Mere ääres haiseb hirmsasti
Skandaal Tallinna Admiraliteedi basseini äärse kvartali täisehitamise ümber näitab paremini kui miski muu, et vähemalt teatud tegevusaladel kehtib Tallinnas endiselt Vene tsaaririigist tuntud ülemustele kalõmmi tassimise tava. Ükskõik kui vägev kaupmees sa ka oled, kuid vürstiga (loe: ametniku või poliitikuga) võrreldes oled sa tühisuste tühisus.
Kui Arhitektide Liit Admiraliteedi basseini äärde jõudis, oli arhitektuurikonkursi võitja juba välja kuulutatud. Londoni firma kavandid, mis avalikustati, näitasid keskpärast arhitektuuri, Tallinnas juba ammu lansseeritud Pro Kapitali tüüpi ideestiku võimendust. Lisaks see, et linnaruum ei jäänud linnaelanikele avatuks ja vaade vanalinnale oli takistatud. Nõnda tekitati juurde vaid üks suur suletud kaubanduspind. Nagu ime läbi teatas arendaja pärast Eesti Arhitektide Liidu probleemitõstatamist, et projekteerimisleping sõlmitakse hoopis teise koha saanud Eesti arhitektuuribürooga Kadarik ja Tüür Arhitektid, võttes aluseks nende teise koha saanud töö Tectonicum. On meeldiv, et arendajafirma oskas pidurit tõmmata, kuid pole meeldiv, et asi nii kaugele üldse läks.
Kahtlemata on probleem ka selles, et piirkonna suurinvestor on saanud Kaitsepolitseilt kahtlustuse altkäemaksu andmise kohta Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele. Kahtlustus on seotud kinnistute vahetamisega, kuid kahest kahtlustuse episoodist üks on seotud Admiraliteedi basseini arendusega. Eesti Päevalehe andmeil puudutab linnapea altkäemaksuskandaali rahaliselt mahukaim episood basseiniäärse piirkonna peremeest Hillar Tederit, kes olevat lubanud Keskerakonnale üle 200 000 euro suuruse laenu anda.
Neljas probleem on arendaja Hillar Tederi seotus võimuparteidega. Läinud aastal andis ta Reformierakonnale 250 000 eurot, IRLile 80 000 eurot ja sotsidele 20 000 eurot. Lisaks on ta toetanud Keskerakonda. Miks ta seda tegi? Nagu Eesti Ekspress kirjutas, võib üks vastus peituda soovis painutada ehitusseadustikku nii, et oleks lihtsamalt võimalik muuta juba kindlaks määratud elamu- ja äripindade vahekordi ja et arendajal oleks kergem muuta detailplaneeringus ette nähtud hoonestuslaadi. Sellised muudatused tõepoolest seadusse ka jõudsid. Ning osutusid käepäraseks just kõnealuse piirkonna arendamisega tegelemisel.
Selles mõttes on tähelepanuväärne Admiraliteedi basseini äärse arendusele arendaja poolt antud nimi – Porto Franco. Appi, sellel kohal juba on ajalooliselt kaunis ja suurejooneline nimi – Admiraliteedi bassein! Kuidas on võimalik niimoodi linna toponüümiat vägistada, ilma et ükski asjasse puutuv ametkond sellesse ei puutu? „Porto franco“ tähendab ajalooliselt vabasadamat või tollivaba tsooni, kus kohalikud seadused kehtivad teatud mööndustega. Nagu elu näitab, siis just selline kauplemine ettevõtjate ja poliitikute koostöös Admiraliteedi basseini ääres toimubki.
