Meestejutud ja sokraatiline sõprus
Nagu tellitult ilmus sel, homokeskustelust tiinel suvel Eestis kuulsa vene seksuoloogi, filosoofiaprofessor Igor Koni kandev teos homoseksuaalsusest. Selle võiks läbi lugeda iga ennast haritlaseks nimetada julgev inimene, et saada vastused küsimustele, kust tuleb homoseksuaalsus, milline on selle ajalugu ja osa kultuuris, mida homoseksuaalsus inimesele psühholoogilises ja sotsiaalses plaanis tähendab, kes on kuulsaimad homoseksuaalid ennekõike kultuuriajaloos, ja -- miks ka mitte – kuidas “nad” seda ikkagi teevad.
Tegelikult on Igor Koni raamat meestekultuurist läbi ajaloo, kuigi homoseksuaalne kultuur kitsamalt on kahtlemata selle teose fookuses. Naiste homoseksuaalsus on raamatus üle käidud, kuid on näha, et see pole Koni eriti huvitanud.
Mis teeb raamatu eesti lugeja jaoks eriti väärtuslikuks, on vene homoseksuaalsuse ajaloo peatükid, eriti see, mis toimus NSVL-s. Eesti praeguse pedeviha juured on ju selgelt selles kultuuriruumis, mis dekriminaliseeris homoseksuaalsuse paragrahv 121 tühistamise läbi alles 1990ndatel. Venemaal kadus paragrahv 121 sellisel kujul kriminaalkoodeksist 1997 seoses uue kriminaalkoodeksiga (kuid on jõude, kes sooviks seda taastada), Eestis teatavasti toimus omasooiharuse dekriminaliseerimine Eesti oma kriminaalkoodeksi vastuvõtmise ajal 1991-1992. Seda tausta tasub silmas pidada, arvestades, et Rootsis dekriminalisereiti omasooiharus juba 1944, Saksa FV-s 1969, Suurbritannias 1967, Soomes 1971; Prantsusmaal, Belgias, Madalmaades pole kriminaalvastutust homoseksuaalsuse eest aga juba XVIII sajandi lõpust- XIX sajandi algusest. Pole siis ime, et Euroopa on tolerantsem.
Huvitaval kombel on homoseksuaalsete inimeste protsent ka sõltuv sellest, kui salliv on riik ja ühiskond selle nähtuse suhtes, Hollandis tunnistab homoseksuaalseid kontakte tervelt 11% meestest, teistes maades jääb see protsent nelja maile.
Eri teema on nö. pehmem ühiskonnavastasuse määratlemine ehk homoseksuaalsuse medikaliseerimine, omasooiharuse tunnistamine meditsiini (psühhiaatria) valdkonda kuuluvaks probleemiks. Kon annab homoseksuaalsuse käsitlusest psühholoogias ja psühhiaatris väga põhjaliku ülevaate läbi ajaloo. 1973 tühistas Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsioon homoseksuaalsuse psüühiliste haiguste nimekirjast. Psühhiaatri patsiendiks on 1980. aasta ametlike diagnooside nimekirja (DSM-III) järgi üksnes sellised sellised homoseksuaalid, kelle eripärane seksuaalsus segab nende elu, tekitades ärevust jms. häireid (nn. ego-düstoonsed homoseksuaalid). Ülemaailme Tervishoiuorganisatsioon (WHO) vaatas 1990ndatel läbi ka oma haiguste klassifikatsiooni ja 1993. aastast kehtib tsiviliseeritud maailmas seisukoht, et “seksuaalset orientatsiooni iseenesest ei vaadelda kui häiret”. Endises N.Liidus ja Venemaal kehtis siiski aastani 1999 homoseksuaalsus kui diagnoos. Arengutest ja taustadiskussioonidest Eestis 1990ndail peaks aga pikemalt kirjutama mõni kohalik psühhiaater.
Kaasaaegses medistiinis üldiselt saadakse Koni väitel üldiselt aru, et seksuaalsed õigused ja seksuaalne tervis on teineteisega seotud. Eristatud on reproduktiivne ja seksuaalne käitumine ja seksuaalse tervise mõiste allla käib ka õigus seksuaalsele informatsioonile ja naudingule. Meditsiin on tasapisi ka loobumas jäigast normatiivsusest ja homoseksuaale ravida püüavad veel erinevad fundamentalistlikud usuorganisatsioonid ja nendega seotud psühhiaatrid-psühholoogid.
