MEES, KES KARDAB VETT
WWÕÕÕUUUIIII!!!" teeb üks süntesaator Vaiko Epliku käte all valjult häält.
"Sellise masinaga on lust musitseerida!" hüüab ta üle pealuust läbi käivate helide: "Viiiuuu-irrrrrrr irrrrr-irrrrr irrrrr!"
Ta pressib esimese Nõukogude Liidus ehitatud süntesaatori Aelita klahve ja tutvustab instrumenti: "Mujal ei olnud Venemaal võimalik süntesaatoreid teha kui sõjatehastes. Seepärast on masin hästi vastupidav – ta on konkreetselt rauast. Jama muidugi selles, et kui Moog ehitas juba 60ndate lõpus sünte, siis venelased suutsid need maha kopeerida 70ndate lõpuks.
See pill on ka seepärast lahe, et on monofooniline. Temaga saab mängida ühte nooti korraga. Polüfoonilise sündini jõudsid venelased 80ndate alguses," naerab Vaiko.
Selline Aelita maksab Ameerika kollektsionääride seas 800 dollarit. Vaikol õnnestus pill saada Pärnust. 4000 krooniga. Ühelt mehelt, kes oli sunnitud selle ruttu maha müüma, sest sõitis autoga vastu Scania bussi. "Kui süntekal Pärnus järel käisin, oli tal peas konkreetne auk. Hästi lahe vene tüüp – lindistab kodus elektroonilist muusikat."
"Tõgõ-tõgõ-tõgõ-tõ ;gõ-tõgõ-tõgõ!" teeb Aelita järele katkist helikopterit.
Me oleme Vaiko Ateljeee!-s. Ateljeee! on tema kodustuudio ("Stuudio on mõttetu nimi! Õigel kunstnikul on ikka ateljee").
Ateljeee! asub Vaiko vanemate kodus, mõned kilomeetrid Raplast väljas, hariliku suurusega elutoas.
Aknad on lookas kaktustest, seina ääres on sektsioonkapp ning ülejäänud ruumi võtavad enda alla pillid. Suur trummikomplekt, Fazeri koduorel, klaver, mikrofonid, arvuti, hunnikutes süntesaatoreid, virnades kitarre ja kingakarbisuurusi aparaadikesi – Leedus valmistaud Flanger, venelaste digitaal-delay, inimese tahtele allumatu Elektronika auto-wah. Jne.
Vaiko Eplik on aastaid instrumente kogunud. Tema suurim armastus on kitarrid – neid on tal 20. Tema uusim armastus on süntesaatorid – neid on tal kaheksa. Ja iga siin ruumis oleva instrumendi kohta oskab ta pikalt rääkida, kus, millal ja miks see ehitati, mismoodi pill töötab – kui teda üldse on võimalik kasutada, ja mitmeidki ei ole – ja kuidas ta pilli ostis või leidis. Mul on silmad punnis, suu lahti ja pastakaga kirjutav käsi krampis.
Neid instrumente õppides, nendega eksperimenteerides ja hullates ja siinsamas koduateljees on ta (peamiselt üksipäini) salvestanud oma karjääri parima heliplaadi – Vaiko Epliku ja Eliidi albumi "1".
Suvel, kui mullikad kolivad laudast lihatööstuse kaudu külmkappi, kolib Vaiko stuudio lauta. Siis ei pea ta enam salvestamist katkestama, kui kõrvaltoa televiisoris algab "Õnne 13".
"1"
Mu daamid ja härrad – nagu tavatseb kuulajate poole pöörduda Eliit –, lubage esitleda nominenti tiitlile aasta album 2006: Vaiko Eplik ja Eliit "1". See on plaat, mis seab Eesti popmuusika teele uue tähise. See on plaat, mis koosneb elurõõmsast ja õhurikkast popmuusikast, vabast ja lennukast musikaalsusest. See on plaat, kust kajab 60ndate ja 70ndate rock-lugu ning sama ajastu sovetibloki kõlapilt –, aga see muusika on läbi ja lõhki uus. Ja teistsugune. Siin on monumentaalset proget, Airi-sugust elektroonikat, keldrisaundi, lihtsalt kenasid poplugusid, indieballad, aeroplaanseid instrumentaalne ja see plaat isegi räpib. Olgugi, et lindistatud elutoas, kõlab kohati orkestraalselt.
