jazz-funk 
lohe teist, Prantsusmaal välja antud LPd kuulates on tunne, nagu oleks keset päikesekuuma juulipäeva sattunud ainult kohalikele kõutsidele teadaolevasse 
second hand 
vinüülipoe hämarasse ja tolmusesse keldrisse. Kullaauku, kust sa kaevad üksteise järel välja madala-eelarveliste 
blaxploitation
’ite 
soundtrack
’e, kentsakaid 
afrofunk
’i kogumikke ja veel pentsikumat läikima hõõrutud musta ülikonna Ida-Euroopa friik-resto-džässi. Käed värisevad, peopesad on niisked ja süda taob 
gabber
’i-biiti. Pungil plaadi- ja tühjusest kajava rahakotiga päikesepaiste (või päikeseloojangu) kätte naastes maagia kindlasti veidi hajub, aga üleloomulikku ostujõudu eitada sa ei saa.