Eriti põnev lugemine on muidugi homoseksuaalusele kui kultuurifenomenile pühendatud peatükid. Homoerootika on olnud alati meestekultuuri osiseks ja seletab paljuski seda, miks läbi ajaloo on olnud meesteliite, -ühinguid ja klubisid, eluvaldkondi, kus mehed saavad omaette olla ja kust naised on välistatud, aga ka seda, kuidas ühiskond üldse toimib. Algselt on homosotsiaalsus (suhtlemine endasarnastega) ja homoerootika olnud seotud initsiatsiooniriitustega, mis on eri vormides teada paljudest kultuuridest. Kaasajal on homosotsiaalsus, ainult meestest koosnevate selstkondadega liitumine ja lävimine seotud mehekssaamise ja emade-kasvatajate võimu alt vabanemisega: poisteklubid, trennid, ja ennekõike muidugi sõjavägi. Meeste grupisolidaarsus ja meeste eriline emotsionaalne kiindumus (sõprus) on moodsatele ühiskonnauurijatele teada nähtus, selle mõiste abil on seletatud sõjandust kui ka ärikultuuri, aga ka sporti. Mida enam tegutseb avalikus elus naisi, seda enam väärtustavad mehed ka kaasajal võimalust olla ainult meestega isekeskis, kinnistes klubides. Kõigile tuleb kohe ette jahi-, äri-, rocki- või jalgpallikultuur, aga ka mõned üliõpilasorganisatsioonid harrastavad meeste ja naiste eraldi organiseerumist.
Eksootiliseks ja mõnelegi vastuvõtmatuks muudab homosotsiaalsuse ja homoerootika teema muidugi see, et meestevahelise homoerootilise külgetõmbejõu ideed meeldisid hästi saksa fashistidele, kes meestekultuuri osaks pidasid ka ranget soolist segregatsiooni ja vastuvaidlematut allumist juhile (need ideed said alguse saksa etnograafidelt Schurzilt ja Bluherilt eelmise sajandi alguses). Homoseksuaalse kultuuri Saksamaale pühendatud peatükist saab lugeda ka seda, kuidas natside suhtumine homoseksuaalsusse tasapisi muutus ja ajalukku on jäänud siiski koonduslaagrielanikud, roosa kolmnurk rinnas. Kuulus nats, rünnakrühmlane (Sturmabteilungsmann) Ernst Röhm oli homoseksuaal, Hitler kaitses teda kuni 30ndate keskpaigani, kuni tal teda oma poliitiliste eesmärkide täitmiseks vaja läks, siis aga kõrvaldas just viidates tema homoseksuaalsusele (kuulujutud Hitleri enda homoseksuaalsusest Koni andmetel siiski tõele ei vasta). Rünnakrühmlased olid üldse selstkond, kes hindas mehekeha ilu, jõudu ja vastupidavust ning hindast meestevahelist vendlust, eriti sõjaväelist selstimehelikkust.
Natside hulgas oli samas patoloogilisi homofoobe nagu Himmler ja gestaapos oli eriline homoseksuaalsusega võitlemise osakond. Näiteks keelati selle organi eestvõttel ka nudism ja samast soost inimeste koos alasti suplemine, hiljem tundus kahtlane isegi kiimaline pilk. Homodevastases võitluses käibis muide laialt ka argument: mure sündivuse suurendamise pärast. Samas, natslik kunst hindas terve mehekeha ilu, see keha pidi olema sportlik, sõjakas, karvkatteta ja ilma igasuguse erootikata.
Koni andmetel oli homode jälitamine siiski valikuline, näiteks hitlerjuugendi juht Baldur von Schirach “tegeles takistamatult pederastiaga”. P>
Koni teosest ei puudu ka kuulsate vene ja maailma kultuurhomode nimekiri, nende hulgas võiks nimetada Tshaikovskit, Djagilevi, Tsvetajevat, Emersoni, Whitmani, Prosuti, Gide´i, Cocteau´d, Thomas Manni jpt.
Lisaks ilmestavad raamatut lood sellest, kuidas toimub homoseksuaalsuse äratundmine ja “iseendaks saamine”. Kellele Koni raamatu psüholoogia-ja kultuuriteemalised peatükid liiga sügavad tunduvad, loeb kindlasti meeleledi läbi viimase peatüki “lillast erootikast”, kus on muu hulgas käsitletud kaasaegset homoerootikat selle praktikas.
Koni raamatut lugedes muidu tasub arvestada, et tegemist on homoseksuaaliga, kes loomulikult ei suhtu teemasse täiesti erapoolikult, ehkki esitab fakte ja kommentaare näiliselt kiretult. Ütleks, et teos on kirjutatud erilise mõistvuse ja soojusega.
Ja lõpuks selle artikli pealkirjast: “meestevahelised jutud” on termin, mida on kasutatud iidsetes kultuurides, mis ei eristanud homo- ja heteroseksuaalset seksi ja sokraatiline on sõprus, kus läbi omasoosuhete kandub vanemalt mehelt nooremale ka tarkus ja muud voorused.
Tõlkijale ja toimetajale muide märkuseks, et eesti keeles on sõnale gender ammu olemas vaste, see tõlgitakse lihtsalt sõnaga sugu, sotsiaalne sugu, ka sooroll. Seega on naljakas aastal 2004 lugeda eesti keeles gender-problemaatikast, gender-segregatsioonist või genderisümbolismist.
Igor Kon.”Kuuvalgus koidikul. Omasooarmastuse palged ja maskid.”
Ilo. Tallinn, 2004.
Tõlkinud Milvi Aasaru.
480 lk.