Ka autor paistab plaadi üle rõõmustavat ning olevat tiivustatud enda muusikalistest riugastest ja avastustest. Kui Vaiko Eplik kasutab siin intervjuus vängemaid sõnu ja teeb kategoorilisi või provotseerivaid avaldusi, siis hoidke meeles, et seda ei räägi tige mees. Vaid õnnelik ja rahulolev, pingest vaba ning alalõpmata enese ja ümbritseva üle nalja viskav kirglik, põhjalik ja uudishimulik muusik. Kes tunneb end justkui mäetipul. Õigemini – hoovõtul mäetippu.
Mis on Eliit?
Eliit ei ole bänd. Eliit on eri juhtudel eri koosseisus tegutsev muusikaline rühmitus. Plaadi "1" vahelehel on see ära seletatud nii: "Eliit on vabatahtlik muusikaline rühmitus, mis koosneb kõigist, kes ennast Eliidi osana tunnevad, tee sinagi oma Eliidi plaat… liitu meiega!!!"
"Jah, Eliidi plaadi võib teha igaüks," seletab Vaiko. "Näiteks sina võid teha plaadi Siim Nestor ja Eliit. Ainuke tingimus on see, et see on põhimõtteliselt autoriplaat, kus kasutad sõprade abi. Eliidi plaadid on sooloplaadid, mis ei ole ühegi kindla kollektiiviga tehtud. Eliidi plaat on ühe inimese enese manifestatsioon.
Piinlik on ju sooloplaati teha. Oleks kui ilge egoist, kellel ei kõlba sõpradega koos töötada. Aga nüüd on kõigil hea ettekääne – "ma teen Eliidi plaadi!"."
Heliplaadil "1" kuuluvad Eliiti Jaan Pehk, Aapo Ilves, Vaiko abikaasa Kristel, Evelin Pang, Chalice, Taavi-nimeline noormees Kohilast ja enda teadmata osalevad siin Shakespeare, Marilyn Monroe, ansamblid Queen ja Milli Vanilli.
Kaugemal Lõuna-Eestis on parasjagu valmimas Aapo Ilvese ja Eliidi album. Seal osalevad näiteks Peeter Jõgioja trummidel ja fantastiline lauljatar Lilli Lind Võrust.
"Bänd on nii aegunud asi," puhub Vaiko sigaretisuitsu ja rõhutab: "Tänapäeval on bändivalem surnud. See on valitsenud 40 aastat. Aitab. Ma ei kujuta ette, et Chalice läheb looga "Harry Potterid minu keldris /Vibu rünnak" proovi ja seletab bändile: see on kaheosaline lugu, esimene osa sellise rütmiga ja teises tulevad mängu alter-ego’d. Teda saadetaks perse. Või siis minu lugu "Pedajas" – sa ei leia kunagi viit inimest, kes oleks nõus sellist asja harjutama.
Bändis tuleb kõike teha ikkagi lihtsustatult. Mingid asjad peavad olema alati kokku lepitud. Claire’s Birthday läks laiali, sest trummar ütles ühel hetkel, et tema ei ole nõus jazz’iga tegelema. Sellised asjad tekivad ja see on niivõrd karm. Ja milleks siis vaeva näha ja iga nädal proove teha, kui asi lõpuks laguneb, sest inimesed on erinevad. Palju otstarbekam on teha kõike ise.
Eliidi plaadid on muidugi sellised, et neid ei saa live’is esitada. Sest seda koosseisu ei ole."
"Seks on lahe"
Seda laulu laulab Kohila 11. klassi poiss Taavi. Vaiko kunagine kitarriõpilane. Lugu lasti liikvele möödunud kevadel – kurikuulsa NPNK turunduskampaania käigus. Bänd kandis valenime Varia ja bändi võltsitud kodulehekülg rääkis, et tegu on kommuunina elava poistebändiga.
"See telliti mult Hansapanga kampaania tarvis ja lahe oli see, et mulle ei öeldud, et see on Hansapanga asi. Seda teades poleks ma lugu tõenäoliselt teinud. Härrad rääkisid, et neil on eksperimentaalse sotsiaalkampaania plaanid ja et nad ei saa mulle öelda, kes on tellija.
Haarasin asjast innuga kinni ja tegin kaks lugu. Pangale olid need lood vist päris suur pettumus, aga positiivne oli jälle see, et need lood olid esimesed, mille lindistasin uue meetodiga – üksi stuudios nagu bänd. Nad tahtsid, et see kõlaks kui noortebänd, ja et see võimalikult sitasti oleks mängitud, otsustasin üksi kõik pillid sisse mängida. Ja kogemata hakkas üksi lindistamine meeldima. Sellist otsustavat lööki jalaga perse on tihti vaja."
