Meelis Oidsalu „Jumala kihvt luulekogu"'
Peaaegu tahaks öelda, et ongi jumala kihvt, aga taseme ebaühtlus tekstide vahel hakkab sümpaatset üldmuljet häirima. Oidsalu on värskendavalt tagasi toonud labasuse ja hea maitse piiril pendeldava iroonia. Paaris kohas võiks öelda, et ta vääratab, aga mitte häirivalt. Ninakirtsutajatele ma seda raamatut ei soovitaks. Ehkki raamatu kvaliteet pole mitte niivõrd naturalistlike kujundite kasutamises, kuivõrd värskemate seoste leidmises triviaalsetele teemadele ning ennast pilav toon. Tajuda, kuis kallim on armunud su rasvastesse huultesse, või panna jumal sinistesse dressidesse - mõjub tõesti intrigeerivalt. Kummaline on seegi, et kui esimesest muljest üle saad, hakkad nägema eesmärki, pealtnäha ebaluulelise ütlemisega on pikitud suisa filosoofilisi mõtteid. Need panevad eneselt mõndagi üle küsima. Ausus, siirus, julgus ning piisavalt sõnaseadmisoskust. Tunda on, et luuletusi on kogutud pikema aja jooksul, kuna raamat on keskmisest luulekogust paksem ning üsna mitme teksti puhul on tunda, et on rohkem kirjutaja teetähisena sisse torgatud. Õnneks on ülekaalus head tekstid. Võib-olla ootaks elegantsemat ja keeletundlikumat sõnastust, kuid ühe debüüdi kohta on tegu hea ja tugeva algusega.
Sõnadega trikitades, sofistlikult mõistet algtähendusse kantides ei pea "kihvti" vaatama ainult kunagise noorteslängina. Minnes kihvti kui "mürgi" tähenduse juurde, leiame, et mees pritsib eluterve iroonia ja künismi mürki ühiskonna, aga eelkõige iseenese pihta. Mingil hetkel tundub suhete ja situatsioonide lihtsustamist või pilkamist liiastki olevat. Õnneks pole iroonia ainus tundetoon ja pildistusvõimalus.
