Meeste mängud
Rahvusvaheline video- ja tegevuskunsti sündmus Viinistu 2004, 17. juulil Viinistus.
Kui missioonitundliku Jaan Toomiku veetud (viimased kaks aastat koos Paul Rogersiga) tegevuskunstifestivalidel, olgu nendeks siis Kananahk või Mohni või Viinistu, on mingi leitmotiiv, siis on selleks maskuliinsuse käsitlemine läbi nihestatud soorolli, teravate ühiskondlike suhete ja fetišismiga vürtsitatud vähemliku seksuaalsuse. Stereotüüpsel meheideaalil pole Toomiku kosmoses kohta, mehe olemise täiuse seab ta igal aastal järjest ootamatumast küljest küsimärgi alla. Hea, professionaalne kohaspetsiifiline performance (kunstnikud pidid oma etendused välja mõtlema Viinistust lähtudes) esitab probleemi muidugi mitmetähenduslike mõistujuttude kujul, abiks allegooriad ja müüdid. Pigem alateadvus kui ratsionaalne mõtlemine dikteerisid sel aastal Viinistu tegevuskunsti vaimu. Psühhoanalüütilisel tasandil tegeldi parimates etendustes ja videotes samade kontrollimatute tungide ja ängide sublimeerimisega kunstiks nagu mehe irratsionaalsest vennaskonnavajadusest ja eluga riskeerimisest jutustavas filmis “Kaklusklubi”.
Sel aastal avaldus leitmotiiv iseäranis kontsentreeritult, sealjuures kogu sündmust isegi raamivalt, mõtlen õhtu karismaatilise staari Steven Coheni (LAV) punktuaalselt lavastatud esinemisi. Õhtu juhatas ta juudi laulude saatel sisse katlamaja korstna otsa ronides, kust alla tulles leidis juutide ajaloo kujutamiseks kümneid ilmekaid ja vaatajal verdtarretama panevaid akrobaatilisi poose. Tema õhukoreograafia pidanuks minu arvates andma tema kõigile noortele Eesti kolleegidele, Toomiku õpilastele, unustamatu õppetunni tegevuskunsti professionaalsuse kriteeriumidest: täpsusest, kujundi intensiivsusest, esteetilisest mõõtmest, märgilisest rikkusest. Igasugune tasakaaluhoidmine, maskis ringijooksmine, peenra tegemine ja kupupanek pole veel performance ... Viinistu programmi lõpetas Cohen eneseiroonilise ja räigevõitu provotseeriva etendusega holokaustist ja kaasaegsetest võimusuhetest, kasutades ilmekalt kehakeelt rahvapäraste roppuste visuaalseks edasiandmiseks. Kui poleks olnud Coheni, tema kaasmaalase Elu ja ka prantslanna Fabienne Audoud’ ja Jüri Ojaveri performanceid ning Jaan Toomiku & CO videoid ja austerlaste MASC +39 DADA simulatsioonina töötavat ambientprojekti MTV stiilis, jäänuks tänavune Viinistu-projekt liiga vähenõudlikuks.
Toomiku varasemad videod põhinevad autobiograafilisel kogemusel, intiimsetel mälestustel, instinktiivsel käitumisel. Uus video “Kajakad” (kaasautor Rainer Jancis) on juba puhtakujuline lavastus, kunst kunsti pärast, kujundlikkuses suurejooneliselt pateetiline ja ülevalt dramaatiline. Toomik asetab ennast nimetatud videos ekstreemolukorda, surmaga silmitsi (Toomikule ammu tunnuslik võte), sõites basseinis vee all ratastoolis nagu invaliid ja pidades hinge kinni. Sama video teises osas astub ta esmakordselt üles lauljana, ning hingamisvoolikust kostev arusaamatu jorin lisab natuke hermeetilisele videole inimlikku puudutust. Või parodeerib Toomik hoopis jackassi idiootseid julgusteste? Piir jackassi ja performance’i vahel on sageli väga udune, aga sündmuse defineerimine sõltub teatavasti kontekstist. Niisiis, Toomik loob kunsti.
Naturalistliku dokumentaalsusega ülesvõetud teine Toomiku (koostöös Jaan Paavle ning Risto Laiusega) uus video endiste ja praeguste meeskriminaalide erootilisest stimulatsioonivõttest - metallkuulide panemisest peenisesse – läheb hoobilt eesti subkultuuride jäädvustamise klassikasse. Ülimalt vahetu, justkui spontaanselt sündinud töö, kergelt vuajeristliku maiguga (tänu küsitlejale) sotsiaalne uurimus teatud rühmaidentiteedi normidest, mis garneeritud musta huumoriga.
Kes näinud-kuulnud Meredith Monki, võisid öelda, et Fabienne Audoud tammub tema jälgedes ja on veidike deja vu. Aga teisalt köitis Audoud’ ülimalt keskendunud hääleperformance oma ekspressiivsuse ja ulatusliku registri valitsemisega. Ulguda meloodiliselt ja kaua – tehke järele! Valitud esinemispaik, katlamaja siserõdu, markeeris sümboolselt kontsedilava ning tunne, et oledki sattunud avangardmuusika kontserdile, oli kerge tekkima. Simulatsioon alternatiivsest kammersaalist rokkis täiega.
Jüri Ojaver maskeerus puuks, mähkides end kasetohtu. Lapsed kilkasid rõõmsalt ta ümber. Ökoloogiline sõnum ja roheline filosoofia, mida Ojaver eelmisel aastal Mohnilgi levitas, oli seekord saanud koomilis-naivistliku vormi, mille tähendus tegelikult märksa tõsisem.
Organisatoorselt oli tänavune Viinistu üritus toimunuist parim, juhuslikkust peaaegu polnudki. Jaan Toomiku ümber kogunenud õpilased, magistrandid, sõbrad ja väliskolleegid meenutavad oma ühtekuuluvuses mulle mingil määral – kui tuua juhuslik paralleel teatrielust - Lembit Petersoni teatrijüngrite tsunfti, oma spetsiifiliste hoiakute ja ambitsioonidega. Taotlusega olla tõsine ja tõsiseltvõetav. Vastukaaluks neile on Paide anarhistlik tegevuskunstifestival.
Fotod Eve Kiiler