Orpheus Bass
"Sellega on sisse mängitud viimase albumi bassipartiid. Rippus Balti jaama turul paekiviseinal pool aastat, enne kui ta leidsin. See jama on, et pillil häälestub ainult esimene keel ja nii mängisingi ainult esimesel keelel kogu plaadi sisse. Aga jämedama keele peal kõlaski paremini!
Orpheus on hüva Bulgaaria firma. Pill ise tõenäoliselt 60. aastate keskpaigast. Serge Gainsbourg’i bassi saundiga. Nätakas käib."
Teine Eliit – live-Eliit
Kontserte andev Eliit on tilgake rohkem bänd kui plaadi-Eliit. Kontsert-Eliit esineb alati eri koosseisus, proove ei tehta, heal juhul tehakse soundcheck ja kõik palad sünnivad laval improvisatsiooni käigus.
Mul on õnnestunud ühte live-Eliidi kontserti kogeda. Jaanuaris, Von Krahlis, kui tuumikuks olid Vaiko kitarril ja Jaan Pehk bassil, süntesaatoril Chalice – nad kõik ka laulsid – ning löökriistadel mängivad Raul Saaremets ja Madis.
See oli imeline kontsert. Külluslik muusika, raevukad ja kergelt salongilikud jämmid ja kaasahaaravad tantsupalad, mis improst hoolimata kõlasid vapustavalt musikaalsetena ja ajasid kaasa laulma. Ainult selleks õhtuks, ainult sellele publikule sündisid laval klassikud "Erik Morna, sinu nimi siin ei maksa", "Heti Tulve ei suudaks mind vist küll mitte kunagi erutada" ja mitmed teised.
"Väga mõnus on minna võhivõõrastega lavale ja näha, mis juhtub," räägib Vaiko. "Enne Krahli kontserti tegi punt soundcheck’i: võtsime pillid ja sündis lugu "Me oleme debiilikud". Ja kõik. Päris imelik ausalt öelda."
Seda laulu laulis terve Krahl kaasa.
Veebruaris andis live-Eliit kontserdi Kinomajas. Vaiko mängis trumme ja laulis ning teda toetasid neli kitarristi.
"Ideeliselt kõlas see ju täiesti rõvedalt – neli kitarri, kõigil müraplokid taga, ja trummid! Lõpuks oli väga lahe.
Live-Eliit on ennast igatpidi ära tasunud. Ma pole iialgi nii häid kontserte andnud! Kuigi olen aastaid bändidega proove teinud. Aga see on täielik kusi selle kõrval, kui isad tulevad lihtsalt lavale ja nad pole kunagi varem koos mänginud."
Kolmas live-Eliit mõtles nelja tunniga välja ja võttis linti 7-osalise süidi "Maailma loomine". Alustati nüüdismuusikaga, raputati free-jazzis... Paari nädala eest mängis süit raadiosaates Vibratsioon ja võimatu oli seda kuulates paigal püsida.
"Pihtas/Põhjas"
See on üks plaadi "1" mitmest pophitist. Te laulate seda terve järgmise suve. Ja et laul käib mind kummitamas alates esimesest kõrvujõudmisest – eriti pala sisendusjõulised read "Ma olen mees, kes kardab vett / Ma olen mees, kes kardab uppuda" – lupsas küsimus "Kas sa tõesti kardad vett?" iseenesest.
"Jah. Avastasin ühel hetkel, sügisel, kui enamik lugusid oli lindis, et miskipärast on läbivaks teemaks vesi. Ja mulle meenus, et üle-eelmisel suvel oleks ma ära uppunud. Ma ju ei oska ujuda – ma loiklen kuidagi, tavaliselt mere ranna ääres, mujale ei julge minna – aga ma loll otsustasin üle jõe ujuda. Mind päästeti kuidagi ära. Pärast seda on kerge foobia."
Elektrokitarr Tonik
"Paistab kui elektrikitarr, kuid tegelikult on elektro-kitaara! Vene esimene elektrikitarr, mis üldse toodeti. Aasta on umbes 1967.
Pilli toodeti kultuuriministeeriumi käsul ja siin kitarri taga on tehase aadress – mingi Sverdlovskaja Diploma… –, et kui kitarr perse läks, saatsid tehasesse, tehti korda ja saadeti tagasi. Tuhandete kilomeetrite tagant!"
