Teadupärast oli Ivan Tšonkin, väikest kasvu, kõverate jalgade ja punaste kõrvadega viimase teenistusaasta sõdur Nõukogude armees, vallaslaps. Ent isa oli tal sellegipoolest – kirjanik, kes ta surematuks kirjutas. Kolme aasta eest ilmus Vladimir Voinovitši „Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused“ Jüri Ojamaa tõlkes viimaks ka eesti keeles.

Õues tibutab vihma. Vladimir Nikolajevitš Voinovitš istub Nordic Hotel Forumi lobby’s ja uurib Eesti Päevalehes ilmunud Krister ­Parise intervjuud tema endaga. Intervjuu kannab pealkirja „Kui pole vabadust, pole ka vorsti“.

Meie jutt algabki vorstist, õigemini sellest, miks mõned venelased nõukaajast rääkides nimelt vorsti argumendiks toovad – umbes nii, et polnud siis elul viga midagi, vorst oli poes ja puha! Miks just vorst ja mitte näiteks leib, juust, või minu poolest kas või räim tomatis?

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel