Mees kahekrooniselt
Kui Karl Ernst von Baer pääses 1992. aastal kahekroonisele, kostis kriitilisi hääli – mida teeb Balti parun vaba Eesti pangatähel. Kummaline tundus see siis ja kummaline tundub see ka nüüd. Esiteks on täiesti mõttetu lähtuda pärast teist maailmasõda, mis maksis eestlastele vabaduse ja baltisakslastele kodumaa, sajandivanustest vastandustest. Teiseks on Baer “üks vähestest Eestist pärinevatest teaduse klassikutest”, nagu märgib 1976. aastal Loomingu Raamatukogus Ülo Torpatsi tõlkes ilmunud Baeri doktoritöö “Eestlaste endeemilistest haigustest” eestikeelse tõlke saatesõnas zooloog Harald Haberman. Imetajate munaraku avastajana väärib ta kindlasti akadeemilist huvi. Ja kahtlemata ka oma kodumaa tunnustust. Kuid 22aastaselt valminud doktoritööga kirjutas Baer end ilmselt eneselegi üllatuseks sisse ka Eesti kultuurilukku.
Äsja ilmus teos eesti keeles uuesti. Raamatu avasõnas ütleb teadusloolane, Eesti juhtivaid Baeri-asjatundjaid Erki Tammiksaar, et eestlasi ei ole viimased 37 aastat, mis on raamatukese eestinduse esmaavaldamisest möödas, huvitanud mitte “niivõrd rahvusluse eelsel ajal kirjutatud Baeri doktoritöö teaduslik sisu, kuivõrd asjaolu, et ta väidetavalt halvustab oma uurimuses eestlasi”. Jah, see, mis teised meist arvavad, on meile ikka tähtis olnud ning nii võib loota, et “Eestlaste endeemilistest haigustest” jõuab oma uustrükis nüüd ka nende eestlaste koju, kellel omaaegne Loomingu Raamatukogu vihikuke kas puudub või – mis tõenäolisem – ammu kapsaks loetud.
Mis siin salata, kirjutab ju noor Baer tõesti, et eestlased on “vaesed ja paljude asjade kasutamises nõmedad”, et “eestlaste eluasemed annavad tunnistust nii vaesusest kui ka räpasest viletsusest”, et “eestlased on õige aplad” ja “mitte kunagi, isegi rahvarikka koosviibimise puhul ei lõbusta nali vaikivat sööjateringi”. Ka “armastavad eestlased väga viina” ning tervikuna iseloomustavat eesti rahvast “laiskus, mustus, liigne alandlikkus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu”. Samuti ei suuda noor arstiteadlane leppida asjaoluga, et “rahva seas leidub alati mõningaid, kes endale “targa” hüüdnime on võtnud ja teesklevad, et nad on omandanud ravimisoskuse mingi jubeda imeteo väel, näiteks suure madude puntra lahtiharutamisega” …
Karmid sõnad. Nende karmust joonib omakorda alla asjaolu, et vahepealse kahe sajandi jooksul on muutused paljudes nimetatud asjades väikesed. Eluasemed on meil ehk veidi puhtamad ja paremad, naligi lõbustab sööjateringi ehk toonase ajaga võrreldes rohkem ja mustust on vähem. Samas, tundub mulle, pole kuskile kadunud ei aplus ega viinalembus ning kuigi peame end ise väga töökateks, räägib Euroopa Liidu võrdlev statistika meie väikesest tööviljakusest. Iga päev võime ka uudistest lugeda nii ühtede inimeste liigsest alandlikkusest kui teiste asjatust julmusest. Tõesti-tõesti – oleme kõigi ajaloo keerdkäikude kiuste oma esiisade ja -emade lapsed!
Kuid siia ei maksa pidama jääda, sest need olid vaid valitud nopped. Liiati pole need võetud Baeri teose põhijärelduste seast. Nood on aga hoopis teistsugused. Baeri tähelepanelikult edasi lugedes ei jää märkamata, et eestlaste kirumise kõrval jätkub noorel teadlasel silmi ka positiivsele. Olgu selleks siis asjaolu, et “vastsündinud eestlasele saavad osaks hoopis paremad tingimused kui temaga samaealisele saksa päritolu lapsele, sest temale antakse looduse poolt määratud toitu …”, mis – nagu ka varasemad kriitilised tsitaadid – räägib eesti talupoegade eluolu heast tundmisest. Ka tasakaalustab Baer oma kriitikat maarahva aadressil üsna kibedalt kõlava tõdemusega, et eestlased on “kõik kuni viimaseni [–] sakslaste pärisorjad”, mistõttu: “Kuidas võikski rahvas, keda liigagi paljud maharõhuvad kui ka ärritavad hingelised mõjustused ängistavad, olla tugeva tervisega.”
Karl Ernst von Baeril jagub kriitikat ka oma rahvuskaaslaste aadressil. Nii peab ta kõlbmatuteks paljusid pool- või tõsiteaduslikke kirjeldusi eestlaste kohta, sest “liiga paljud kirjamehed on püüdnud sellele rahvale külge luuletada kõiki vigu, mis inimesel üldse võivad olla”. Ja toob kohe ka 17. sajandi kirikuõpetaja Paul Einhorni näite, kes arvanud, et eestlased “on voorusest hoopis ilma jäetud, sest ta keeles puuduvat sõna “voorus”!” “Oh kiiduväärt argumentatsioon!” hõiskab eesti keelt vabalt vallanud Baer sapiselt ja näitab raamatu lõpuosas juba üsna otse näpuga siinse mõisnikkonna peale, kes teinekord küll soovib talupoegade haigusi ravida, kuid kes “mis tahes haiguse puhul läbisegi oopiumi, kamprit, arnikat ja aaloed pakuvad”.
“Ma ei tea, kas Euroopas on mõnda haritud maad, kus isegi veel tänapäeval meditsiinis nii palju rängalt kahjulikke eelarvamuslikke vaateid esineb, nagu neid Liivi- ja Eestimaal täheldada võime,” lausub Baer baltisakslasi silmas pidades (olles küll enne hurjutanud ka eestlaste vaimupimedust neis asjus) ja jagab seejärel oma, 1814. aasta mõttes moodsaid ja valgustatud vaateid eestlaste tervise parandamisest. Kui jätta kõrvale mõned tõesti konkreetselt oma ajastu meditsiiniteadust peegeldavad vaated, millega tänapäeval pole midagi peale hakata, on noore Baeri arusaam tervishoiust kui sellisest ääretult nüüdisaegne – terve inimene algab tervislikust keskkonnast, puhtast kodust ja elementaarsest hügieenist.
Sellele on raske vastu vaielda. Kuid see lihtne tõdemus pole muidugi ainuke ega peamine argument, miks peaks tänapäevalgi Karl Ernst von Baeri ladina keeles kirjutatud doktoritöö eestikeelset tõlget lugema. Peamine põhjus on selle suure teadlase tähelepanelikkuses ja osavõtlikkuses. Et Baeri osavõtlikkus mõjub mõneti patroneerivalt, on mõistetav majandusliku, haridusliku ja kultuurilise lõhe taustal, mis kahe sajandi tagust baltisaksa aadlit tahes-tahtmata lahutas eestlastest. Et me aga vaid nii lühikese ajaga oleme jõudnud omariiklusega kultuurrahva hulka, oleks rõõmustanud meest, kes elas küll oma kaheksakümne neljast eluaastast üle viiekümne võõrsil, kuid tuli eluõhtut veetma taas Eestisse. Elades Tartus, oli ta tänini eksisteeriva Eesti Loodus uurijate Seltsi esimees ning suhtles aktiivselt baltisaksa estofiilide, aga ka näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. Nii aitas Baer veel vanas eas tekitada eesti soost haritlaskonda – kelle olemasolust ta juunis 1814 poleks osanud undki näha.
■1792 Sündis 28. veebruaril Järvamaal Piibe mõisas
■1807–1810 Tallinna Toomkool
■1810–1814 Tartu ülikool
■1814–1817 Viini, Würzburgi ja Berliini ülikool
■1817–1834 Ametid prosektorist korralise professorini Königsbergi ülikoolis
■1827 Imetaja munaraku avastamine
■1828 Loomade embrüonaalset arengut käsitlev uurimus
■1834 Peterburi Teaduste Akadeemia liige
■1841–1852 Peterburi Meditsiinikirurgia (Sõja-) Akadeemia korraline professor
■1842–1843 Uurimus Siberi igikeltsast
■1845 Vene Geograafiaseltsi rajamine ja Vene impeeriumi väikerahvaste uurimise algus
■1856 Jõgede kallaste asümmeetria seaduspärasuse avastamine
■1860 Vene Entomoloogiaseltsi president
■1862 Töö Vene Rahvaharidusministeeriumis uue ülikooliseadusega
■1867 Elamaasumine Tartusse
■1869–1876 Tartu Looduseuurijate Seltsi president
■1876 28. novembril suri Baer Tartus