"Kosk"
Üks plaadi cover’itest (teine on rock-ooperlike elementidega Chalice’i loo "Masterplan" ümbersünd). Antud juhul töötleb Eplik tiivuliselt Jäääärt, ja ta tegi seda nii:
"Saime siin suguvõsaga kokku ja võtsime kartuleid. Pärast istusid teised lauda ja mina läksin kõrvaltuppa lindistama. Kahe ja poole tunniga sain valmis. Vend käis vahepeal mölisemas, et teised üritavad juttu rääkida ja süüa ja sina taod siin trumme. Et see ei kõlba kuhugi."
Mortimer Snerd
Mortimer Snerd on albumit "1" välja andev mikrofirma. Vaiko enda riskiga projekt.
"Vaatan, kuidas esimese plaadiga läheb," räägib Vaiko. "Pole varem ise plaate välja andnud. Tahaks kaasa aidata Jaani (Pehk – aut.) muusika avaldamisele. Köögi plaat on vaja kindlasti välja anda – eesti rahvas vajab seda. Aga võimalik, et järgmisena ilmub Eliidi live-album."
Nimi Mortimer Snerd on laenatud Stephen Kingi teosest "Carrie". Sellist nime kannab tüdrukute kamp, kes kiusab Carrie’t.
"Pedajas"
Usutavasti kõige sündmuslikum lugu albumil "1". Viie ja poole minutiline pop-proge-oopus! Ning see ühtevalu muutuv šedööver on välja tiritud Aapo Ilvese lühiluuletusest:
"üks pedajas meil kasvas õues
üks pedajas
ja peded käisid pussid põues
lõikmas talt tõrusid ja lehti
et nendega saaks endid ehti".
"Alguses oli "Pedajas" osa naljast, et teeme gay-muusikali "Vana jõgi"," jutustab helilooja. "Muusikali lugu pidi rääkima, kuidas Konrad ja Jürdo saavad jõe ääres kokku ja põgenevad veealusesse riiki. Muusikali uvertüüriks Aapo Ilvese tekst "Pedajas".
Rääkisin kõigile ja naersin, et teen Aapo luuletusest kuueminutilise loo. Lahe idee, aga et lõpuks valmis sain, oli šokk.
See ehk ongi Eliite ühendav lüli – hoiak, et püüan teha võimalikult palju asju, mida ma ei oska. Arvasin, et ma ei oska proge-eepost teha. Kõik arvavad, et tänapäeval ei oska keegi teha midagi sellist, mida tegi omal ajal Yes või Led Zeppelin – see on imelihtne, tuleb ainult aukartusest üle saada.
Kõik muu, mis ma teen, mida oskan, on igav. Olen nii pikalt teinud ingliskeelset wannabe-muusikat. Tuleb leida asjad, mis on sinu moodi, sinulikud. Ühest küljest on see raske, teisest küljest lihtne – tuleb lihtsalt juhusele võimalus anda."
Mõjutajad
"Kindlasti peaksin nimetama oma kõige suuremaid mõjutajaid selle plaadi juures. Need on Jaan Pehk ja R. Stevie Moore.
Kui kuulsin, mida Jaan on kodus lindistanud, siis... teadsin, et ta on kõva mees, aga see ehmatas! Ma polnud kunagi sellise meetodi peale tulnud. Asi on meetodis. Jaan salvestab üksi kodus šampust juues ja laulab läbi vanemate karaoke-mikrofoni arvutisse."
R. Stevie Moore on eakas kodumuusik Ameerikast, kes on mitmekümne aasta jooksul salvestanud sadu albumeid ja neid ise välja andnud. Samuti on ta Areeni aasta albumi 2005 meisterdanud Ariel Pinki iidol, eeskuju, eelkäija ja lavapartner.
"R. Stevie Moore on 20. sajandi kõvemaid heliloojaid," on muusik konkreetne. "Minu jaoks on tipp-5 heliloojad McCartney/Lennon, Brian Wilson, Zappa ja R. Stevie Moore. Tema leiutas selle meetodi, mis nüüd vaikselt põranda alt välja hiilib – 35 aastat enne kõiki teisi! Ja ta räppis seitse aastat varem kui Debbie Harry."
"Nopime Ettekujutuse Vilju Paranoiapuult"
"See on tehtud Jaani luuletusele. Selles mõttes "Pedajaga" sarnased, et valisin tekste, mida on võimalikult raske viisistada. Arvasin, et ei suuda "Nopime..." loomulikul viisil viisistada. Püstitasin võimatu ülesande ja suureks pettumuseks tulin sellega toime. See ongi plaadi valem."
