METALLICA: Me ronisime hauast välja!

Janar Filippov kohtus Metallicaga. Solist James Hetfield ja bassimees Robert Trujillo rääkisid verivärske albumi “Death Magnetic” ilmaletulekust ja legendaarse bändi uuestisünnist.

Nad on müünud 100 miljonit plaati. Esinenud sadu kordi viimseni läbimüüdud kontsertidel kõigis maailmajagudes. Ületanud kõik mõeldavad populaarsuse piirid, mida sedavõrd raskepärase muusikastiili puhul võib ette kujutada.

Neile kuulub Tallinna lauluväljaku publikurekord, mida ei suutnud ületada isegi tänavune öölaulupidu. Nad on teinud läbi totaalse muutumise hevimuusika uljastest teenäitajatest, thrash metal'i rajajatest põlatud rahamasinateks ja jõudnud sügavasse identiteedi- ja keskeakriisi.

Nüüd on nad silmitsi karjääri suuri­ma väljakutsega - kuidas murda ennast välja viimaste aastate loomingulistest ja mainekujunduslikest ebaõnnestumistest ning võita tagasi fännide usaldus. Metallica üheksas stuudioalbum "Death Magnetic" peab andma vastuse.

*

12. september 2008. Vestergade tänav öises Kopenhaagenis, kell on 1.15. ­GUFi plaadi­poe ees hüpleb õnnejoovastuses taanlane. Vanust näib olevat 30 ligi, pikkust meeter üheksakümmend. Tal on käes Metallica 1984. aasta "­Ride the Lightningi" rohelises ümbrises vinüül­plaat (tõsi, mitte originaalrariteet, vaid feik) ja ta juubeldab: "Näe, Ulrichi auto­gramm, kas te saate aru?! Ulrich! ­Ulrich!" Kutt taob trofeega endale vastu pead ja kaob öösse.

Vestergade on sel hetkel ainus koht maailmas, kus Metallica fänn ihkaks olla. Enne keskööd algas siin aasta ühe ooda­tuima albumi müük. Pisikese poe keldrikorrusel pakivad müüjad plaate. Ent ülal, leti taga istub thrash metal'i ikoon neljas isikus - James Hetfield (45), Kirk Hammett (45), Robert ­Trujillo (43) ja Lars Ulrich (44). Nad on silmapaistvas vormis ja suurepärases tujus. Küllap on hea tunne olla tagasi.

Sel ööl on muusikute instrumentideks viltpliiatsid. 840 õnnelikku saavad lisaks plaadile ka neli autogrammi ja neli käepigistust. Bändi trummar, aju ja südametunnistus Lars Ulrich küsib paljudelt: "Hei, kuidas sul läheb? Kas kõik on okei?" - ja nii poolteist tundi järjest.

See pole naljaasi. See on tõsine kummardus fännidele.

"Ooo, jälle teie! Polegi ammu näinud," hüüab Hetfield, kui järjekorras jõuavad temani külalised Eestist, ja demonstreerib oma kuulsat heasüdamliku lõvi naeratust.

Kümme tundi varem andis James Hetfield esimest korda elus intervjuu Eesti ajakirjanikele - Ekspressile ja Raadio Kahele. Allakirjutanu kõrval kohtus oma iidoliga R2 saate Metallion juht Jan "Mop" Berkovitch. Kingituseks sai elav legend Eesti ansambli Me Myself & I uue plaadi.

Aega intervjuuks oli vaid veerand tundi. Sestap rääkisime üksnes uuest albumist, vahest olulisimast verstapostist juba 27 aastat tegutsenud bändi ajaloos - vigade parandus, tagasipöördumine juurte juurde, viimane õlekõrs - kuidas kellelegi.

*

Hetfield: "Meid inspireerib elu ise!"

Pikk ja sale armilise näoga habemik istub Skt Petri hotelli viienda korruse luksusnumbri tugitoolis, T-särk seljas, tätoveeringutega kaetud tugevad käsivarred rinnal risti. Tema käepigistus on soe, silmad säravad. Hetfield tundub pisut väiksem kui kõigis neis videotes ja kontserdilaval nähtuna. Aga tema hääl täidab terve toa, otsekui oleks huultel nähtamatu ruupor.

Palju õnne, James. Suurepärane album, viimase 20 aasta parim.

Tänan-tänan. Mulle meeldib see ka.

"Death Magnetic" on üks aasta tähtsamaid albumeid, seotud suurte ootuste ja eelarvamustega. Kuidas seda teades, sellise pinge all kunsti tehakse?

Mnjaa. Kunsti, ütled sa. Täpselt nii see ongi. Kunst on siin võtmesõna. Kunstnik teeb kunsti olenemata sellest, missugused on ootused. Me oleme kunstnikud ja minu arvates on see aus kunst, mida me teeme, ja me teeme seda eelkõige iseendale. Meie olemegi Metallica suurimad fännid.

Alati on negativismi. Jutte. Sa võid teha parima võimaliku albumi ja tulemus on sama - üks räägib üht, teine kirjutab teist. See, mida me tahame kuulajatele anda, on aus kaup - ja ausus on see, mida me vastu tahame. Aga kui hakkad kirjutama lugusid fännide jaoks, siis oled sa kaotanud. Sa kaotad oma kunstnikulitsentsi, hehee.

Teid on ju selles süüdistatud. Kirjutamises massidele...

Nooh, meid on kõiges süüdistatud. Metallica on (joonistab kätega õhus suure ringi) hiiglaslik sihtmärk. Paljudele meeldib lasta suurte sihtmärkide pihta, see on lihtne, sellega võib populaarsust võita. Ausus on meie kilp. Sa ei saa eksida, kui teed midagi, millesse tõeliselt usud.

Su pikas muusikukarjääris oli see esimene kord teha albumit kaine peaga. Oli see kerge või raske?

Ohohoo. Jaa. Tõsi mis tõsi. See oli esimene täiesti kainena tehtud album. Mis siin rääkida - olid ajad, kui ma ei teinud mitte midagi kaine peaga.

Okei, ma ei olnud kogu aeg täis, vähemalt mitte lava peal. Aga mingi pilve sees siiski. Kui sul on pohmell, kui see jama on elanud su sees nii kaua, siis...

Nüüd on väga hea olla, aga alguses oli hirmus. Pabistad - kas ikka tuleb vaim peale ja kust ta tuleb? Kuidas ma saan oma igapäevaste mõtete eest pakku? Kuidas ma saan minna koopasse ja tulla jälle tagasi? Selgus, et on päris paras julgustükk - usaldada oma annet.

Aga nüüd valitseb selgus ja see on väga hea. Eriti kontserdilaval. Sa näed ja tajud kõike. Nii ongi saanud uueks eesmärgiks, kuidas olla kogu aeg täiesti selge. Võtta hetkest maksimum, olla iga hetke sees.

Ja uueks inspiratsiooniallikaks on siis...?

Eks ikka elu. Kaine ja selge elu. Kui sa ­uurid seda plaati, mis kannab nime "­Death Magnetic", siis esmapilgul pole siin muud kui surm-surm-surm igal pool. Aga see kõik lähtub elu vaatenurgast. Metallica jäi ellu. "St. Anger" oli meile kui ansamblile surmalähedane kogemus. Filmist "Some Kind of a Monster" (dokfilm bändi madalseisust selle sajandi alguses) näed, kuidas inimesed varisevad kokku, on üksteisele väljakannatamatud. Nad ei suhtle. Nad on ehitanud seinad sinna, kus varem koos liiguti. See on ohtlik. On ime, et ellu jäime.

Ma arvan, et see ühe jalaga haua põhja jõudmine muutis meid - selgus, et me vajame üksteist rohkem, kui vihkame. Selgus, et me saame teha vägevaid asju Metallicaga. Metallica logo, see on võti.

Mis saab Metallicast edasi - mis on teie tulevik?

Ei tea, eks näis. Pensionile minekuks pole põhjust. Peatuma jääda pole põhjust. Polegi põhjust praegu tulevikust mõelda, sest praegu on tähtsad hetked käes.

