Meil tuleb üksteist aidata

NO88 “??? ehk Gorjatšije Estonskie Parni”

Lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper.

Osades Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Elina Reinold (külalisena), Inga Salurand, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Kristjan Sarv, Andres Mähar, Risto Kübar ja Tambet Tuisk.

Esietendus 16. mail.

NO88 esietenduse “???” ajastus oli hiilgav. Ei hakka arutlema, kas siin tuleb tänada Ojasoo ja Semperi kunstnikuintuitsiooni või on tegemist puhta juhusega. Igatahes tekitasid parajat elevust pronksikriisi aegu tänavavalgustuspostidele ilmunud “tiiserid” “Mees, tee lapsi!”. Et kas see on rahvuslaste vastulöök venelaste mässule? Kellelgi jäid veel rusikad sügelema?

“???” käib NO teatri “Nafta” jälgedes, tuues lavale terava ühiskondliku probleemi – iibeküsimuse – publitsistliku, kui mitte plakatliku selgusega. Mis paar korda kõvasti välja öeldud, räägitakse tükis üle ja veel üle ja siis värvitakse suure pintsliga punaseks. Publitsistikat lavale tuues on ette teada, et nii juhtub. Samas, lugu meestejõugust, kes asub projekti korras eesti naistele lapsi tegema, et iivet tõsta, on autoritel hea leid iibe­teema lavaletoomiseks ja veab etenduse kaks ja pool tundi tempokalt lõpuni.

Probleem lahatakse läbi

eri vaatenurkadest: laval on lisaks naistele ja meestele, kes selgitavad vaimukalt, laulu ja tantsuga lastesaamise poolt- ja vastuargumente, väsinud emad ja tüdinud isad, rahvastikuteadlane, ärimehed, poliitikud. Hiilgavaim oli episood: eesti mehed vene suhtekorraldusfirmas. Välja öeldakse “kõik” eesti-vene rahvusküsimuse teemal ja saal peab selle vaimse verelaskmise juures hinge kinni, kartes, et kohe jõutakse netikommentaatorliku avameelsuseni (või seda lootes?). Stereotüüpsed eesti mehed ja vene äritegelased on selles stseenis kahtlemata ka naljakad, mis leevendab pinget.

Etendusel on mitu võimalikku lõppu. Alates targutavast episoodist pseudofilosoofilise Eesti ärieliidiga hakkab asi pisut väsitama. Üks ilus lõpu koht on pilt, kus trupp esineb oma “entsü­klo­peediliste” teadmistega eesti asjade kohta (jõed, pikkuse järgi; kivimid, tähestiku järgi jne). Laval olevate näitlejate nimedeloetelu oleks olnud tundeline ja maitsekas lõpp.

Aga trupi lust etenduse teema juures on olnud nii suur, aplausi vahele lisatakse veel laulva revolutsiooni ühe “hümni”, Alo Mattiiseni “Ei ole üksi ükski maa” groteskne esitus. Pateetiline laulurida “Meil tuleb üksteist aidata” omandab “???i” kontekstis konkreetse sisu, et iibeküsimusega peab tegelema kogu rahvas koos, üksteisele lapsi tehes.

Isamaa-teemat pidevalt absurdini viies

välistatakse “???is” võimalus, et keegi liigset hingeliigutust tunneb. Etenduse meeleolu kõigub hardusest irvituseni. Ei ole vist vaja tähelepanu osutada sellele, kuidas lühend “gep” eestikeelses suulises kõnes hääldub, et “g” on eesti keeles helitu ja kõlab samamoodi nagu “k”.

Kaks ja pool tundi vältavat etendust on lõbus vaadata, sest näitlejad mängivad tõelise himuga. Noorte (meeste) tükk noortele (meestele). Paika peab teatripoolne märkus, et etendus on soovitatav alates 10. klassist. Kuskil on kindlasti ka publiku ealine ülempiir.

NO meesnäitlejate füüsiline vorm on kadestusväärne, pole kahtlust, et nad saaksid hakkama projektiga “???” ka elus, kui isamaa tõeliselt kutsuks.