Mennoniidid võiks päästa maailma

Ajal, mil enamik maailma inimestest teineteist halastamatult notivad ja pärmibakteritena end ise surnuks situvad, on olemas seltskond, kes juba ligemale pool millenniumi elavad risti vastupidi. Need on mennoniidid ja amishid. Kirjutab Toomas Mikkor.

Mennoniidid on kristlased. Nende liikumine algas XVI sajandi alguses üsna samades paikades, kus Martin Luther kiriku alustalasid kõigutama hakkas. Mennoniidid ­läksid ­Lutherist teises suunas. Nende põhiline joon oli see, et kogudus koosneb vabatahtlikest liikmetest, kes on täiskasvanuna ja toimuvast täie teadmise juures end ristida laksnud ning usutunnistuse vastu võtnud. Mitte nii, et oled sünnist saati kristlane. Lapsena sa ei teagi, mis asi see usk on, arvavad mennoniidid. Teine väga oluline põhimõte on neil igasuguse vägivalla eitamine.

Mennoniidid ei kaitse end, veel vähem ründavad. Sõjapidamises ei osale nad mitte iial ega mitte ühelgi tingimusel. Kolmandaks oluliseks asjaks on neil kõige eluks vajaliku ise kasvatamine ja ise valmistamine. Järgnevad igasuguse mõttetu toreduse eitamine, oma kogukonna liikmete eest hoolitsemine, riikliku haridussüsteemi põlgamine ja palju muud.

Oma nime said nad ühelt oma eestvedajalt, Menno Simonsilt, Belgiast pärit katoliku preestrilt, kes uued ideed heaks kiitis ja neid ka kähku levitama hakkas.

Ega Menno Simonsi järgijate elu kerge ei olnud. Kus aga said, võtsid katoliiklased neid kinni, sidusid teiba külge ja põletasid elusalt. Vahel uputasid, vahel kägistasid.

Amishid on samad kes mennoniididki. Nemad said nime oma liidri Amesi järgi. Ames oli konservatiivne mennoniit, kes arvas, et tuleks jäigalt oma algsete joonte juures püsida, ta ei pooldanud uuendusi. Tema järel liikuvaid mennoniite hakati nimetama amishiteks.

Tänapäeval on asjad läbisegi. On mennoniitide kogukondi, kes on märksa konservatiivsemad kui amishid, ja vastupidi. On mennoniite, kes keelduvad kasutamast elektrit, mootoreid, masinaid ja muud tehnikat peale hobuste. Ja on ­ amisheid, kes kasutavad autosid ja traktoreid.

On kogukondi, kes kasutavad küll mootoritega varustatud põllumajandustehnikat, aga õhukumme nende ratastel peetakse liigseks toreduseks ja mugavuseks. Ja on kogukondi, kes värvivad oma autode kroomitud osad matiks. Et mitte välja näha snoob.

Mennoniidid on olnud läbi ajaloo kui veerevad kivid. Nad leidsid võimaluse väljarändamise abil tagakiusamisest pääseda. Hollandist, Saksamaalt ja Šveitsist asuti ümber Ukrainasse ja Venemaale. Maa oli seal hea. Mennoniidid on põllumehed ja maa tähendab neile kõike. Aga pikka pidu polnud sealgi. Tsarinnale ei mahtunud pähe, et mennoniidid ei nõustu tema armees teenima. Sadakond aastat said nad seal olla, kui hakkas tasapisi uus väljarändamine. Seekord Kanadasse ja ­USAsse. Ja ega Kanadaski kaua rahu olnud. Kanada oli veel üsna hiljuti ütlemata sarnane natsi-Saksamaaga. Seal olid koonduslaagrid ukrainlastele, jaapanlastele, vene duhaboridele ja ega eskimotelgi pead silitatud. Kanada natsivalitsus ei leppinud sellega, et mennoniidid põlgasid riiklikku haridussüsteemi. Nüüd pani osa mennoniite jälle kila-kola kokku ja tee viis nad Põhja-Mehhikosse. Luuresalk oli sealt leidnud head viljakat maad ning leidis kliima olevat põllupidamiseks soodsa. Ka lubas Mehhiko valitsus end nende asjadesse mitte segada.