Pensionile muidugi mitte. Pidasin silmas loomingulist arengut - kuidas kavatsete muusikamaailma muuta?

Ma ei tea. See... maailma muutmine ei ole minu missioon. Minu missioon on teha nii head Metallicat kui võimalik, ja kõik. Maailma muutmine - noh, teen ainult oma väikest osa.

Globaalse nähtusena on teil ju kõik eeldused olemas - laulda poliitikast, sõjast ja rahust?

Kuule, ei, see ei ole minu asi. Mina tahan saada vanaks koos Metallicaga. Näidata, et see on võimalik. Et meid maha kanda oli viga.

 *

Robert Trujillo: "Põhiline on jalad maa peal hoida!"

Bassimees Robert Trujillo on lühikest kasvu turd latiino. Tema täisnimi on Roberto Agustín Miguel Santiago Samuel Trujillo Veracruz. Veebruaris täitus viis aastat, kui ta Metallicaga liitus. Oli bändi madalseis ja sestap on Trujillot nimetatud bändi päästjaks. Teda võrreldakse hukkunud Cliff Burtoniga.

Astun hotellituppa, kus tõmmu mees hirmsa hooga salatit vohmib. "Sorry, aga meil on kombeks enne jutuajamist natuke keha kinnitada."

Sa oled kuulunud viis aastat ühte maailma kuulsaimasse bändi. Kas oled ära harjunud?

See on väga erutav kogemus. Aga minu jaoks on elus kõige tähtsam hoida jalad maa peal.

Suurtel asjadel, nagu Metallicasse kuulumine, ei tohi lasta ­pähe ronida, see ei ole põhjus pidada ennast teistest paremaks. Minu jaoks on Metallica uus seiklus, uus tase ja võimas kogemus. Ma mitte ainult ei õpi nendelt kuttidelt ega naudi neid kogemusi laval, vaid tunnen, et aitan bändi uuel teekonnal.

"Death Magnetic" on su esimene album Metallicaga. Kirjelda, kuidas seda albumit tehti.

Me tuuritasime mööda maailma ja igal õhtul enne lavaleminekut improviseerisime natuke.

Kui mängid koos sellise mehega nagu James Hetfield, kes võtab kitarri kätte, mängib natuke ja sealt sünnib kohe maailma parim rütm, siis ei taha midagi kaotsi lasta - võtsimegi kõik linti ja lõpuks oli meil 60 tundi materjali. Siis hakkasime ehitama. Siis hakkasime selekteerima.

Olla osa protsessist, kus Lars ja ­James arranžeerivad, see on imeline. See, kuidas need kaks geeniust omavahel ühenduvad - vahel võib see ühendus säriseda, siis oli minu roll pinget maandada.

Suuremaid tülisid ei tulnud?

Seesama pinge, mis loob briljantseid tulemusi - sellel on ka teine pool. Kui näiteks James mõne akordiga kohe hakkama ei saa, siis... põgene ja poe peitu. Sa näed ta laubal tukslevat veresoont ja higipiisku, siis sa pead põgenema. Ükskord see juhtus - James kaotas kannatuse ja ma tõstsin häält. Selle hetke intensiivsuse põhjustas kirg täiuslikkuse ja keerulisuse vastu. James ründamas akorde, mida enamik kitarriste ei julgeks kunagi puudutada. See oli tegelikult ilus hetk.

Sa tundud lustlik sell, aga plaadilt ei kõla muud kui surm, häving, haud. Kuidas see su loomusega istub?

Hea, et sa seda küsid. Sõnad, kogu kontseptsioon ja albumi kunstiline kujundus on mitmeti tõlgendatavad.

Surm on meie ümber. Mõnikord ta meelitab meid. Mõnikord me esitame surmale väljakutseid. Need võivad olla negatiivsed, nagu enesetapukatse. Või vastupidi - võrdleksin surfamisega. Sõidad laineharjal mööda peenikest joont - ühel pool nauding, teisel pool häving. Sama paralleel kehtib ka rock'n'roll'is.

