19.04.2007, 00:00
“Meri on viimane vaba paik maailmas.” Hemingway
Igaühel on omad põhjused, miks ta tahab merd
sõita. Kes tahab kusagile ära, kes ületada iseennast. Nii
palju kui sõitjad on ka põhjuseid. Mina olen alati tahtnud
üle ookeani purjetada, kusagilt see tunne oli tulnud ja ära enam ei
läinud. Lihtsalt tundus suur ja võimas asi ning oli vajadus kogeda
seda tunnet, et purjetad keset ookeani.
Kolm aastat üritasin küll ühelt poolt ja teiselt poolt, aga kaldast kaugemale ei jõudnud. See aasta läks siis õnneks sõita üle Atlandi ookeani koos paarisaja teise jahiga sama teed pidi mis Kolumbus. Atlantic Rally for Cruisersi nimelist regatti sõidetakse novembri lõpus Kanaaridelt Kariibidele. 21 aasta jooksul on see kasvanud suurima osavõtjate arvuga ookeanipurjetamise võistluseks.
Novembris sõidetakse sellepärast, et selleks ajaks saab purjetamishooaeg Euroopas läbi ning taganttuules ületatakse ookean, et nautida sooja talve Kariibi merel. Kui juba minnakse, siis miks mitte kambaga, ja kahest jahist merel piisab, et läheks võistlemiseks. Sõidetakse kõigega, mis on vähemalt 13 meetrit pikk ja võib korraldajate arvates ookeani ületamisele vastu panna. Mõnel jahil on kaasas nii lapsed kui koerad ja kassid. Lisandunud on võistlusklass, kus osalevad juba pooleldi superjahid. Selle aasta pärlid olid Wally Indio, 100jalane Swan Fantasticaaa ja endine maksi-paat Capricorno. Need on jahid, mille hinnasildid jääavad 50–100 miljoni krooni vahele, ja paljud neist on maksujõulist seltskonda sõidutamas. Sel aastal oli ka üks Eesti lippu kandev katamaraan, mis küll kunagi koduvetes pole seilanud ja kuulub hoopis soomlastele. Kokk ja kapten olid see-eest õiged eesti mehed.
Mina olin ostnud n-ö tšarterkoha itaallastele kuuluva 46jalase Swani pardale, kus kokku oli kaheksa meeskonnaliiget. Swani paate ehitatakse Soomes ning üldiselt loetakse neid huvipurjetamise maailmas jahtide Rolls-Royce’ideks. Meie vanake oli kahekümneaastane, aga õigustas oma hüüdnime – elegantne, natuke vanamoodne, aga väga heas korras ja usaldusväärne.
Meeskond
Inglaste paadi kapten, kellega ma olin korra varem Round of Isle of Wighti regatti sõitmas käinud, kinnitas, et itaallaste paat on väga tipp-topp. Mingi kahtlus puges hinge, kui helistasin jahi kaptenile Albertole ning sain vastuseks ainult itaaliakeelset juttu. Õnneks oli tal kaasas inglise tüdruksõber, kes telefoni endale haaras ja seletas, kus jaht seisab. Kohale jõudes leidsin eest kolm itaalia meest. Alberto, kapten, ja tema kaks sõpra, lahutusadvokaat Sienast ja vanem purjetamistreener Francesco. Alberto oli endine advokaat, kel sai juurast villand, ning pärast jazz-klubi pidamist avas ta Sienas Campo della Piazza ääres eduka pitsarestorani.
Ühesõnaga, karismat tonnide viisi ja kõik Toscana poisid. Kõik oleks väga tore olnud, kui nad oleksid natukenegi inglise keelt rääkinud. Ülejäänud seltskonnaks oli kolm kogenud inglasest purjetajat ja üks vanem härrasmees, kelle jahi oli naine perekonnatüli käigus maha müünud, ja “kompensatsiooniks” osteti talle reis üle ookeani. Inglaste näod venisid pikaks, kui selgus, et paadi kapten ega tema sõbrad ei oska inglise keelt. Me proovisime kapteni tüdruksõpra pehmeks rääkida, et see meiega kaasa sõidaks ja tõlgiks, aga meeleheitlikuks ürituseks see jäigi.
Olime tõsiasja ees, et asume 15meetrisel jahil ületama ookeani seltskonnaga, kellest pooled polnud varem kordagi teineteist näinud ja ei mõistnud teineteise keelt. Kogu seltskonnast oli ainul t kapten korra reisijana üle ookeani sõitnud.
Laadisime oma jahi toidukraami ja vett täis. Ookeanil on ahastamapanev avastada, et midagi on puudu või lihtsalt otsas. Kokku sai kraami 600 kilo, mis pakiti ja peideti nii osavalt ära jahi kõikvõimalikesse panipaikadesse, et ma sain alles reisi lõpus teada, et olin kogu aeg maganud värskete kanamunade otsas.
Arvestades, et tegemist oli itaallastega ja restoraniomanikust kapteniga, oli söögile pandud eriline rõhk. Suure skepsisega vaatasin, kuidas tekile maandusid potid basiilikuga.
26. novembril asusime starti koos 230 teise jahiga. Oma võimeid meeskonnana saime proovida alles stardipäeva hommikul. Esimeste manöövrite käigus pidime ilma jääma ühest sõrmest ja poom möödus väga napilt mu peast. Inglased muutusid mõtlikuks.
Stardist panime minema spinnakeriga, suure eespurjega. Enne seda maha ei võetud kui seitse ööd ja päeva hiljem, kui ta lihtsalt katki läks.
Ja nii me läksime, kolm itaallast, neli inglast ja eestlane. Seitse meest ja üks naine. Keegi meist ei teadnud, mis täpselt meid ees ootab. Igaüks mingit oma unistust teostamas ja midagi endale tõestamas. Järgneva kahe nädala jooksul oli ainus, mis kindel, 40ruutmeetrise tekipinnaga jaht ja lootus, et tervelt pärale jõuame.
Režiim paadis oli spartalik, meeskond jaotati vahtide järgi pooleks. Hommikusöök kell kuus, lõuna kell kaksteist ja õhtusöök kell kuus. Vahis oldi kuus tundi päeval ja neli tundi öösel. Päeval olid tund aeg roolis ja siis puhkasid, öösel oldi roolis poole tunni kaupa, kuna kauem ei jõua piisavalt keskenduda. Kõik toimus rotatsiooni meetodil, kord tõusid kell kaks öösel üles, et vahis olla, järgmine öö tõusid kell kuus hommikul, et olla kuus tundi vahis.
Seega sai kolm korda ööpäeva jooksul üles tõustud ja magama mindud. Minu koiku oli salongis, magasin nagu kingakarbis. Taganttuules purjetamine nendel laiuskraadidel on küll väga soe, aga selle-eest loksutab kõvasti. Ja ikka nii kõvasti, et all kajutis asjad lendasid ja söömise ajal tuli tavaliselt taldrikut käes hoida, et spagetid sülle ei lendaks.
Kõige võikamad on nagisevad hääled, mida jaht teeb, kui ta rühib suurtest lainetest üles ja siis jälle alla surfab. Kui tormisemaks kiskus, vibreeris jaht lainetest alla kihutades nii tugevalt, et aru ei saand, kuidas see kõik katki ei lähe. Kiitus soome jahiehitajatele.
Aga mõnikord läksid asjad ka katki. Selle aasta võistluse käigus murdusid mõned mastid, üks jaht sõitis tõenäoliselt öösel vaala otsa ja jäi tüürist ilma. Masti murdnud Kanada jahil läks nii õnnetult, et murdunud mast ähvardas jahi kerele augu sisse teha. Seega tuli mastijäänused maha saagida ja nagu tellitud oli ühel appi läinud jahil kaasas ketassaag. Mida kõike inimesed reisile kaasa ei võtnud!
Ühe jahi kapten läks hulluks ning tuli koos meeskonnaga ära päästa. Keegi enesetapuhuviline hüppas kaks korda üle parda ja lõpuks toimetati Inglise sõjalaevale luku taha. Kuulda oli, et mõne jahi peal läks ka kakluseks.
Kaks jahti lasti põhja, üks, mis jäi vaala tõttu tüürist ilma, ja teine, mille kapten hulluks läks. Ilma meeskonnata jahti ju ookeanile hulpima ei jäta, meeskond laeva peale ja paat vett täis. Draamat jagus terve romaani jaoks. Korraldajad teatasid e-maili teel, kui kellelgi mid agi juhtus, ning teistel jahtidel paluti appi minna. Meile jäi lugeda ainult dramaatilisi sõnumeid, kuna enamik õnnetusi toimus jahtidel, mis olid meist tagapool.
Eksisteerib kaks klassi, cruising-klass, kus on lubatud kasutada mootorit, mille eest antakse trahviaega, ja võistlusklass, kus on mootori kasutamine keelatud. Esimeses käib tegelikult märksa kõvem madin, sest võistlusklassis osaleb ainult paarkümmend jahti. Meie purjetasime võistlusreegleid järgides ehk ei mingit mootorit ega autopilooti. Lihaste ramm, tuul ja purjed oli kõik, mis meid edasi viis. Nagu ütles kapten, kui sa korra juba mootoriga sõidad, ei saa sa kunagi öelda, et purjetasid üle Atlandi.
Itaallaste auks tuleb öelda, et võisteldakse kirglikult. Paljud sõitsid öösel turvalisuse pärast vähemate purjedega, aga mitte meie jaht, et mitte kiirust kaotada. Alguses oli kõhe, kui kihutad öö hakul pilkases pimeduses täispurjedes, teadmata, mis ees on või kust lained tulevad. Hulljulgus nii suures kohas nagu ookean on sama mis Tysoniga poksimine – võid proovida, aga tõenäoliselt saad litaka.
Õnneks tõusis paljudel öödel taevasse kuu kui ilmatu latern. Ookean sillerdas kuuvalguses, helendav plankton vahutas jahi ümber, mis liikus hääletult läbi lainete. “Champagne sailing”, nagu selle kohta ütlesid inglased. Sellistel hetkedel üksi tekil olles tekkis tunne, et maailmas oled ainult sina jahil, ookean ja miljardid tähed. Ja siis valdab sind selline iluskurb igatsus, sest kõik see on nii hingematvalt võimas. Niisugustel hetkedel ei taha sa elult ega maailmalt midagi rohkem. Ime siis, et meremehed ei kipu romantiliseks. Tagasi reaalsusse ja iga öö möödub kord. Jahile ega meeskonnale ei antud armu öösel ega päeval, mille tõestuseks oli kolm purukssõidetud purje.
Kolmandal päeval kadusid teised jahid silmapiirilt, aga arvestades ookeani suurust, ei ole see imekspandav. See-eest käisid meid külastamas lendkalad, delfiinid ja vaalad. Kui esimest korda näed, kuidas delfiiniparv jahi poole kihutab, kilkab ka täismees kui laps. See on vapustav, kuidas nad vööri ees ujuvad ja veest välja hüppavad, nii lähedal, et võid peaaegu neid katsuda. Kui nad ühel hetkel panevad oma teed ning tahaks neile järele karata, saad aru, et inimene on ikka suhteliselt väeti tegelene sealses elemendis.
Hiljem liitusid meiega vaalad, kes proovisid meiega mängida, aga peab ütlema, et jahid on suhteliselt igavad mängupartnerid oma vähese manööverdamisvõime tõttu. Ning mitte sina ei ole neid uudistamas karja turistidega, vaid nemad tulid sinuga tutvuma oma koduvetes. Ja siis ühel hetkel tunned, kuidas sind vaatab väga harmooniline veeolend, kelle jaoks on inimese tulek siia maailma väga hiljutine nähtus ning kelle aju on suurem kui inimese oma. Siis mõtled oma kohale looduses.
Kõige tüütumad tegelased olid lendkalad, kes jahi eest põgenedes tihti hoopis tekil maandusid ja mõnikord isegi inimese pihta lendasid. Kui miskit haiseb vastikult, siis on see lendkala, kes on äsja suure lärtsuga tekil maandunud.
Kõige sürreaalsem oli näha tuhande miili kaugusel rannast paari lindu. Radarilt vaadates tundus, et oleme olematu täpp keset ookeani ja kaldad tundusid nii võimatult kaugel. Kust pagan need linnud veel siia said!
Kui tagasi tulin, küsiti, kas ookean ei hirmutanud. Vastupidi, sa tunned mingit kummalist rahu ja harmooniat ümbritsevaga. Sa ei võitle, vaid lihtsalt kulged kaasa.
Ja nii need väetid inimesed pusisid igaüks omal moel üle ookeani. Kes püüdis ohtralt kala, kes purjetas, silm punnis. Ujuma keset ookeani väga ei saanud, sest esiteks polnud sel aastal palju tuulevaikust, mis oleks võimaldanud seisvalt jahilt vette hüpata. Teiseks väideti, et jahi alt otsivad varju haid, parem oli paadis püsida.
Vahist vabal ajal püüdis enamik meist lugeda või ajasime niisama juttu. Üks huvitavamaid osasid reisist on inimestevaheline suhtlemine ehk kuidas suudavad kaheksa teineteisele võõrast inimest viisteist päeva vastu pidada väga kitsal pinnal. Füüsilise privaatsuse puudumine tekitab mingi omapärase ja hapra teineteise vajaduste tajumise ja respekteerimise õhustiku.
Kindlasti aitab kaasa ühise eesmärgi nimel tegutsemine ja teatud rutiin ning hierarhia. Kõik inimesed ei peagi sulle kogu aeg meeldima, aga sa aktsepteerid neid sellisena, nagu nad on, ega ürita painutada neid oma tahte järgi. Kes on vähegi pikemalt reisinud, teab, et nii lähestikku ja ekstreemses keskkonnas tulevad inimeste tegelikud isikuomadused väga kiiresti esile. Midagi ei ole võimalik varjata ja maine seltskonnalõvi võib tegelikult osutuda virisejaks hiireks.
Eesmärgile pühendunud inimeste lähedus on nii siiras ja intensiivne, et väljaspool seda mikrokosmost võib nii mõnigi reisilt naasnu tunda emotsionaalset tühjust. Mul oli seltskonnaga tõeliselt vedanud, sest kõik olid lihtsalt normaalsed.
Keegi kellessegi ära ei armunud, peksa ei andnud, üle parda ei hüpanud ja solvanguid ei ütelnud ning kõik tahtsid reisi lõpus ikka koju minna. Kindlasti aitasid sellele kaasa teatud rituaalid, millest tähtsaimaks oli söök.
Pizza à la Monomotapa
Söömine jahil nõuab eraldi peatükki, sest lõunad ja õhtusöögid olid muidu rutiinsete päevade pärlid. Rostbiif, värske praetud kala rosmariiniga, härjafilee punase veini kastmes, pitsa, loendamatud pastaroad.
Ainult ühe korra ebaõnnestus Albertol calzone. Siis oli ta nii siiralt õnnetu, et raiusime selle haamri ja kruvikeerajaga tükkideks ning kugistasime alla. Köök oli püha, mind lubati ainsana mitteitaallastest paar korda sinna lähedale. Vaaritamine toimus olukorras, kus pliit oli tihti 45kraadise nurga all ning kõik veeres pidevalt laualt maha. Tõeline elamus on sellistes tingimustes näiteks koorimine, lõikumine, hakkimine.
Põhimõtteliselt võiks tunne sama olla kui aeglaselt pöörlevas pesumasinas, mida aeg-ajalt raputatakse, proovida niiti nõela taha ajada.
Kaks kala saime ikka ka. Pärast pikka sikutamist sain oma esimese kala kätte, mille peale mindi viskit tooma. Mõtlesin, et miski rituaal. Selle asemel võttis üks itaallastest suutäie ja purskas alkoholi elava kala lõpustele. Kala oli kutu kahe sekundiga. Parim tõestus sellele, mida liigne alkohol võib teha eluga. Samas on see väga kiire ja puhas viis kala tappa. Sama kala rändas rosmariini ja oliiviõliga mõni minut hiljem ahju. Oi, kurat, kui hea see oli!
Niimoodi vaaritades, merd vaadates, lugedes ja purjetades mööduski 15 päeva järjest merel, enne kui St. Lucia paistma hakkas.
Mis salata, päris hea tunne oli vaaruda sadamabaari oma esimese külma õlle järele. Ookean ületatud, musklis keha pruuniks kõrbenud, pea puhtaid mõtteid täis, vahetad teiste ookeaniületajatega õlle taga muljeid reisist. Lõpp hea tunne oli. Mis sa siin rohkem ikka sõnadega ilustad.
Kas ma tahan veel minna? Kindlasti kunagi veel, võib-olla mõni teine ookean.
Nii võimas asi nagu ookean sind lihtsalt lahti ei lase. Viimane vaba paik maailmas.
PS Sõit läks isegi nii hästi, et õnnestus oma klassis võistlus ära võita ja üldarvestuses punktide arvestuses saada teine koht. Seega vist esimene auhinnaline koht sellel sajandil eestlasele ookeanipurjetamises. See kõik tundub nende kogemuste kõrval väga mitteoluline, aga noh, natuke peab ennast kiitma. Ja mis puutub basiilikupottidesse, mis Las Palmasest kaasa võeti, siis need tegid vapralt kogu sõidu kaasa ja värsket oli alati saada.
Kolm aastat üritasin küll ühelt poolt ja teiselt poolt, aga kaldast kaugemale ei jõudnud. See aasta läks siis õnneks sõita üle Atlandi ookeani koos paarisaja teise jahiga sama teed pidi mis Kolumbus. Atlantic Rally for Cruisersi nimelist regatti sõidetakse novembri lõpus Kanaaridelt Kariibidele. 21 aasta jooksul on see kasvanud suurima osavõtjate arvuga ookeanipurjetamise võistluseks.
Novembris sõidetakse sellepärast, et selleks ajaks saab purjetamishooaeg Euroopas läbi ning taganttuules ületatakse ookean, et nautida sooja talve Kariibi merel. Kui juba minnakse, siis miks mitte kambaga, ja kahest jahist merel piisab, et läheks võistlemiseks. Sõidetakse kõigega, mis on vähemalt 13 meetrit pikk ja võib korraldajate arvates ookeani ületamisele vastu panna. Mõnel jahil on kaasas nii lapsed kui koerad ja kassid. Lisandunud on võistlusklass, kus osalevad juba pooleldi superjahid. Selle aasta pärlid olid Wally Indio, 100jalane Swan Fantasticaaa ja endine maksi-paat Capricorno. Need on jahid, mille hinnasildid jääavad 50–100 miljoni krooni vahele, ja paljud neist on maksujõulist seltskonda sõidutamas. Sel aastal oli ka üks Eesti lippu kandev katamaraan, mis küll kunagi koduvetes pole seilanud ja kuulub hoopis soomlastele. Kokk ja kapten olid see-eest õiged eesti mehed.
Mina olin ostnud n-ö tšarterkoha itaallastele kuuluva 46jalase Swani pardale, kus kokku oli kaheksa meeskonnaliiget. Swani paate ehitatakse Soomes ning üldiselt loetakse neid huvipurjetamise maailmas jahtide Rolls-Royce’ideks. Meie vanake oli kahekümneaastane, aga õigustas oma hüüdnime – elegantne, natuke vanamoodne, aga väga heas korras ja usaldusväärne.
Meeskond
Inglaste paadi kapten, kellega ma olin korra varem Round of Isle of Wighti regatti sõitmas käinud, kinnitas, et itaallaste paat on väga tipp-topp. Mingi kahtlus puges hinge, kui helistasin jahi kaptenile Albertole ning sain vastuseks ainult itaaliakeelset juttu. Õnneks oli tal kaasas inglise tüdruksõber, kes telefoni endale haaras ja seletas, kus jaht seisab. Kohale jõudes leidsin eest kolm itaalia meest. Alberto, kapten, ja tema kaks sõpra, lahutusadvokaat Sienast ja vanem purjetamistreener Francesco. Alberto oli endine advokaat, kel sai juurast villand, ning pärast jazz-klubi pidamist avas ta Sienas Campo della Piazza ääres eduka pitsarestorani.
Ühesõnaga, karismat tonnide viisi ja kõik Toscana poisid. Kõik oleks väga tore olnud, kui nad oleksid natukenegi inglise keelt rääkinud. Ülejäänud seltskonnaks oli kolm kogenud inglasest purjetajat ja üks vanem härrasmees, kelle jahi oli naine perekonnatüli käigus maha müünud, ja “kompensatsiooniks” osteti talle reis üle ookeani. Inglaste näod venisid pikaks, kui selgus, et paadi kapten ega tema sõbrad ei oska inglise keelt. Me proovisime kapteni tüdruksõpra pehmeks rääkida, et see meiega kaasa sõidaks ja tõlgiks, aga meeleheitlikuks ürituseks see jäigi.
Olime tõsiasja ees, et asume 15meetrisel jahil ületama ookeani seltskonnaga, kellest pooled polnud varem kordagi teineteist näinud ja ei mõistnud teineteise keelt. Kogu seltskonnast oli ainul t kapten korra reisijana üle ookeani sõitnud.
Laadisime oma jahi toidukraami ja vett täis. Ookeanil on ahastamapanev avastada, et midagi on puudu või lihtsalt otsas. Kokku sai kraami 600 kilo, mis pakiti ja peideti nii osavalt ära jahi kõikvõimalikesse panipaikadesse, et ma sain alles reisi lõpus teada, et olin kogu aeg maganud värskete kanamunade otsas.
Arvestades, et tegemist oli itaallastega ja restoraniomanikust kapteniga, oli söögile pandud eriline rõhk. Suure skepsisega vaatasin, kuidas tekile maandusid potid basiilikuga.
26. novembril asusime starti koos 230 teise jahiga. Oma võimeid meeskonnana saime proovida alles stardipäeva hommikul. Esimeste manöövrite käigus pidime ilma jääma ühest sõrmest ja poom möödus väga napilt mu peast. Inglased muutusid mõtlikuks.
Stardist panime minema spinnakeriga, suure eespurjega. Enne seda maha ei võetud kui seitse ööd ja päeva hiljem, kui ta lihtsalt katki läks.
Ja nii me läksime, kolm itaallast, neli inglast ja eestlane. Seitse meest ja üks naine. Keegi meist ei teadnud, mis täpselt meid ees ootab. Igaüks mingit oma unistust teostamas ja midagi endale tõestamas. Järgneva kahe nädala jooksul oli ainus, mis kindel, 40ruutmeetrise tekipinnaga jaht ja lootus, et tervelt pärale jõuame.
Režiim paadis oli spartalik, meeskond jaotati vahtide järgi pooleks. Hommikusöök kell kuus, lõuna kell kaksteist ja õhtusöök kell kuus. Vahis oldi kuus tundi päeval ja neli tundi öösel. Päeval olid tund aeg roolis ja siis puhkasid, öösel oldi roolis poole tunni kaupa, kuna kauem ei jõua piisavalt keskenduda. Kõik toimus rotatsiooni meetodil, kord tõusid kell kaks öösel üles, et vahis olla, järgmine öö tõusid kell kuus hommikul, et olla kuus tundi vahis.
Seega sai kolm korda ööpäeva jooksul üles tõustud ja magama mindud. Minu koiku oli salongis, magasin nagu kingakarbis. Taganttuules purjetamine nendel laiuskraadidel on küll väga soe, aga selle-eest loksutab kõvasti. Ja ikka nii kõvasti, et all kajutis asjad lendasid ja söömise ajal tuli tavaliselt taldrikut käes hoida, et spagetid sülle ei lendaks.
Kõige võikamad on nagisevad hääled, mida jaht teeb, kui ta rühib suurtest lainetest üles ja siis jälle alla surfab. Kui tormisemaks kiskus, vibreeris jaht lainetest alla kihutades nii tugevalt, et aru ei saand, kuidas see kõik katki ei lähe. Kiitus soome jahiehitajatele.
Aga mõnikord läksid asjad ka katki. Selle aasta võistluse käigus murdusid mõned mastid, üks jaht sõitis tõenäoliselt öösel vaala otsa ja jäi tüürist ilma. Masti murdnud Kanada jahil läks nii õnnetult, et murdunud mast ähvardas jahi kerele augu sisse teha. Seega tuli mastijäänused maha saagida ja nagu tellitud oli ühel appi läinud jahil kaasas ketassaag. Mida kõike inimesed reisile kaasa ei võtnud!
Ühe jahi kapten läks hulluks ning tuli koos meeskonnaga ära päästa. Keegi enesetapuhuviline hüppas kaks korda üle parda ja lõpuks toimetati Inglise sõjalaevale luku taha. Kuulda oli, et mõne jahi peal läks ka kakluseks.
Kaks jahti lasti põhja, üks, mis jäi vaala tõttu tüürist ilma, ja teine, mille kapten hulluks läks. Ilma meeskonnata jahti ju ookeanile hulpima ei jäta, meeskond laeva peale ja paat vett täis. Draamat jagus terve romaani jaoks. Korraldajad teatasid e-maili teel, kui kellelgi mid agi juhtus, ning teistel jahtidel paluti appi minna. Meile jäi lugeda ainult dramaatilisi sõnumeid, kuna enamik õnnetusi toimus jahtidel, mis olid meist tagapool.
Eksisteerib kaks klassi, cruising-klass, kus on lubatud kasutada mootorit, mille eest antakse trahviaega, ja võistlusklass, kus on mootori kasutamine keelatud. Esimeses käib tegelikult märksa kõvem madin, sest võistlusklassis osaleb ainult paarkümmend jahti. Meie purjetasime võistlusreegleid järgides ehk ei mingit mootorit ega autopilooti. Lihaste ramm, tuul ja purjed oli kõik, mis meid edasi viis. Nagu ütles kapten, kui sa korra juba mootoriga sõidad, ei saa sa kunagi öelda, et purjetasid üle Atlandi.
Itaallaste auks tuleb öelda, et võisteldakse kirglikult. Paljud sõitsid öösel turvalisuse pärast vähemate purjedega, aga mitte meie jaht, et mitte kiirust kaotada. Alguses oli kõhe, kui kihutad öö hakul pilkases pimeduses täispurjedes, teadmata, mis ees on või kust lained tulevad. Hulljulgus nii suures kohas nagu ookean on sama mis Tysoniga poksimine – võid proovida, aga tõenäoliselt saad litaka.
Õnneks tõusis paljudel öödel taevasse kuu kui ilmatu latern. Ookean sillerdas kuuvalguses, helendav plankton vahutas jahi ümber, mis liikus hääletult läbi lainete. “Champagne sailing”, nagu selle kohta ütlesid inglased. Sellistel hetkedel üksi tekil olles tekkis tunne, et maailmas oled ainult sina jahil, ookean ja miljardid tähed. Ja siis valdab sind selline iluskurb igatsus, sest kõik see on nii hingematvalt võimas. Niisugustel hetkedel ei taha sa elult ega maailmalt midagi rohkem. Ime siis, et meremehed ei kipu romantiliseks. Tagasi reaalsusse ja iga öö möödub kord. Jahile ega meeskonnale ei antud armu öösel ega päeval, mille tõestuseks oli kolm purukssõidetud purje.
Kolmandal päeval kadusid teised jahid silmapiirilt, aga arvestades ookeani suurust, ei ole see imekspandav. See-eest käisid meid külastamas lendkalad, delfiinid ja vaalad. Kui esimest korda näed, kuidas delfiiniparv jahi poole kihutab, kilkab ka täismees kui laps. See on vapustav, kuidas nad vööri ees ujuvad ja veest välja hüppavad, nii lähedal, et võid peaaegu neid katsuda. Kui nad ühel hetkel panevad oma teed ning tahaks neile järele karata, saad aru, et inimene on ikka suhteliselt väeti tegelene sealses elemendis.
Hiljem liitusid meiega vaalad, kes proovisid meiega mängida, aga peab ütlema, et jahid on suhteliselt igavad mängupartnerid oma vähese manööverdamisvõime tõttu. Ning mitte sina ei ole neid uudistamas karja turistidega, vaid nemad tulid sinuga tutvuma oma koduvetes. Ja siis ühel hetkel tunned, kuidas sind vaatab väga harmooniline veeolend, kelle jaoks on inimese tulek siia maailma väga hiljutine nähtus ning kelle aju on suurem kui inimese oma. Siis mõtled oma kohale looduses.
Kõige tüütumad tegelased olid lendkalad, kes jahi eest põgenedes tihti hoopis tekil maandusid ja mõnikord isegi inimese pihta lendasid. Kui miskit haiseb vastikult, siis on see lendkala, kes on äsja suure lärtsuga tekil maandunud.
Kõige sürreaalsem oli näha tuhande miili kaugusel rannast paari lindu. Radarilt vaadates tundus, et oleme olematu täpp keset ookeani ja kaldad tundusid nii võimatult kaugel. Kust pagan need linnud veel siia said!
Kui tagasi tulin, küsiti, kas ookean ei hirmutanud. Vastupidi, sa tunned mingit kummalist rahu ja harmooniat ümbritsevaga. Sa ei võitle, vaid lihtsalt kulged kaasa.
Ja nii need väetid inimesed pusisid igaüks omal moel üle ookeani. Kes püüdis ohtralt kala, kes purjetas, silm punnis. Ujuma keset ookeani väga ei saanud, sest esiteks polnud sel aastal palju tuulevaikust, mis oleks võimaldanud seisvalt jahilt vette hüpata. Teiseks väideti, et jahi alt otsivad varju haid, parem oli paadis püsida.
Vahist vabal ajal püüdis enamik meist lugeda või ajasime niisama juttu. Üks huvitavamaid osasid reisist on inimestevaheline suhtlemine ehk kuidas suudavad kaheksa teineteisele võõrast inimest viisteist päeva vastu pidada väga kitsal pinnal. Füüsilise privaatsuse puudumine tekitab mingi omapärase ja hapra teineteise vajaduste tajumise ja respekteerimise õhustiku.
Kindlasti aitab kaasa ühise eesmärgi nimel tegutsemine ja teatud rutiin ning hierarhia. Kõik inimesed ei peagi sulle kogu aeg meeldima, aga sa aktsepteerid neid sellisena, nagu nad on, ega ürita painutada neid oma tahte järgi. Kes on vähegi pikemalt reisinud, teab, et nii lähestikku ja ekstreemses keskkonnas tulevad inimeste tegelikud isikuomadused väga kiiresti esile. Midagi ei ole võimalik varjata ja maine seltskonnalõvi võib tegelikult osutuda virisejaks hiireks.
Eesmärgile pühendunud inimeste lähedus on nii siiras ja intensiivne, et väljaspool seda mikrokosmost võib nii mõnigi reisilt naasnu tunda emotsionaalset tühjust. Mul oli seltskonnaga tõeliselt vedanud, sest kõik olid lihtsalt normaalsed.
Keegi kellessegi ära ei armunud, peksa ei andnud, üle parda ei hüpanud ja solvanguid ei ütelnud ning kõik tahtsid reisi lõpus ikka koju minna. Kindlasti aitasid sellele kaasa teatud rituaalid, millest tähtsaimaks oli söök.
Pizza à la Monomotapa
Söömine jahil nõuab eraldi peatükki, sest lõunad ja õhtusöögid olid muidu rutiinsete päevade pärlid. Rostbiif, värske praetud kala rosmariiniga, härjafilee punase veini kastmes, pitsa, loendamatud pastaroad.
Ainult ühe korra ebaõnnestus Albertol calzone. Siis oli ta nii siiralt õnnetu, et raiusime selle haamri ja kruvikeerajaga tükkideks ning kugistasime alla. Köök oli püha, mind lubati ainsana mitteitaallastest paar korda sinna lähedale. Vaaritamine toimus olukorras, kus pliit oli tihti 45kraadise nurga all ning kõik veeres pidevalt laualt maha. Tõeline elamus on sellistes tingimustes näiteks koorimine, lõikumine, hakkimine.
Põhimõtteliselt võiks tunne sama olla kui aeglaselt pöörlevas pesumasinas, mida aeg-ajalt raputatakse, proovida niiti nõela taha ajada.
Kaks kala saime ikka ka. Pärast pikka sikutamist sain oma esimese kala kätte, mille peale mindi viskit tooma. Mõtlesin, et miski rituaal. Selle asemel võttis üks itaallastest suutäie ja purskas alkoholi elava kala lõpustele. Kala oli kutu kahe sekundiga. Parim tõestus sellele, mida liigne alkohol võib teha eluga. Samas on see väga kiire ja puhas viis kala tappa. Sama kala rändas rosmariini ja oliiviõliga mõni minut hiljem ahju. Oi, kurat, kui hea see oli!
Niimoodi vaaritades, merd vaadates, lugedes ja purjetades mööduski 15 päeva järjest merel, enne kui St. Lucia paistma hakkas.
Mis salata, päris hea tunne oli vaaruda sadamabaari oma esimese külma õlle järele. Ookean ületatud, musklis keha pruuniks kõrbenud, pea puhtaid mõtteid täis, vahetad teiste ookeaniületajatega õlle taga muljeid reisist. Lõpp hea tunne oli. Mis sa siin rohkem ikka sõnadega ilustad.
Kas ma tahan veel minna? Kindlasti kunagi veel, võib-olla mõni teine ookean.
Nii võimas asi nagu ookean sind lihtsalt lahti ei lase. Viimane vaba paik maailmas.
PS Sõit läks isegi nii hästi, et õnnestus oma klassis võistlus ära võita ja üldarvestuses punktide arvestuses saada teine koht. Seega vist esimene auhinnaline koht sellel sajandil eestlasele ookeanipurjetamises. See kõik tundub nende kogemuste kõrval väga mitteoluline, aga noh, natuke peab ennast kiitma. Ja mis puutub basiilikupottidesse, mis Las Palmasest kaasa võeti, siis need tegid vapralt kogu sõidu kaasa ja värsket oli alati saada.