Üks suuremaid mennoniitide kolooniaid ongi tänapäeval Mehhikos Cuauhtémoci linna ümbruses. Kaardid ega teatmeteosed neid külasid eriti ei kajasta. Teel on lihtsalt viit “Campos Mennonitas” ja asfaldilt keerab alla poriloikudega kruusatee. Silm hakkab kohe seletama mehhiko külast erinevat miljööd. Külatänavad on kui joonlauaga tõmmatud. Majad on hallid ja ilmetud, äravahetamiseni sarnased.

On pühapäeva varahommik. Öine sadu on möödas ja loodus värske. Äkki hakka b kõikjalt tulema autosid. Nad keeravad ühe halli maja hoovi. Lähemal elavad inimesed tulevad jalgsi ja neil on käes mingid karbid. Naised on üleni mustas, kummalised rätid peas. Mehed tumedates ülikondades, peas valged stetsonid. Mõni üksik nokkmütsilätu ka. Siis tuleb selgus – see hall maja, mille hoovi autod pööravad, on nende kirik. Karbid jalakäijate käes sisaldavad piiblit.

Karp on ümber, et Raamatute Raamat kauem vastu peaks.

Kirikuõuele on rivistatud sadakond autot. Enamik suured korralikud uued ameerika pikapid. Mõni sõiduauto ka. Autode vahel on mehed nelja-viie kaupa troppis ja ajavad juttu. Saksa, mitte hispaania keeles.

Need, keda ilusti saksa keeles tervitada ja kellelt luba paluda, lubavad end pildistada. Aga näha on, et kaameramees ei ole siin teretulnud. Mõni noorem ja testosterooni poolest rikkam mees ütleb seda vist otse välja. Keelest ei saa aru, aga hääletoonist küll.

Kirikusse nende teenistust vaatama lubatakse. Aga kaamera palutakse kotti panna.

Lihtsalt suur saal ja selle põrandale rivistatud kõige lihtsamad seljatoeta puupingid. Iga pingirivi kohal, just parasjagu nii kõrgel, et pead ära ei löö, on pikad puupennid, millel naelad sees. Sinna riputavad mehed oma stetsonid. Mõni ka oma rullnokalätu. Aga neid on väga vähe.

Naised istuvad eraldi vasakul pool. Nende pea kohal naeltega penne pole.

Istujate ees veidi kõrgemal poodiumil on kaks pikka lauda. Üks meeste ja teine naiste rivi ees. Sinna tulevad ja istuvad näoga rahva poole seitse meest ühele ja seitse meest teisele poole. Need on eeslauljad. Loevad piiblist paar rida ja siis võtavad laulu üles. Rahvas tuleb nendega kaasa. Aga mitte kõik. Mõni vaikib, aga karbist välja võetud piibel on süles lahti. Laulu on raske kirjeldada. Aeglaselt ja kurvalt lainetades manab ta silme ette nende inimeste kannatused ja rännakud läbi ajaloo. Nende laulus oleks nagu ängi. Lauldakse kaks laulu.

Kahe pika laua vahel olevasse kantslisse tuleb jutlustaja. Hakkab alamsaksa keeles mingit pikka ja igavat joru ajama.

Kohal on oma paarsada inimest. Aknaid on palju ja nad kõik on lahti, et õhku jätkuks. Nina ütleb, et vaatamata primitiivsele külaelule on rahvas puhas.

Naiste poole ei näe, aga mehed, eriti noored, on sakslased mis sakslased. Pane munder selga ja schmeisser kaela – pesuehtne Fritz.

Äkki hüppab kogu kirikutäis, paarsada inimest, nagu üks mees püsti, teeb ümberpöörd ja viskub näoli pinkidele. Täpselt nii, et sinna, kuhu enne toetasid need palged, mis meil reeglina päikest ei näe, satub see teine pale, mis on päevitunud. Ka jutlustaja ja lauljad on näoli laual.

