Kontseptualistist skulptor Ojaver ja ohtralt utilitaaset kastarhitektuuri projekteerinud Puusepa koostööna on näitus kihiline ja isegi sisemiselt vastuoluline. Selge, et tegijate endi jaoks on olulisem kontseptuaalne pool – näituse lähtekohaks oli idee “kaotada ära” Rotermanni saali seinad, projitseerides nende asemele linnakonteksti kahel pool muuseumihoonet. Nii on saali sisse toodud Tallinna linnaehituse probleemseimad kohad Rotermanni kvartal ja sadamapiirkond, tühjad krundid oma  peidetud võimaluste ja ootusseisundiga. Samavõrd ilmne on ka tegijate kriitiline positsioon neil aladel ja linnaplaneerimispraktikas üldiselt toimuva suhtes. Küsimused ja kommentaarid linnakeskkonna kohta kasvavad üldiseks ühiskonnakriitikaks. Kogu uue iseseisvusaja aktiivselt toimetanuna on Puusepal mitte abstraktne positsioon, vaid konkreetne kogemus arhitekti-köietantsijana; tema väites, et arhitekt on teenindustöötaja, on nii illusioonidest loobumist kui enesesalgamist. Ühest pilgust näitusesaali on selge, et asja eesmärk on visata õhku küsimusi ja probleeme linnaplaneerimise realiteetide ja arhitekti rolli kohta. Aga need on needsamad küsimused, millest õhk niigi paks on. Kas vaikus on tõendiks väsimusest ja vastuste puudumisest?

Teise kihina annab näitus korraliku ülevaate Puusepa senisest loomingust viimase kümne aasta jooksul. Asetatuna sellesse konteksti, omandab selline ülevaade enese positsioneeringu tähenduse. Ja tegelikult ei ole ka tema taktikas vastuseid. 1990tel räägiti Puusepast kui nutikast ja intrigeerivast tegelasest, kes balansseeris edukalt tellijapoolse jõhkra reaalsuse ja eneseteostuse vahel, kasutades teadlikult keskkonna irriteerimist, jõulist enesekehtestamist ja mitmetähenduslikkuse mänge. Lisada sinna oskus leida odavaid lahendusi, ning oligi olemas retsept kümnendi edukaimaks arhitektiks, nagu teda mitmel pool nimetatud. Saavutatud oli renomee ja eksimatult äratuntav käekiri kui kaubamärk. Kas see tee on nüüd viimas klassikalisele avangardkunstnikule analoogsesse lõksu – tellides Puusepalt, ollakse väga konkreetselt teadlikud sellest, mida oodatakse? Ühelt poolt on selline staatus ehk kvaliteet iseeneses, teisalt piiritlev raam. Trikk tuleneb eelkõige sellest, et Puusepa redutseeritud tähenduslikkusega skin-arhitektuuri “töötamine” sõltub üsna paljus kontekstist – kas ümbritsev annab hoonele pingestatuse või mitte. Maanteeäärsetel tühermaadel muutuvad kompromissitud irriteerivad plekk-kastid kergesti anonüümseteks utilitaarseteks mahutiteks, millel pole midagi öelda. “Mahavisatud aeg” – see on konkreetselt maju esitleva näituseosa alapealkiri. Taktika tundub olema umbe jooksnud. Kuid eneseiroonia pole mitte halb positsioon edasiliikumiseks.

Näitus Soolalaos on avatud 26. oktoobrini.