Minu lauale sattus Robert Bly raamat “Ürgmees”. Tegu on suuremahulise esseega, mis meenutab koolilapse kirjandit: aluseks on võetud muinasjutt, mille iga lõigu seletamiseks on otsitud igasuguseid paralleele maailmakultuurist, eelkõige kirjandusest. Tõsihuvitav olnuks kokku lugeda, mitut raamatut Robert lugenud on, aga ei viitsinud.

Algul ma ei mõistnud, mida see raamat küll mulle ütlema peaks, siis saabus jumalik valgustatus ja ma sain õndsaks. Kui muidu viriseda ameerikaliku kultuuri ja kaksikmoraali üle, tundub see tihti põhjendamatu. Oletan, et sarnases stiilis mammutesseid kirjutavad sealkandis teisedki, et erudeeritud olla ja kuhjavad kokku ühte raamatusse pea kogu oma teadmistepagasi. Hämmastas mind pigem see, et eurooplased olid samal tasandil mingite muukultuuriliste pärismaalastega. Ka lääne-euroopa kultuur, mille hulka meie ameeriklasi loeme, on eksootika. Oma mütoloogia ja väidete põhjendamiseks polnud Blyl muid niidiotsi kui kõik teised kultuurkonnad. USAst leidis ta näiteid heal juhul sajandialguse ühiskonnast.

Kui Barbi Pilvre võtaks näiteks Lumivalgekese või Punamütsikese ja hakkaks nende ümber mingit oma feministlikku visiooni kujundama ning kirjutaks sellest mitmesajaleheküljelise hämara essee, siis vaevalt ma teda enam tõsiselt võtaksin. Vaevalt üldse meie kultuuriruumis sarnast kujunditega žongleerimist tõsiselt võetaks. Kuid tuginedes mõnele Robert Bly väitele tema lektorikogemusest võib arvata, et ta on tõsiselt võetav inimeseuurija.

Bly on võtnud oma raamatu aluseks muinasjutu ürgmehest ja hakanud selle kaudu ehitama oma hajusat nägemust mehest, nagu see olema peab. Nähes oma USA-kesksuses vaid selle maa väärtushinnangute muutust, püüab ta viia mehi tagasi (edasi-- nagu ta ise arvab) “tõelise” mehe rolli. Olgu mainitud, et machot ta tõeliseks ei pea. Kuid mulle tundub, et Bly pole hoolimata oma nutvatest pereisadest tajunud, et muutunud on suurema osa maailma suhtumine mehelikkusesse ning et mingit klassikalist -- tugevat ja enesekindlat -- meest tagasi ei tulegi.

Kirjaniku nägemust mööda koosneb mees seitsmest osast, mis kõik täiendavad üksteist ja ei saa hakkama ilma naiseliku elemendita. Iga kultuursem mees teab, et temas on midagi õrna ja “naiselikku”. Robert Bly suurim viga on see, et ta ei üritagi ennast põhjendada, vaid lihtsalt naudib oma müstifikatsioone ning püüab meid veenda, et nii on õige. Ent kokkuvõttes polegi võimalik aru saada, milline see tõeline mees on, sest ta on nii multifunktsionaalne ja omadusterohke, et pigem võiks teda iseloomustada Nietzche üliinimese seisund.

Eestis vaikselt juuri sügavamale ajada üritav naisõiguslus on jäänud siiski mõtteviisde äärealaks. Meesõiguslus selle taustal tundub hoopis huumorinurgana. Miks nii? Esiteks on meeste keelelist ahistamist raske tuvastada. Praeguses muutuvas maailmas tundub igale inimesele üsna loomulik, et kes teeb paremini tööd, saab paremini palka – olgu ta mees või naine.  Kuidas raha küsida oskad, on juba isiklik mure. Seega on feministid natuke nagu ametiühingu ja sotsiaalabi rollis

Kuid meeste mõttemaailma see oluliselt ei puuduta. Meie kultuuritraditsioonis pole olnud mingit pöördelist mehe pehmenemist. Ei ole ka kuulnud, et mehed nutaksid lektorite õla najal ja kurdaksid, kui raske neil on. Mees peab enesele alandavaks ja mittemehelikuks naise löömist, ammugi pükste andmist naise jalga.

Niinimetatud müstiline riitus meheks saamisel toimub ju eluraskustega silmitsi sattudes, kui isakodust lahkutakse. Meie elatustase pole veel vist nii hea, et kui iseseisvud, siis järsku on aega oma sisemate komplekside üle nutta. Korraga tuleb sul olla sõdalane, kes peab võitma ühe lahingu teise järel, et mitte surra. Kuid paistab, et globaalriigis seda ohtu inimene ei hooma.

Võib-olla, kui feminism saavutaks mingi arvestatava mõju, siis  tekiks Eestis n.ö naisele vastuvõetavam mees. Äkki siis tõesti hakkaksid mehed nuttes tunnistama, mis kõik isad nende elus valesti on teinud, kuidas oma poja unustanud ja emale käe külge pannud. Praegu matab kaine mõistusega eestlane tunded südamepõhja ja rühmab tööd teha. Püüab unustada ja unustab, sest sitke orja jaoks on olulisem edasikestmine ja lootus luua parem tulevik,  kui hakata kedagi umbmääraselt süüdistama.

Hoolimata oma orjakompleksist on meil väga tugev kultuurilis-müütiline taust: Kreutzwaldi “Kalevipoeg”, Meri “Hõbevalge” või Petersoni “Kuu” jt. Isegi kui koolipõlves neid teoseid igavateks põlatakse, siis oma rahvuslikku jõudu ja mõtet on nad igasse eestlasesse süstinud. Oleme väike, aga vana rahvas, kes alateadlikult ikka usub, et ta midagi väärt on. Nagu on eestlased ja muulased: meie ja nende mõttelaad, nõnda on ka meeste elutunnetus ja naiste oma. Hoolimata erinevustest elatakse koos ning leitakse kompromisse, kuid iga mees jääb iseendaks.

Ameeriklased on haiged, sest neil pole muud kui kodanikuühtsus, aga ühte rahvast ja kultuuri ei ole. Nad võtavad tõsiselt igasuguseid kampaaniaid. Kõiksugu ahistamise kompleksid saadavad neid läbi elu ja tegemiste. Rahust ja vaikusest, mida eestlane endasse tõmbudes leiab, ei tea see kirju kogukond midagi. Seetõttu kahtlevad mehed oma meheks olemises ja ei oska kaasa minna uute ühiskondlike väärtuste ja mudelitega. Mingit ürgmeest eestlane ei otsi, sest see on temas viis tuhat aastat juba olemas ja küllap on edaspidigi.