Hiljuti ilmus lätikeelses tõlkes sinu romaan „Sinine kaardivägi“, mille tegevus toimub Riias. Kuidas lätlased selle vastu võtsid?

Lätis äratas see päris suurt tähelepanu. Kaks-kolm teleintervjuud oli, suures päevalehes Diena oli arvustus ja paari nädala lõikes ilmus kolm suurt ja tõsist artiklit. Läti kõige kardetum teatrikriitik, nende nais-Mihkel-Mutt tõmbas vee peale, aga teised olid positiivsed.

Nii „Sinises kaardiväes“ kui „Gogoli diskos“ on palju Riia ja Viljandi topograafiat ja toponüümiat. On see usaldusväärne või ei ole?

Pigem ikka on. Ma käisin Riias väga palju, sest üks mu sõber võttis ukraina naise ja ta vedas mind Riias sellistesse kohtadesse ja kummalistesse rajoonidesse, kust eluga nagu ei välju. Viljandi on küll täpne, kohad kõik oma nimedega – lokaal Romaan ja mis veel, kuigi on ka uusi kohti tulnud. Paljudel linnadel on mingi selline teos, mis neid elavdab või konstitueerib. Prahas on näiteks need Golemi lood. Aga Viljandis korraldati suvel juba Gogoli diskot!

Sa olid kahekümnene, kui Eesti taasiseseisvus. Kas see oli sulle keskne sündmus, mis elu sa siis elasid?

Ma olin eesti filoloogia üliõpilane, selline rahvuslik, korporant, korporatsioonide maailm on minule väga oluline olnud. Meeleolud olid rahvuslikud, kogu aeg lauldi selliseid laule. See, mida keegi mäletab, on mälu teema. Mäluteema on mulle väga oluline. Ka „Gogoli diskos“ – mingi väike linn Ida-Euroopas, kuhu tulevad uued elanikud, kes ei mäleta midagi. Alateadvuse sügavustes aga hakkab midagi üles kerkima.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel