglina. Imet niimoodi ei juhtu.

*

Ma ei tea, kas Medellini sümbolobjektid päästavad selle ikka tegelikult lobudikest koosneva pool-arengumaa suurlinna, kuid ma tean, et midagi on seal teisiti kui siin. Seal mõeldakse mingil põhjusel, mis muidugi võib olla juhuslik, hetkel rohkem. Ja süstemaatiline mõtleja Fajardo kandideerib tõenäoliselt varsti Kolumbia presidendiks; ja see pole siiski vist hugochavezlik demagoogiaüritus.