James on toonud näiteks ­Layne Staley (90. aastate kuulsa grungebändi Alice in Chains solist suri 2002. aastal 34aastasena narkoüledoosi tagajärjel). Sa tuled sellesse maailma, sa oled andekas ja kirglik kunstnik. Väga eriline inimene. Aga kogu aeg on kiire, kogu aeg meeletu pinge. Ühel hetkel tundub, et ainus koht, kust sa saad lisaenergiat, on narkootikumid. Ja ühel hetkel oled kaotanud. "Death Magnetic" sümboliseerib minu arvates ses mõttes kogu Metallica ajaloo polaar­sust. See suurepärane punt võinuks lõpetada väga halvasti. Hauda variseda. Aga Metallica jäi ellu või sündis uuesti. Elus tuleb kohaneda, muutuda. Põrkad vastu seina, see võiks sind hukutada, aga sa ei kuku, vaid muutud tugevamaks. Nii lihtne see ongi.

*
Ah jaa. Lõpetuseks kõige tähtsamast. Mis siis ikkagi on kujutatud "Death Magneticu" kaanel? Kopenhaageni kesklinnas pubis The Rock toimunud pressikonverentsil tuleb küsimus ära. Rootsi ajakirjanik: "Mulle näib, et see ei ole lihtsalt kirst või haud?" - "Mis see on siis?" küsib ­Hetfield vastu. "Ee - mm... tuss!" Saal rõkkab, Kirk Hammettil ja Lars Ulrichil on hetkeks sellised näod nagu väikestel poistel, kes esimest korda Playboy kätte saanud.

"Tõsi mis tõsi," teatab Hetfield. "Oleme korduvalt öelnud, et see album jutustab vastanditest, poolustest - surma vastand on sünd ja kust mujalt siis inimesed sünnivad...
eks ole?" Hetfield läheb sellest mõttekäigust hoogu ja jätkab saali juubelduste saatel: "Teate, tegelikult me salvestasimegi selle albumi haiglas, sest meie naised pole vahepeal muud teinud kui sünnitanud. Haiglas oli jämmituba, kust meid vahepeal kordamööda välja vupsanud beebit vastu võtma kutsuti, ja siis lasime muudkui edasi."

Kahurikuuli lend

Metallica karjäär meenutab maailmaruumi lennutatud kahurikuuli. Kõigepealt ülikiire ja järsk tõus, seejärel aeglane ja peaaegu pidev langemine. Nende õnneks oli tõus nii võimas, et purukskukkumist pole seni toimunud. Ent tõe hetk - kas maandumine tuleb valus ja lõplik või algab uus tõus - on lähedal.

Bänd tekkis 1981. aasta oktoobris. Kopenhaagenis sündinud lootustandev tennisist Lars Ulrich pani Los Angelese ajalehte The ­Recycler kuulutuse: "Trummar otsib teisi metal-muusikuid, kellega koos jämmida."

Kuulutusele vastas James Hetfield. Poisina Aerosmithist innustatuna kitarrimängu selgeks õppinud Hetfield oli pärit religioossest perest. Muu hulgas välistas usk arstiabi. Rekka­mehest isa oli pere maha jätnud. Ema suri vähki, kui James oli 16aastane. Raskemat lapsepõlve olnuks raske kujutleda.

Ulrichi puhul oli kõik risti vastupidi. Kuulsus­te perest võrsununa võib tema sattumist hevibändi seletada teismelise mässuga oma vanemate mõjuvõimu vastu. Larsi isa Torben Ulri­chit meenutavad Taani vanaprouad tänaseni hea sõna ja heldimusega. 1950.-60. aastail võitis ekstravagantne Ulrich paarkümmend rahvusvahelist tenniseturniiri, 1967 Davis Cupil mängis ka meie Toomas Leiuse vastu...

Niisiis, 1982. aasta alguses salvestati Metallica esimene laul "Hit the Lights", mille esimeses stroofis lubatakse enesekindlalt: We are gonna kick some ass tonight! (Täna läheb andmiseks!)

