Mees muusikast
Olgem ausad - ma ei tea mitte kedagi, kes ei teaks kedagi,
kellele ei ütleks mitte midagi Allan Vainola (41) nimi. Helilooja ning
laulev kitarrist. Mõned märksõnad: Metro Luminal,
Vennaskond, Alumiinium, Sõpruse Puiestee, "Insener Garini
hüperboloid", "Pille-Riin" ja "1905".
Kummatigi on Allan Vainola oma tegemiste varju jäänud.
Täpsemalt öeldes pole ta vist kunagi esiplaanile trüginudki.
Nagu mees ise tunnistab, meeldib talle pigem bändis olla, kui
soolokarjääri teha. Ja ometigi - ühest esinemispakkumisest
alguse saanud sündmuste jada viis vähem kui aastaga päris oma
plaadini. Allani soolodebüüt "Unenäopüüdjad"
(kui mitte arvestada tema teatrimuusikaalbumit "Teatriõhtu"
aastast 2001) kõlab tema senisest loomingust mõneti erinevalt.
Kuigi hoogne rock on asendunud hubase kammer-folgiga, on Vainola käekiri
jäänud selgelt ära tuntavaks.
Oled
osalenud ja osaled mitmetes bändides, oled kirjutanud palju
teatrimuusikat. Kuidas sa jõudsid päris oma plaadini?
See on kuidagi iseenesest aja jooksul tekkinud. Osa neist lugudest on
n.ö sahtlilooming. Näiteks laul "Odekolonn" on
üheksakümnendate keskelt, seal on kasutatud ka ühte Rainer
Jancise klaverikäiku. "60" oli instrumentaalina
teatrimuusika plaadi peal. Ühe loo, mis sai plaadi tarvis ka stuudios
ära tehtud, pidin kahjuks välja jätma. Kaverdasime nimelt Aulega
(poeet, muusik, tõlkija Andres Aule - toim.) Luxemburgi 1965 aasta
Eurovisiooni võidulaulu ja unustasime õigel ajal luba
küsida.
Aga päris algimpulsi andis Tartu Mailaul. Tartus
toimuva festivali Mailaul korraldaja Ants Johanson kutsub sinna esinejaid, keda
on harjutud nägema tavaliselt mingi bändi raames. Ta on mind paar
korda kutsunud, aga ajapuuduse tõttu pole saanud minna. Sel kevadel
mõtlesin, et miks mitte? Võtsin mõtlemisaega ja vaatasin,
et üsna ruttu sain kava kokku. Kaasesinejaks tuli akordionist Jaak
Lutsoja. Esinesime ja väga hästi võeti vastu. Kohe tehti mitu
uut esinemispakkumist. Kuna kava oli olemas, siis esinesime veel ja vaikselt
tekkis mõte, et võiks ka plaadi teha.
Tuli sulle
soolokava kiire menu üllatusena?
Veidike tuli jah. Ma ei
kujutanud ette, et see Mailaul nii suurejooneliseks osutub. Minu pilt pandi ju
kohe suurtele plakatitele. Tartu linn oli neid paksult täis. Täielik
staaritunne tekkis. Aitäh veel Jaak Lutsojale ja Tanel Liibergile, kes
stuudios asja väga hästi sisse mängisid, ning Ants Johansonile
ja Juta Kuhlbergile, kes Tartusse kutsusid.
Mida sa
sooloplaadil teha said, mida sa varem - teistes bändides - teha pole
saanud?
"Unenäopüüdjad" erineb minu
eelmistest asjadest esiteks tehnilise teostuse poolest - terve plaadi
vältel ei kasutata kordagi trummikomplekti, instrumente on kolm (akordion,
kontrabass, naturaalkitarr) ja lauludes seetõttu palju tühja
ruumi.
Piltlikult öelduna on materjal väga õhuline ja
sound tundlik ning mahe, erineb seetõttu viimasel aja stuudiotrendi
kohaselt kivivaljuks kompresseeritud asjadest.
Kas tunned soolona
suuremat vastutust, kartust, või vastupidi märksa
mugavamalt?
Kartuse tunne tuleb rohkem sellest, kui teed asja,
milles pole väga kindel või kava ei ole päris selgeks
harjutatud - see tekitabki ebakindlust. Kummaline, aga tunnen ennast üsna
hästi, kuigi soolo puhul oleks loogiline vastupidi. Ka sujub
ülihästi koostöö suurepäraste muusikutega nagu Jaak
Lutsoja ning Tanel Liiberg.