Jolana Kolor
"Tšehhoslovakkiast aastast 1974. Minu arust on Jolana kõige aegade parim kitarrifirma. Olen mänginud Gibsonitega, mul on ka üks Fender, aga see pill on kõige parem. Mulle ei meeldi mugavad tänapäeva pillid. Nii kallid, ja parem osta mõni hästi sissemängitud pill.
Kogu Koera plaat on sellega sisse mängitud, enamik viimasest ka. Sain pilli 1200 krooniga ühest Läti poest, kuhu ärajoonud muusikud enda vanad pillid viivad. Mult on korduvalt üritatud selle poe aadressi välja meelitada. Aga ma ei ütle seda."
"Sonett"
"On Shakespeare’i sõnadele. Esimest korda elus proovisin sämplida. Rütmi komponendid võtsin Milli Vanilli loost "Girl You Know It’s True" ja vahepeal laulab ka Marilyn Monroe."
Kuus minutit
"Üks asi, mis mind tegelikult häirib, on see, et lootsin, et mõni lugu läheb üle kuue minuti – aga mitte ükski!
Muud ei oska ma järgmise plaadi kohta öelda, kui et seal on kindlasti mõni lugu üle kuue minuti. Eesmärk on see piir ületada. See on nagu kvaliteedimärk põhimõtteliselt, kui lugu on üle kuue minuti pikk. Iga junn ju nii pikka ei tee ja kui ma oma esimesega maha saan – olen isa.
Suurvormid huvitavad mind. Sest keegi ei tee neid eriti. Tõenäoliselt seepärast, et praegusel hetkel pole väga cool teha näiteks proge-rock’i. Sind naerdakse välja. Ja ilmselt on veelgi tõsisem põhjus kõigi arvamus, et jazz’i või proget saab teha ainult siis, kui oled väga koolitatud ja õppinud vend ja Alo Mattiiseni mantlipärija. Tegelikult on see jura. Igaüks võib teha progeoopuse. Kui tahab. See on nagu pihku sittuda. "
"Samal ajal vee all"
"Kõige tähtsam on tegelikult see, et sellise plaadi võib igaüks kodus valmis teha. Stuudios lindistada on muidugi kallis, aga kui oled valmis maksma 300 krooni stuudiotunni eest, siis osta selle raha eest parem mikrofon ja helikaart ja võid lindistada kus tahes. Olen lindistanud õues. Olen lindistanud Kohila mõisa kaminaruumis. Kui mul oli 15 minti vaba aega ja mängisin loole "Samal ajal vee all" akustilised kitarrid ära."
Kuldne ajastu on alanud
Ma kiitsin Vaikole tema uut materjali Von Krahlis, enne seda Eliidi jaanuarikuist kontserti. Ta vastas, et tunneb ise ka, et ta on kuidagi lahti läinud. Ateljeee! kõrvalasuvas kaminatoas küsin üle, mida ta selle lahtiminemisega mõtles.
"Tunnen, et olen vabamaks läinud. Et mul ei ole enam paljusid komplekse, mis mul varem olid. Et ma näiteks ei pea enam ilmtingimata olema irooniline, nagu varem. Et julgen olla mõnevõrra siiram, kui seni olen plaatide peal olnud. Ja ei häbene enam teha mõnda lihtsalt ilusat lugu. Püüdlikkus on kadunud. Ammu oli aeg midagi sellist leida. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma..."
Vaiko takerdub korraks.
"...ühesõnaga!...!"
Ühesõnaga?
"...Ma tunnen, et nüüd alles algab asi pihta!
Harilikult on olnud sedasi, et teen plaadi ära ja tunnen, et ohh, lõpuks ometi olen lõpetanud – asi on valmis! Ja edasi saab huviga vaadata, kuidas see rahva peal töötab ja yeah. Esimest korda on nüüd nii, et olen plaadi valmis saanud ja tunnen, et see on alles algus. Varem olen tundnud, et – kurat! – kas ma suudan midagi paremat kunagi teha.
Selle plaadiga on hoopis teistmoodi. Sain valmis ja mõtlen, et okei, väga lahe, homme lähen jälle maale ja panen süntesaatori põlema.
Mul on tunne – see kõlab küll lollilt, aga –, et Vaiko Epliku golden age on pihta hakanud praegu.
Siiamaani olen ma õppinud. Öeldakse ju, et inimene õpib imiteerides. Kui ta õpib rääkima, siis ta proovib vanemaid matkida. Ja kui kuulan oma varaseid plaate, siis see oli õppimine. Harjutamine. Nüüd on aeg aastate jooksul omandatud oskused rakkesse panna."
