Kuna etenduse tekst oli üsna vägivaldselt kolme autori tekstidest kokku pandud, Jakob Karu esialgsesse näidendisse lisati Andrus Kivirähu satiirilised monoloogid, lavastaja Tiit Ojasoo tekstid ja küllap ka näitlejate endi ideed, siis ei pakkunud "Asjade seis" terviklikku ja harjumuspärast "lugu", mida mõni vaataja tükile ette heitis. Minu arvates andis sketšishowlik ülesehitus etendusele hoopis juurde - võimaldas pööraseid üleminekuid, head tempot ja seda, et näitlejad said ennast mitmes rollis näidata.

"Asjade seis" algas sellega, et skandeeriti ajakirjanike nimesid ja nõuti et kuradi kollased sopaimejad saalist välja kaoksid. (Kuigi saal oli nimetatuid täis, ei söandanud ükski välja astuda ja näitlejad otseselt kellelegi kallale ka ei läinud). Nähtuste nõmeduse näitamine nende võimendamise kaudu, näiteks ropp sõim lavalt saalis istuva ajakirjaniku kohta, on mõjus meetod. Eriti hästi töötab võimendusmeetod just triviaalse sotsiaalporno puhul. Üks asi on lugeda massi jäledaid labasusi netikommentaaridest, aga kui elav näitleja sama paska lavalt publikusse röögib, jõuab ehk mõnele kommentaaridebiilile kohale ka, mida ta tegelikult kirjutab.

Etendus jätkas sotsiaalselt valusate teemadega groteski võtmes, näiteks anti pedele peksa, väga ilus stseen oli ka eestlaste kamp vene tüdrukut peedistamas, kellelt nõuti teadmisi Kadri Kõusaare "Ego" esimesest lausest kuni kamajahu koostiseni. 

Samas stiilis võeti läbi vaesuse-rikkuse teema, süü, krediitkaardindus, võim, koolitused, väikese inimese piinamine, viha neegri vastu jne - ühesõnaga meie igapäevane fašism. Ja läbi selle jõuti välja soovini mitte lõpetada tolmuna enda jalge all, ihani millegi suurema ja ilusama järgi, lootuseni, et saalist väljub parem inimene. Tuleb tunnistada, et kui poolalasti higised raevunud näitlejad lõpetasid tantsu piinava tšaka-tšaka popurrii järgi, siis seisis vähemasti esietendusel publik püsti. Satiir ei hakanudki iseennast ära sööma, vaid mõjus.

Satiir satiiriks, tegelikult tuleb rõõmustada sotsiaalse teatri vaikse kuid kindla tõusu üle Eesti teatrimaastikul. Ja eriti tuleb rõõmustada, et kooli lõpetab ühtlaselt tugev kursus näitlejaid. Antagu mulle andeks, et ma siinkohal tahan eraldi kiita Rasmus Kaljujärve ja Jaak Printsi.

Kriitikud ja kommentaatorid on "Asjade seisule" ette heitnud, et agressioon oli liiga mahe, "lõpuniminekut" oli vähe. Et kui näitlejad oleks ikka päriselt saalis istunud Laasikule ja Pilvrele vasta vahtimist andnud ja kõik lõpuks endal persed paljaks tõmmanud, oleks asi ikka päris olnud.

Võibolla on siis allakirjutanu samasugune kontoriintellektuaal nagu lavastuse autorid, aga ma küll ei oleks tahtnud meid “lõpuniminekuid” näha – see oleks ju fašistlike kommentaarivärdjate lõplik võit.

Tiit Ojasoo, miks sa lavastamiseks Jakob Karu "Asjade seisu" teksti valisid?

Esimesel lugemisel ajas Karu tekst mind naerma. Mul oli kauem kui aasta peas keerelnud mõte näitemängust, kus inimesi muudetakse sigadeks, õhtut täitev lugu võimuseadusi õpetavast koolitusest. (Mõtlesin muuseas ka Orwelli ja "Kuningas Ubu" peale – viimane tõenäoliselt veel tuleb.)

"Asjade seisu" lahtine struktuur, poliitiline ebakorrektsus ja agressiooni tegelik puudumine tekitasid lootuse, et siia saaks ka minu erinevad "elujuhised" (võimuseadused) lisada.

Kui palju jäi alles Jakob Karu algset teksti, miks sa sinna enda ja Kivirähu tekstid otsustasid lisada?

Karu algsest tekstist on alles umbes kolmandik.

Andruse poole pöördusin, kuna tundsin, et vaja on hetki, mis ei oleks otseselt iroonilised, vaid kantud pigem soojast nukrusest. Samas annaksid võimaluse noortel näitlejatel proovida, kas neis on nii palju väge, et viis minutit seista tühjal laval ning mitte midagi erilist tehes hoida saali tähelepanu endale naelutatuna. Need monoloogid kallutasid esialgse teksti külma irvitamise ja mõttemängude teelt tunduvalt inimlikumatesse vetesse – see oligi mu mõte.

Igas lavastuses peab olema hetk, millele ma võin kahe käega alla kirjutada – et jah, nii ma usun! –, ja selle hetke poole Andruse monoloogid tee avasidki.

Enda kui kirjamehe osast rääkides (siin ei tohi unustada Ene-Liis Semperit, sest enamik teksti on kirjutatud koos temaga), täielikult meie kirjutatud on koolitus ja vaat et enamik stseene on saanud mõnikord vägagi määravaid lisandeid.

Kas sa oleks olnud nõus sama etendust lavastama "täiskasvanud" näitlejatega Draama- või Linnateatris?

Näidend ja lavastus vaatavad Eesti elule põlvekõrguselt. See on voorus ja puudus ühtaegu. Olemus. Ma kardan, et nn täiskasvanud näitlejatega töötades oleksime me takerdunud viimistlemisse ja "tarkadesse" kogemustesse. Lavastus ei räägi sellest, et meie elu on sellepärast nii, et ... või et olukorra lahendaksime me nii, et ... Lavastus ütleb: asjad on nii. Sellest ka pealkiri "Asjade seis".

Noor ja "punkarlik" lähenemine on oluline, pidades silmas, et kogu aeg säiliks isiklik kontakt näitleja ja tegelase vahel. Proffide näitlejatega oleks punk mängitud või mõjuks saamatusena, noorte puhul see ongi punk.

Mis veel põlvekõrguselt vaatamisse puutub, siis väga õpetlik on see, kuidas publik reageerib pede peksmisele või abitule poeesiale à la "Olles käsikäes...". Esimesel juhul siis rõkkava naeru, teisel hoogsa kaasaplaksutamisega – seda pealt vaadates ongi Koidulal kohane ütelda: "Me oleme kole rahvas!"

Loomulikult võiks sellise homofoobia ja labasuse­kultuse eest publikut tomatitega visata, aga hoopis magusam on solvata saalisistujaid nii, et 90% sellest arugi ei saa.

“Asjade seis”

Lavakunstikateedri 21. lennu bakalaureusetöö

Lavastaja Tiit Ojasoo

Kunstnik Ene-Liis Semper

Tantsud Kristiina Paškevi?ius

Osades Mari Abel, Märt Avandi, Kristel Elling, Tanel Jonas, Rasmus Kaljujärv, Alina Karmazina, Riina Maidre, Marin Mägi, Indrek Ojari, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Bert Raudsep, Kristjan Sarv, Ott Sepp, Lee Trei ja Eva Klemets.