Meloodia, rütm, improvisatsioon

Mõne nädala eest näitas TV3 Vormel 1 otseülekande tõttu Miljonimängu tavalisest varem. See lõi inimeste elurütmi segi, kurdab ajalehe kolumnist.

Sõjavägi ajaks mu elurütmi sassi, kaebab kutsealuseeas nooruk, kui tegevteenistusest juttu tehakse.

Kellakeeramine häirib elurütmi, väidavad talveaja vastased ja ka mõned rütminduse asjatundjad.

Need laused toovad meelde banaalse võrdluse elust kui laulust või muusikapalast. Mitte et see sisult nii väga lame olekski. Eesmärke, unistusi ja sihipärast tegevust võiks ju siis pidada meloodiaks. Ja ennastületavat, -salgavat ja -unustavat tegevust improvisatsiooniks.

Seepärast tundubki, et elurütmi ei maksaks üle tähtsustada. Üks mu tuttav on rütmiga alatasa vaenujalal, mis väljendub selles, et ta ei tee vahel asju lubatud ajal valmis või heidab tüütuks muutunud tegevuse sootuks kõrvale. Peale selle esitab ta ka eraelus raevukaid soolosid. Ülemused lähevad temaga tülli ja lõpetavad töölepinguid. Ning koostavad jälle uusi, sest tema improvisatsioonid, nii elus kui töös, on vapustaval tasemel, nii heas kui halvas.

Neid mõtteid tekitas õigupoolest Sims 2 nimeline arvutimäng. Selles mängus saab tekitada virtuaalse perekonna (või lihtsalt iseenda), panna nad kenasse keskklassi majja elama ja neid seejärel päevast päeva juhtida. Üsna pea selgub, et elu koosneb lõputust tormamisest töö, köögi, duširuumi, WC, teleka ja magamistoa vahet. See on puhas, 96-kraadine elurütm, mille keegi arvustaja võttis kokku sõnadega we are living sad TV lives – me elame kurba teleelu. Mitte et tele tingimata süüdi oleks.

Aga rütm pole veel kõik.