Üksi istuma jääda on väga naljakas. Seda kaasa teha oleks vist veelgi naljakam? Umbes minuti pärast tõustakse ja sätitakse uuesti istuma. Jutlustaja ajab oma joru edasi. Kogu jutluse vältel langeb kord üks, kord teine eeslaulja näoli piiblile. Jäävad sinna sedasi kuni veerandtunniks.

Üks ehmatus tuleb veel, sest veel teinegi kord viskutakse näoli pinkidele. Seekord kostab jutlustaja poolt selgeid nuukseid. Ja üks vanamees rikub reegleid – piilub. Sel ajal, kui teised on näoli pingil, tõstab ta vargsi pea ja vaatab, et kes see võõras mühkam on, kes istuma jäi.

Pärast jumalateenistust astub ligi noormees ja uurib vigases inglise keeles, kas võõras ikka leiab nende külas piisavalt informatsiooni ning ega pole abi vaja.

Tema nimi on Abraham Peters. Kui tema koju jõuame, siis selgub, et ka tema isa nimi on Ab raham Peters.

Hall madal elumaja. Selle ees on väike lilleaed. Õuest ukseni viib jalgrada, mille alguses on värav. Vist selleks, et lojused lilli näksima ei läheks ja ukseesist ei väetaks. Üle õue on hobuseriistade ja vankrite kuur, tüki maad eemal laut ja hobusetall. Kuigi siinsed mennoniidid kasutavad moodsat agrotehnikat, on paljudel veel ka hobused.

Elumajja ei kutsuta. Abraham Peters seenior viipab külalise õue teises servas asuvasse külalistemajja. See on üksainus väike ruum paljude toolide ja ühe lauaga. Meenutab külakooli klassituba. See ta osalt ongi, tunnistab Abraham. Ta räägib head inglise keelt. Vabandab, et tal on kiirevõitu. Äsja kirikus kuuldud jutlustaja olla kauge külaline ning Petersite perel olla au teda võõrustada. Selgub veel, et Abraham seenior on üks Cuauhtémoci ümbruse mennoniitide vaimseid liidreid.

Peters arvab, et praegused noored ei saa aru, kui ilusad on mennoniitide ideaalid. Kõige olulisemaks olla mennoniitide elus tagasihoidlik ja maalähedane eluviis, kõige eluks vajamineva ise kasvatamine ning valmistamine ja elu koos ning käsikäes oma lähedastega. Noortele aga ei piisavat sellest.

“Miks?” küsib ta võõralt anuval toonil.

Asjad olla juba nii kaugel, et mennonii­did olid võtnud kätte ja otsustanud oma riigist rangelt lahus olevat haridussüsteemi reformida. Abraham seenior olla üks hariduse reformimise komitee liikmeid. Nad lootvat, et see reform ehk rahuldab noorte uudishimu ja teadmistejanu.

Mennoniitide narkomaffia olla olnud üks paljudest teguritest, mis viinud selleni, et Mehhikos elavaid mennoniite tulid aitama majanduslikult paremal järjel olevad Kanada ning USA amishid ja mennoniidid.

Abraham Peters juhatab teed põhja poole, Casa Grande kanti. Seal olla mennoniidid nii konservatiivsed, et ei tunnista ei autosid, traktoreid ega elektrit. Isegi teed, mis viib nende külla, ei luba nad asfalteerida.

Abraham Petersi juurest saab mindud väiksele pärastlõunasele kruiisile. Saab sõidetud edasi-tagasi mööda Cuauhtémoci ja Colonia Alvaro Obregoni vahelist maanteed. Irvhambad kutsuvad seda ka mennoniitide surma alleeks. Siin teevad ilma noored. Mitte sellised tumeda ülikonna ja valge stetsoniga nagu Abraham Peters juunior. Need, kes sellele teelõigule kuulsust on toonud, ei kanna ülikondi ega töötunkesid. Need kutid, kes siin kimavad, rohked õlled sees, näevad välja kui pahad poisid vesternist. Nad kannavad kalleid teksasid, värvitud alligaatorinahast kauboisaapaid, moodsaid särke ja uhkeid stetsoneid.

Praegugi seisab üks kamp ühe suletud äri ees.

Autoga ümberpöörd ja nende juurde. Pargitud pikapi kastiveerel istub pool tosinat hilistes teismelistes või varastes kahekümnendates macho-meest. Auto kõrval sädistavad ja näpivad oma mobiile kaks pikas seelikus ja kõrgetel kontsadel teismelist kaunitari. Autokastis on avatud 12 pack mehhiko Sol’i. Kõigil on käes avatud õlled. Välja arvatud plikad. Kutid tunnevad huvi, mis võõral asja. Saab küsitud seda ja teist. Jää hakkab vaikselt sulama ning vaenulikud kõõrdpilgud mahenema. Aga kaamera väljavõtmise peale muutuvad nad taas äärmiselt tõrksaks. Neil on meediaga kogemused olemas. Ja mitte head. Mehhiko ajakirjandus nokib neid mõnuga.

Kutid räägivad head inglise keelt. Nad on kõik mingisuguse tehnika juhid. Valdavad autosid ja traktoreid. Inglise keel on neil pärit ameerikas töötamisest.

Kui juba teinegi ring õlut hakkab läbi saama, vestleme juba üsna vabalt. Ka lubatakse teha esimesed pildid. Ainult et õlled pannakse pildi ajaks seljataha või kes kuhu. Nad peavad end senini sakslasteks. Aga Saksamaa olla neile midagi väga kauget ja tundmatut. Üks kutt ütleb, et on lugenud Hitlerist. Küsib, et mis ma arvan, et kas see oli ikka tõsi, mis ta tegi. Olevat tema arvates üsna kole olnud. Ja talle tekitavat veidi kummalise tunde, et ta on Hitleriga samast rahvusest.

Saab küsitud poiste riietuse ja õllejoomise kohta. Nad ütlevad, et on täna neilgi kirikus käidud. Aga et nende küla elab moodsat elu. Riietutakse tänapäevaselt, pärast kirikut kaanitakse õlut ja muudki. Üks noormees ütleb otse, et ei soovi elada minevikus.

Mööduv kutt näpistab ühe plika kondist kannikat. Blondiin toob kuuldavale kiljatuse. Sellise rahuloleva, mis lubab veel näpistada. Aga kutt ei märkagi teda enam. Või vähemalt teeskleb seda. ­Tüdrukud inglise keelt ei räägi. Palve kaamera ees poseerida antakse neile edasi hispaania, mitte saksa keeles. Plikad on kohe nõus.

Maanteel käib aga kruiis. Noored mennoniidid kihutavad nii mootorratastel kui autodel. Meie seltskond vahetab nendega lehvitusi ja žeste. Äkki tuleb maanteelt mingi märguanne, mille peale kogu seltskond autodesse istub ja kiiruga hüvasti jättes lahkub. Mööda maanteed veidi edasi sõites saabub ka selgus. Üks kruiisiseltskond on oma autoga vastu kivimüüri kobarasse pannud. Mennoniitide surma allee võttis järjekordse ohvri.

Mennoniidid kutsuvad oma külasid laagriteks. Nad on korrapäraste paralleelsete tänavatega, nagu joonlauaga tõmmatud ruudud ja ristkülikud kaardil. Orienteeruja unistus. Kui nende laagrite vahel sõita, siis torkab silma, et eri laagrid on erineva väljanägemisega. On väga tagasihoidlikke. Mõni kilomeeter edasi algab järgmine, kus elatakse pisut rohkem välja­poole.

Siin on rohkem lilli, ilupuid ja -põõsaid ning majadki veidi kaunimalt viimistletud. Siis tuleb jälle ülitagasihoidlik laager. Ja siis koguni asfalttee ja villasarnaste majadega kogum. Ei tea, kas kurikuulsad mennoniidi narkoparunid? Küsida pole kelleltki, pühapäeval on laagrid kui välja surnud.

Ainsad elavad hinged, kes silma hakkavad, on külatänaval guljaanie’t pidavad noored tüdrukud. Sõna guljaanie torkab esimesena pähe, sest nii külad kui ka jalutajad meenutavad vene küla. Tüdrukutel on seljas tumedad allapoole põlve kleidid ja kuna tibab, siis pea kohal vihmavarjud. Ainult et vastupidi vene küladele valitseb siin nii tänaval kui õuedes ornung. Aga küla ülesehitus ja aura on väga sarnased.

