Selleks, et režissööre ikka peale kasvaks, kannab hoolt Tallinna Ülikooli filmi ja video õppetool ja Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaosakond. Ja tulevikus võib neilt head saaki oodata, selgus PÖFFi  alafestivali Sleepwalkers raames linastunud filmitudengite lõpu- ja kursusetööde parimate palade valikust. Lavaka noortest räägitakse pidevalt, filmitudengeid pannakse vähem tähele. Üheksast filmijupist - neist üks puhas anima ja teine anima piiridega mängiv, ülejäänud lühimängufilmid - polnud ükski päris nõrk. Vastupidi, kui eelnevatel aastatel on Sleepwalkersi žürii arutlenud, kas mitte ei peaks andma, nii solidaarsuse mõttes, korraldajamaale ka mõne auhinna, siis seekord ei tulnud neil taolist mõtet pähegi. Küsimus oli, kellele anda. Ja see on hea märk. Žürii hindas seekord puhast kunsti: EKA tudengi Elisabeth Salmini sünget tehase-animat "Viimane minut" ja Toomas Sääsi veidrat suhtepildistust "Nagu ikka". Minu arust olid aga tugevamad just teised, konkreetset lugu jutustavad lühifiktsioonid, mis panid huviga ootama samade tegijate pikki mängufilme.

Lühifilmides kordusid kolm elementi: lähimineviku kajastamine (eriti heiastused Nõuka-aja lõpust või varakapitalismist), raadio esinemine olulise meediumina ja põlvkondadevahelised suhtlusprobleemid. Minevikuteema oli osalt tingitud sellest, et paar tööd tehti Goethe Instituudi samateemalise konkursi tarbeks. Aga siiski-siiski: tundus, et praegustel tudengitel on 90ndate alguse ühiskondlikud muutused südame peal. Ehk seetõttu, et nad on vanuse poolest viimased, kes veel ise midagi mäletavad? Igatahes mõjus küll.

Sümpaatne oli film endise KGB allika hirmsast päevast, kui Vabariigi valitsus arhiivid üle võttis (Deus ex machina - režissöör Moonika Siimets). Samuti Priit Pääsukese "Sagedused", kus küll vanaisa häbeneva yuppie sisemaailm ei olnud ehk lõpuni psühholoogiliselt usutav, aga kohal olid siiski hea idee, näitlejatööd ja režii. Kolmas lemmik oli  "Meister" (režissöör Kaupo Kruusiauk), kus Kais ja Raivo Adlas tegid suurepärased rollid.

"Ainult nali" (režissöör Lauri Laasik) - kahe noore suhte proovilepanek maanaise poolt oli toredalt nostalgilise atmosfääriga: blond paar oli otsekui  EÕS-ist või pioneerilaagrist välja hüpanud. "Sattusid hoogu, Hugo?" (režissöör Kristin Kalamees) oli ehk veidi liiga ambitsioonika eesmärgiga. Vägivalla-ahela sünd valede väärtustega kodust jõudis vaatajale kohale küll, aga sünge road-movie kiviseintelt allavoolavate vereniredega oli ehk pisut palju.

Hästi tore, et parimad Eesti näitlejad tudeng-režissööre ära ei põlga: Lembit Ulfsak, Aarne Üksküla, Arvo Kukumägi, Raivo ja Kais Adlas tegid kõik head rollid ja andsid sellega suure panuse uute tegijate kunsti.

Kehvas inglisekeelses tõlkes subtiitrid tekitasid aga hämmastust - kui on tõesti vaja tõlkida, eks leiaks siis kasvõi ülikoolist mõne hea keeleoskusega sõbra, kes teksti üle vaataks.