Kas sel plaadil o
n sinu kõige isiklikumad laulud?
Mingis mõttes jah,
sest lugusid tehes ja luuletusi
valides pidin lähtuma ainult enda
maitsest. Plaadi meeleolu on tänu tekstidele mõtlik ning kohati
nukker. Nagu heade luuletuste puhul ikka, neid lugedes tekkib selline
igavikuline ja suur kurbuse tunne - kõik teavad seda.
Milline näeb välja ühe sinu loo
sünd?
See protsess on olnud tegelikult muutuv ja
rohkem kinni elustiilist ja erinevatel aegadel käes olnud
võimalustest. Kunagi sai laul lihtsalt kitarriga valmis tehtud ja
bändiproovis "looks" vormistatud (algus, lõpp, soolod
jne..). Nüüd olen erinevaid kitarriefekte ja saunde katsetades ning
improvisatsioone salvestades leidnud huvitavaid ideid, mida olen lugudeks edasi
arendanud. Jääv moment on ehk see, et lood hakkavad arenema ja
tiirlema mingite kindlate meloodiate umber.
Kui palju on sul
n-ö sahtliloomingut?
Aja jooksul on seda kogunenud
päris palju. Aga see pole süstematiseeritud looming. Need on
salvestatud motiivid, millest saaks vajadusel midagi teha. Kvantiteeti millest
välja selekteerida on, aegajalt olen neid asju kasutanud, aga
üldiselt eelistan hetkel tehtut rohkem.
Sinu
suhe laulutekstidega. Millisele tekstile on kõige parem muusikat
teha?
Sellistele tekstidele, mis endale korda lähevad. See
on nagu inimeste või asjadegagi. Mingid asjad jubedalt meeldivad -
tahaks endale saada. Nii on ka tekstidega. Head teksti tahaks ise esitada ja
neile tuleb reeglina ka hea lugu. Tekstide energia on väga tugev ja
mõjutab suuresti meloodiat. Tavaliselt tuleb laul esitada läbi
mina-prisma. Pead samastuma inimesega või kohastuma olukorraga, millest
tekst räägib. Tuleta meelde Nick Cave'i albumit "Murder
Ballads", kus enamiku laulude mina-tegelane laulab sellest kuidas ta on
kellegi maha löönud.
Kuidas iseloomustaksid
koostööd tekstimeistrite Mait Vaigu ja Andres Aulega?
Maidu kõiki isiklikke mõtteid ei olegi alati kerge
laulda. Tema tekstid on põhjalikud, raskepärased, valminud pika aja
jooksul ja seetõttu mitmekihilised, alati mitte üheselt
mõistetavad. Aga nad on väga head.
Ütleme nii, et kui
Mait on selline mees, kelle luuletusele tehakse laul, siis Aulega toimib ka
vastupidine protsess. Kui talle istub mõni meloodia või
käik, siis on ta võimeline sellele tegema head sõnad. Aule
stiil võrrelduna on ulmelisem ja kergem.
Oled muuhulgas
viisistanud ka hästi palju Arvi Siia luulet...
Siig on
taasavastatud Tõnu Trubetsky poolt. Ta on hiigelpagasiga poeet, kellel
raamatuid vist üle kümne. Tema luulekogusid saab pikalt järjest
lugeda nagu romaane. Tal on jutustav stiil. Erinevate poeetide luuletustega on
ka nii, et osad on meloodilisemad, osad teravad ja nurgelised. Siig on
meloodiline. Ta üks paremini viisistatavaid luuletajaid.
Sa pole muusikakoolis käinud. Kes on olnud su
õpetajad ning mõjutajad, mõned olulised
bändid?
Pungiperioodist ehk Sex Pistols, The Stranglers ja
Ramones. Vahepeal oli heviperiood: Iron Maiden ja AC/DC. Mingil hetkel tuli
Inglise kitarripop. Tükk aega hevit kuulanud inimese mõttes uue
lähenemisega bändid nagu The Cure, The Smiths ja Cult sõitsid
täiega üle.
Aga kui suur on olnud vene
muusika roll?
Vene muusikast meeldib Kino, Zvuki Mu', vene
punk-a-billy on väga hea. See vene muusikaga kaasas käiv
nukravõitu meeleolu on kindlasti jälgi jätnud.