1983. aasta suvel ilmus esimene album, jõuline ja kiire "Kill'em All", mis tähistas uue muusikastiili thrash metal sündi. 1984, 1986 ja 1988 ilmusid klassikasse kuuluvad "Ride the Lightning", "Master of Puppets" ja "... And Justice for All", mis arendasid uue stiili täiuseni, väljudes hevimuusika mõeldavatest piiridest.

Viies album, 1991. aastal ilmunud "Metallica" (mida nimetatakse ka "Mustaks Albumiks"), osutus üleilmseks hitiks - 15 miljonit koopiat USA turul ja mitu edukat singlit. Metallica oli saavutanud absoluutse kuulsuse. Tuhandete "karvaste" (loe: tõsimeelsete) fännide asemele ilmusid miljonid siledad hitiaustajad. Hevibändist oli saanud popiidol.

Möödus ligi neli aastat täis "Mustale Albumile" pühendatud maailmaturneesid, kuni sai selgeks, et supergrupp oli päikesele liiga lähedale lennanud ja sattunud loomingulises mõttes vabalangemisse.

Albumid "Load" (1996), "ReLoad" (1997) müüsid rahuldavalt, kuid ei teeninud rock'i-kriitikutelt sooje sõnu. Eksperimenteerimisega (või massidele meeldida tahtmisega?) mindi liiale, tulemuseks nii mõnigi stiilikatastroof. Võib arvata, et plekk-kitarri kõlaga kantriballaadi "Mama Said" kuulmine oleks 80. aastate keskel pannud Metallica mehed aknast välja hüppama. Plaadid olid liialt lugusid täis tuubitud, mistõttu kvaliteet jäi ebaühtlaseks ja mõnigi võeti vastu ohkega - milleks?

2001 lahkus Metallicast bassimees Jason Newsted. Andekas muusik liitus bändiga pärast Cliff Burtoni surma 1986. aastal, ent teda ei võetud lõpuni täiesti omaks.
Hetfieldi ja Ulrichi suhted muutusid nii halvaks, et mehed ei saanud enam kuidagi ühele lainele. Uue albumi kallal tehtavat tööd asus jälgima filmigrupp. Kaadrid kubisevad keskealiste multimiljonäride omavahelisest nääklemisest, suhteid kutsuti klaarima psühhoterapeut. "Apokalüptilistest ratsanikest", kes 80ndatel iga albumiga muusikamaailma muutsid, oli saanud hevimetali mõistes hunnik õnnetust...

Aga asjad läksid hullemaks. 2003. aastal ilmunud "St. Anger" debüteeris Billboardi edetabeli esikohal, ent lõpetas bändi kõigi aegade väikseima müüginumbriga. See oli Metallica esimene samm tagasi juurte juurde, paraku "unustati" paar olulist asja. Plaadil ei leidu Kirk Hammetti kuulsaid kitarrisoolosid, trummidel oli harjumatu "plekkpurgi" kõla, laulusõnad olid mittemidagiütlevad. Metallica oli jõudnud tasemele, kus neid vihati kirglikumalt, kui armastati.

Pärast Trujillo liitumist 2003. aasta alguses taastus bändi sisekliima. Produtsendiks palgati Rick Rubin, kes teistelegi identiteedikriisis rokkbändidele uue elu sisse puhunud. Rubin teatas: teeme uue "Master of Puppetsi"! Kuigi see on võimatu, oli meestel käes selge suund ja hea põhjus vältida 2003. aasta albumi suurimat viga - kitarrisoolode puudumist.

Toona leiti, et kitarrisoolod on "ajast ja arust". Värske album tõestab vastupidist - nii ongi soolo­kitarrist Hammett selle plaadi suurim staar.

Kuigi Ulrichi trumm kõlab uuel albumil pisut laisalt ja kiuslik kuulaja võib kohati laulusõnade või lugude pikkuse kallal norida, on üks asi kindel. Aastaid tuhmunud Metallica logod sadade Eesti bussipeatuste seintel võõbatakse värske värviga üle. Metallica on tagasi!
J.F