Meediakasvatus on inimõigus
Tallinna Pedagoogilise Seminari meediakasvatuse õppejõud Kristi Vinter (33) on lapsi ja meediat puudutavate teemadega pikka aega põhjalikult tegelenud. Sel aastal peaks valmima tema doktoritöö “Lapse sotsiaalkultuuriline areng ja meediakasvatus koolieelses eas”. Vinteri puhul ei ole aga kindlasti tegemist vaid teoreetikuga – ta on aastaid ise lasteaias töötanud.
Kui kaua on Eestis ülikooli tasemel tegeldud sellise valdkonnaga nagu eelkooliealiste laste meediakasvatus?
See on absoluutselt uus teema, mis saigi tegelikult alguse minu doktoriõpingutega aastal 2008. Ja siis veel mitte praktilisi lahendusi otsides, vaid pigem sellest aspektist, et kuidas meedia eelkooliealisi lapsi mõjutab. Kummastav on riiklikke dokumente vaadates näha, et eriti just haridussüsteemis kiputakse arvama, et meedia justkui jõuaks lapse ellu alles siis, kui laps saab 8aastaseks, ja mitte enne. Kui aga vaadata laste väärtusi, hoiakuid, arusaama maailmast, siis need hakkavad ikka märksa varem kujunema ja tänapäeva lapsel suuresti ekraani toel.
Millal võiks meediakasvatus õppevaldkonnana jõuda koolieelse lasteasutuse riiklikku õppekavva?
Sellest on olnud ministeeriumi inimestega juttu. Kindel on see, et õppekava ei ole midagi staatilist, muutumatut. Mõtted, mis ei jõudnud 2008. aastal õppekavasse, päris kindlasti sinna mingil hetkel jõuavad. Kui vaadata seda, kuhu Euroopa üldiselt suundub ja mida Euroopa Komisjon haridusele ette kirjutab, siis pööratakse meedia kirjaoskusele väga suurt tähelepanu. Juba kolmkümmend aastat tagasi räägiti sellest, et meediakasvatus on inimõigus! Tuleb endale rohkem aru anda, mismoodi mehhanismid toimivad, et olla ise kriitilisem maailmakodanik, osata asju õigesti hinnata.
Televiisorit ja arvutit saab üliarendavalt õppetöös ära kasutada. Ja seda meediakasvatus püüabki teha – ta on praktiline valdkond väga rikkalike metoodiliste võimalustega.
Noortele, alles lasteaiaõpetajaks õppivatele inimestele on seda teemat kindlasti lihtsam isuäratavaks teha kui vanematele, aastakümneid selles vallas töötanud inimestele, kes harjunud teistsuguse õppemetoodikaga.
Absoluutselt. Ja harjumusel on meeletu jõud. Ma olen alati mõelnud, et kui õpetajad leiavad mu koolitustelt kas või kaks-kolm kasutamiskõlbulikku nippi ja näevad, et need töötavad, siis ehk hakkab midagi toimuma. Ei tohiks olla nii, et laps, ära sina puutu, läheb katki. Tänapäeval lõhub moodsa tehnika ennem õpetaja kui laps.Samas saab meediakasvatust edukalt ellu viia ka ilma tehnikata ja kindlasti ei tähenda see arvutimängude mängimist.
Teie koostatud filme vaadates sai taas kord kinnitust see, kui loomingulised lapsed on. Võib lugeda arvutist uudiseid, vaadata pilte või multifilme ja lasta näiteks lastel midagi sel teemal joonistada. Tehnoloogilise vahendi kaasamine õppeprotsessi tundub pealtnäha üsna lihtne olevat. tuleb tahta ja avatud olla?
Jah, kindlasti. Meediakasvatusega seoses on praegu muidugi esile kerkinud see, et õpetajad tunnevad natuke hirmu selle ees, et riiklikusse õppekavasse tuleb jälle üks lisarida juurde ja tuleb hakata lisatööd tegema. Tegelikult ei ole see keeruline – esitada üks õige küsimus, kasutada mõnd tehnoloogilist vahendit, juhtida tähelepanu helile või liikuvale pildile, kaasata laste meedialemmikuid, tuua lasteaeda aktuaalseid, päevakajalisi teemasid.
Meedia rikastab õpetaja olemasolevate metoodiliste võtete arsenali meeletult palju.
Lapsevanemate roll on siin ka hästi suur. Kui laps saab lasteaiast juhiseid, kuidas meediasse suhtuda, ohte tajuda, aga kodus pannakse kell 17 telekas käima ja magama minnes lülitatakse välja või lastakse järelkasvul tunde üksinda arvutis istuda, kommentaare jagamata, siis see võib nii mõneski mõttes nullida lasteaias saadud teadmised.