Siinsed on “head” tüdrukud, mitte nagu need, kes ennist õllejoojate juures oma mobiile näppisid. Võõrast autot peatumas nähes põgenevad siinsed plikad troppis ja ummisjalu lähimasse õue ja sealt edasi majja.

Ei tea, kas nad oleksid põgenenud ka siis, kui lähenenud oleks noori kutte täis pikap, mis küla teises servas kesk kruusast külatänavat vurrina pöörleb ja tolmu üles keerutab?

Pühapäevaselt tühjadest küladest viib tee põldude ja aedade vahele. Ei pea olema põllumajanduse ega aianduse asjatundja, et mõista, et need on mennoniitide uhkus. Mais mühiseb kui meri. Iga põllu otsas on infotahvel sordi nime ja muude andmetega. mennoniitide kümnete või koguni sadade hektarite laiused õunaaiad on kõik rahevõrguga kaetud. Et sadu saaki ära ei rikuks. Chihuahua ümbrus olla Mehhiko üks raherohkemaid kohti. Noored õunaaiad on siinsamas k&o tilde;rval. Neil kõigil kujundatakse võra juba maast madalast. Igale puule on tüve ja okste vahele paigaldatud puupilpad. Suunavad sirguvaid oksi ideaalses suunas. See peab olema kohutav töökus, mille abil see kõik saavutatud on.

Igas külas paistab olevat ka oma meierei ja juustutööstus. Mennoniitide juustud on gurmaanide seas kuulsad üle maailma.

Öö möödub steriilselt puhtas ja ilma igasuguse sisekujunduseta mennoniitide motellis.

Hommikusöögiks on kõige jubedamast jubedam continental breakfast. Kogu elu head ja kemikaalivaba kodutehtud toitu söönud mennoniidid naudivad eksootilisi pakijuuste, purgimoose ja tsellofaani pakitud saiakesi/leivakesi. Just nii nagu eestlased pärast vabanemist oma esimest rämpstoitu.

Esmaspäevahommikused mennoniitide laagrid on saginat täis. Veetakse piima, traktorid lähevad põllule, kari karjamaale. Abraham Peters seenior leiab võõra jaoks taas veidi aega. Ta ütleb siiralt, et kadestab külalise reisimisvõimalust ja avarat maailmavaadet.

Talle saab vastatud, et ta pole palju kaotanud. Kõikjal vaid ahnitsemine, saastamine ja rottide võidujooks tünnipõhjas. Nautigu oma tagasihoidlikku elu, seni kuni õhk veel hingata kõlbab ja leidub piisk joogikõlbulikku vett. Ja et see kõik oleks ehk teisiti, kui kogu maailm oleks 500 aastat tagasi Menno Simonsi järele läinud. Nüüd on vist juba hilja?

Juhtub ka nii

Mitu head aastat tagasi ootas rodu autosid El Paso Mehhiko/USA piiripunktis oma järge.

Nende hulgas ka omapärastes vanamoodsates riietes ja kummalise peakattega härra.

Teadjamad tundsid riietuse järgi ära mennonii­di. Ta oli teel Mehhiko kolooniast usuvendade juurde Manitobasse, Kanadasse. Kõik oleks läinud plaanipäraselt ja mennoniitide käsitsi tehtud mööbel ning nende kuulus juust Kanadasse jõudnud, kui narkokoer, va närukael, poleks asja kihva keeranud. Nuuskis ja kraapis mennoniidi pikapi kallal, kuni tollimehed otsustasid mehe auto korralikult ette võtta. Ja ennäe imet – mööbli vaheseinte ja juustukerade seest tuli välja kõiksugu meeli uimastavat kraami! Mennoniitide uimastimaffia – see oli teema, mis müüs, ja äkki oli see üsna ära unustatud seltskond nii Mehhikos, Kanadas kui USAs kõikjal ajakirjanduses jutuks. Toll ja narkopolitsei ajas oma rida ja see, milleni nad jõudsid, raputas ka mennoniite endid. Suuremal osal polnud aimugi, millega mõned neist tegelevad.