Ja
kogu 80ndate lõpu indie-vaimustuse kiuste läksid mängima
punkbändi..
.
Vennaskonda? Läksin küll. Ma ei oskagi seda
täpsemalt põhjendada. Sõbrad Mait ja Anti mängisid seal
ja rääkisid toimunud kontsertide kohta kõikvõimalikke
huvitavaid lugusid. Vennaskond tundus ahvatlev ja hästi töötav
bänd.
On sul tagasilööke olnud, sellised, et jätaks muusika tegemise katki?
Vahepeal oli selline mõte. Tulime Vennaskonnaga Soomest,
hakkasime 90ndate algul hooga bändi tegema. Tegime viis aastat ja asi
vajus ära, koosseis läks laiali. Ma ei mäleta mis tunded siis
täpsemalt olid, aga ma müüsin kõik oma aparatuuri maha.
Ei mänginud isegi eriti. Mingi pann jäi, seda tinistasin. Bändi
ei teinud tükk aega. Praegu jälle tundub, et muusika huvitab
väga. Huvitab täiesti uuelt tasemelt. Olen avastanud muid
lähenemisi. Ühesõnaga - tööpõld on väga
lai.
Eesti muusika hetkeseisust rääkides - on sul
hetkel mingeid erilisi lemmikuid?
Otseseid lemmikuid ma ei oska
nimetada, meeldis kogumik "Kohalik ja kohatu".
On meil
praegu midagi puudu?
Võiks olla rohkem klubisid,
või just stiilikohti. Nagu klubi Juuksur. Ma olen tähele pannud, et
inimestel on suurem huvi käia kontsertidel, bändidel huvi
mängida. Kõik toimib, bändid võetakse hästi vastu,
plaadid ilmuvad. Ühesõnaga: tuld!
***
Millised on sinu esimesed mälestused muusikast?
Sellesse aega kui ma olin kahe-kolme aastane ja käisin
lasteaias, jäid Eestis lauluvõistlused. Tippmeloodia, Horoskoop ka
Entel-Tentel olid viimane moesõna. Olin võistluslauludega
hästi kursis ja teadsin kõiki selleaegseid estraadistaare. Minu
huvi avastati ka lasteaias ja korduvalt tuli esitada koos muusikakasvatajaga
klaveril Jaak Joala laule
Pingnaabri vanem vend oli kõva
plaadimees plaatide vahetamise ja lindistamise ümber käis kogu
elu - tulid Bay City Rollers, Sweet, Slade, Alice Cooper, Abba, Led
Zeppelin.
Pungiga tutvusid siis kaheksakümnendate
hakul. Mille kaudu?
Punk algas minu jaoks
Propelleriga. Oot - ei! Hiljem selgus et enne seda olin sõbra juures
korduvalt kuulanud ka Sex Pistolsit, ilma et oleks mingit tausta teadnud. Ei
jätnud muusikaliselt erilist muljet. Hiljem, pungivärgiga rohkem
tutvust tehes hakkasin teadlikult neid bände otsima ja jälgima. Sealt
tekkis huvi ka kitarrimängu vastu. Sõbra käest laenasin
naturaalkitarri ja hakkasin õppima. Muusikakoolid on vahelt ära
jäänud.
Sealt järgnes loogiline samm - bänd. Ajutine
Valitsus. Sellega seoses tuleb meelde ka üks lugu, mis oleks võinud
halvasti lõppeda. Et saaks korralikult, nagu peab proovidega alustada,
sisenesime tagaaknast Kernu
kultuurimajja, mis tundus väga
mahajäetud ja üksik ning viisime sealt ära ansamblite
esinemise jaoks mõeldud võimenduse ja mõned kitarrid.
Idee oli pärit mõni kuu enne seda sealsamas toimud kontserdilt, kus
sai esinetud koos ühe vanemate poiste rockansambliga,
kes
mängisid Hurricanes'i lugusid. Kuna üritus oli ainus mis seal viimase
kolme aasta jooksul toimunud, siis polnud süüdlasi keeruline leida.
Ühte bändiproovi astusid sisse miilitsad ja oligi kõik. Olime
alaealised ja õnneks asi lahenes. Järgmine suvi oli
tööleminek. Käisime Punases RETis, teenisime raha, ostsime
võimendid, pillid, juhtmed ja trummid.
Peale seda perioodi
tuli vist pikem vaikus?