Vanemani jõuda on kordi keerulisem kui õpetajani. Õpetaja on vahelüli, kes peaks hakkama seda teadlikkust mingil määral ka koju peegeldama.
Positiivne trend on näiteks see, et minu poole on üha enam pöördutud, et ma tuleksin lasteaeda ja räägiksin lapsevanematele. Saan lasteaias kohapeal ärksamate vanematega vaielda, sest ega need ei ole alati väga leebed jutuajamised. Tuleb ikka piike ka murda.
Millised need vaidluskohad lapsevanematega on?
Lapsevanemad saavad väga hästi aru, et ekraanimeedia, olgu ta arvuti või nutitelefon, tõmbab lapsi, eriti poisse, magnetina. Irooniliselt – arvuti on suurepärane lapsehoidja.
Kui ütlen vanematele, et vähendagu aega, mille laps veedab arvuti seltsis, siis vanemad ei ole sellest väga huvitatud. Nad ei taha arvutist kui lapsehoidjast loobuda.
Vaatasin hiljuti huvitavat USA dokumentaalfilmi “Miss Representation”, mis rääkis naise kuvandist meedias. Palju oli juttu, kuidas noored tüdrukud saavad teadmise sellest, millised nad peavad välja nägema ja milline on neile “kohane” roll, järjest enam meediast. Te olete palju uurinud lapsi ja nende arusaamu ümbritsevast. Kui palju mõtlevad eelkooliealised tüdrukud oma kehast, välimusest, üritavad sobituda normidesse?
Oojaa, see teema on oluline juba nelja-aastaste laste seas. Jutud sellest, et ollakse paks või ei olda ilus, on lasteaias üsna tavapärased. Ühest minu magistrandi uurimusest tuleb päris hästi välja, kuidas tüdrukute arusaamad ongi paljuski ekraanipõhised. Tunnistatakse, et just televiisor on see koht, kust saadakse teada, kuidas asjad peavad olema. Tüdrukud rääkisid magistrandile, et Kadri Kõusaare saadet “Seks ja küla” tuleb vaadata, et teada, kuidas tulevikus meestega käituda. Kui seda räägib kuueaastane tüdruk, siis see on üsna võigas.Tänapäeva lapsele tuleb suurem osa seksuaal-ja väärtuskasvatusest ekraani kaudu.
Meenub üks lapsevanem, kes ütles, et ei, tema ei vaata oma nelja-aastase tütrega küll midagi vägivaldset, enamasti mängib neil kogu aeg ainult Fashion TV. Ega siis ainult agressiivne meediasisu pole oht!
Mida võiksid telekanalid teie arvates oma programmidesse lisada?
Üks lapsevanem oli pöördunud ühe erakanali poole, et palun, vaadake oma lastele suunatud programm kriitilise pilguga üle. Ja talle oli siis vastatud, et selleks, et programmi reguleerida, on puldil olemas üks nupp – pane televiisor kinni.
Tunnen puudust sellistest saadetest, kus räägitaks väikestele lastele mõistetavalt, mänguliselt neist meediateemadest. Täiskasvanute vaatenurgast teemade lahkamine jääb lastele arusaamatuks. Ekraan võib olla väga hea ja kasulik vahend, kui seda oskuslikult kasutada.
Kes on Eesti laste meedialemmikud?
Eelkooliealistele lastele meeldivad kõige rohkem fantaasiakangelased, viienda eluaastani ikka ämblikmehed ja superman’id. 6-7aastased lapsed hakkavad juba popstaaride poole vaatama. Selles vanuses tüdrukute vaieldamatu lemmik on hetkel Getter Jaani, ilma mingi kahtluseta.
Mulle meenub taas kord ühe oma tudengi uurimus, kus lastel paluti teatud väärtused ja omadused kokku viia telekast nähtuga. Sealt tuli päris põnevaid asju välja. Näiteks küsimusele “Kes tuleb meelde, kui mõtled sõnale tark?” oli üks väga levinud vastus, et Olaf Suuder on tark (Olaf Suuder on Kanal 2 uudistemagasini “Reporter” saatejuht – autor). Ja ta on tark sellepärast, et ta teab kõiki maailma uudiseid.
Meediakasvatuse ülesanne on tekitada lapsele arusaadavad vahelülid – kust jõuab info Olaf Suuderini, kes lastele tark näib, ja et tarkus ei seisne kuskilt millegi maha lugemises.