Jah, kooli lõpetamine, käisin
palju Venemaal reisimas. Otseselt
bändi ei teinud. Kaheksakümnendate keskel tutvusin Rainer Jancisega
ja sellest sai alguse pikem bänditsükkel. Tegelesime asjaga väga
põhjalikult. Vahepeal isegi elasin Raineri juures, et saaks ka
öösel bändi teha. Esimese ansambel nimi oli Ükskõik,
siis tuli Metro Luminal. Toimusid regulaarsed kontserdid, stuudiosalvestused,
kassettide plaatide välja andmine jne.
Teatrimuusika periood. Meenutaksid ehk seda aega?
Olin väga õnnelik kui Ain Mäeots mulle 1997
koostööpakkumise tegi. Tavaliselt on lavastajal olemas pilt sellest
mida ta etendusse soovib. Lugesin raamatut või käsikirja ja
kujutasin ette muusikalisi motiive, mis võiksid lavapildiga
sobida. Paari etendusega tekkis ka oma käekiri. Aga alles pärast kui
asi valmis, paned tähele kuidas iga etenduse meeleolu on muusikat
mõjutanud.
Millised on sinu suhted elektroonilise
muusikaga?
Ma ei valda eriti arvutit ning programme, teen ja
salvestan muusikat põhiliselt kitarri, mikrofoni ja 90ndatest pärit
Roland VS-880 portatiivse stuudioga. Kõik elektroonilised asjad on
tehtud näiteks Andres Aule või Kaupo Kaldmäega koos kes
valdavad arvutit. Kui midagi sellel teemal rääkida, siis eelistan
hetkel rohkem reaalseid süntesaatoreid ja analoog saunde ehk siis meeldib
„elus" elektrooniline muusika. Näiteks Micragirls.
Bänditegemine kui protsess. Kirjeldaksid ehk seda omast
vaatenurgast pisut?
Uued või noored bändid
mängivad alati värske energiaga, ägedalt. Paljude ansamblite
esimesed plaadid on enimhinnatud või võtmeks nende hilisema
loomingu puhul. Bändi tegemise juures on mitu etappi. Üks faas on
alustamine - pillimehed ei oska veel väga hästi mängida, aga
tahtmine on niivõrd suur, et paneb asja kõlama. Siis võib
tekkida mingeid tagasilööke. Hakatakse ennast kordama. Siin tuleks
süveneda, oma tegevust analüüsida ja proovida tehtud vigu
vältida. Siis peaks järgnema etapp, kus bänd on ennast leidnud
ja teeb oma ideedele vastavat heal tehnilisel tasemel asja. Aga kogu aeg ei
lähe muidugi rõõmsalt ülesmäge. Ikka on mingid
tõusud ja langused. See on paratamatu. Ka on teada tuntud tobedad
olukorrad kus bändil läheb hästi ja igale liikmele tundub, et
tema on põhiline tegija ja äss. Tulemuseks tülid ja bände
laialiminek.
ALLAN VAINOLA
Sündinud 11 märtsil 1965 Tartus
Muusikat teinud alates 80ndate algusest
Allan Vainola heliplaatidel
- 11 kauamängivat Vennaskonnaga (kitarr, helilooming)
- Metro Luminal "Ainult Rottidele" (94; vokaal)
ja "Coca Cola" (95; vokaal ja helilooming)
- Alumiinium "Zeig" (1998; vokaal, kitarr, helilooming)
- Allan Vainola "Teatriõhtu" (‘01; kitarr, helilooming)
- Sõpruse Puiestee "Mustale merele" ('03) ja "XX sajandi lapsed" ('04; mõlemal vokaal, kitarr, helilooming)
- Allan Vainola - "Unenäopüüdjad" (2006; vokaal, kitarr, helilooming)
Bändid:
- Ajutine Valitsus (1980-1981; kitarr)
- Velikije Luki (1982-1983; kitarr)
- Ükskõik (1986-1988; vokaal)
- Metro Luminal (1989-1996; vokaal)
- Vennaskond (alates 1991; kitarr)
- Alumiinium (1995-2004; kitarr, vokaal)
- Sõpruse Puiestee (alates 2002; kitarr, vokaal)
Muusika teatrietendustele:
- Daamide õnn (Vanemuine, 1997)
- Röövlitütar Ronja (Vanemuine, 1998)
- Varasta veel võõraid karusid (Raadioteater; Ugala, 2000)
- Huck (Vanemuine, 2000)
- Mort, surma õpipoiss (Draamateater, 2001)