Siinsamas kodustuudios on Tammik, kelle muusikat on viimase kümne aasta jooksul välja andnud plaadifirmad Inglismaal (Expanding Records, Cactus Island), Belgias (U-Cover) ja mõistagi Eestis (Ulmeplaadid, Nemos Music), valmistanud järjekorras viienda täispika heliplaadi. Nimega “Horisont”. Kõik värske plaadi helid pärinevad kas loodusest või stuudios pikutavatelt kahelt analoogsüntesaatorilt.

Helitehnikakaugele inimesele jääb see ilmsesti hämaraks, kuid analoogsüntidel musitseerimine on sootuks teistlaadi muusika väljavõlumine kandilistest aparaatidest kui arvuti ja arvutiprogrammidega jändamine. Joel askeldas varem helidega samuti kompuutris, kuid sattus ses masinavärgis loomingulisse ummikusse. Kuni leidis uue rahulolu ja teerajad süntesaatoritest. Elektrooniliste muusikute žargoonis öeldult – digimehest sai analoogimees.

“Mul võttis muusikategemine, selle selgeks saamine hästi palju aega,” ütleb Tammik. “Aastaid, enne kui saavutasin kvaliteedi, millega võisin rahule jääda. Kui olin selle saavutanud – programmid koduseks saanud, oma rada leitud, enesekindlus ja stabiilsus käes –, siis avastasin, et ma ei tahagi enam arvutiga muusikat teha.

Tuli mõõnaperiood. Muusika ei tulnud enam selline, nagu tahtsin. Proovisin eri programme, aga nii läks asi veel hullemaks. Ühel hetkel sain laenuks sündi, siis tundsin, et analoogsüntesaator teebki oma olemuselt neid saunde ja harmooniad, mida mul vaja. Sündi peale üleminek oli teise maailma minek, ja võttis jälle väga palju aega, et asi koduseks saaks.

Lugude komponeerimine muutus kardinaalselt. Muusika ei liikunud enam visuaalselt, ei liikunud arvutimonitoril, mida ma enam vahtida ei tahtnud, vasakult paremale, vaid minu seest väljapoole või väljast sissepoole. Ma ei näinud ega kontrollinud enam muusikat. Selline teadmatus, kuhu asi võib välja viia, paelus mind nüüd hulga rohkem.”

Ma ei riski võrrelda arvuti vahetamist süntesaatorite vastu mõne instrumendi – näiteks pasuna vahetamisega teise vastu, sest virtuoosse füüsilise pillivaldamisega selles muusikanurgas tingimata kokku ei puututa, kuid asi – vahest olete juba mõistnud – on siiski tõsine. Selles muusikanurgas on kõige virtuoossemad kehaosad kõrvad. Muusikud lähevad aparatuuri sisse, otsivad ja hindavad seal erinevaid helisid, tasemel, mis reamelomaani jaoks on mikrobioloogia. Ja olgu peale, et Joeli kasutuses olev pillipark on napp ja kaugel helitehnoloogia viimasest sõnast.

“Mul ei ole olnud võimalust endale meeletult süntesaatoreid osta,” räägib muusik. “See pole ka prioriteet olnud. Pigem proovida väheste võimalustega hakkama saada. Tuleb lihtsalt vaeva näha. Palju on inimesi, kellel on külluses tehnikat ja räägivad hirmsat tehnikajuttu, aga tegelikult tunnevad oma instrumente väga pinnapealselt. Mulle ei ole tehnika ealeski tähtis olnud, olen üsna tehnikakauge. Tähtis on saund, meloodia, meeleolu.”

Elus muusika

Produkt “Horisont”, mis mind täna õhtul Joeli stuudiosse teed jooma tõi, on üks Eesti muusika 2011. aasta tüviplaate. Ilma et ma “Horisondi” valmistamise meetoditest ja vahenditest enne teadlik olnuks, tundus see muusika orgaanilise ollusena. Sooja õhkava elusa ainena, mis igal kuulamiskorral ruumis eri kujusid võtab. Paisub. Tõmbub kokku. Roomab mööda põrandat. Tilgub lakke või laest alla. Juhuslikesse suundadesse liiguvad pulseerides helinired, mis ootamatult või vargsi tagasi peitu vetruvad. Olen kindel, et mis tahes järgmises ruumis oleks kohati lausa füüsilisena mõjuvad fantaasiapildid neist kihtidena laotud helidest – venitatud ja tibatillukestest, ülimadalatest ja teravatest, mulksuvatest ja krabisevatest helidest – hoopis teistsugused.

Vale, kuid intrigeeriv oleks sokutada “Horisont” Eestis võrdlemisi tugevasti juurdunud loodushäälte-salvestamise traditsiooni. Autentsete loodushelide purgistamise ega ka field recording’uga ei ole “Horisondil” otseselt pistmist, kuid ehk ongi see plaat Eesti loodusalbumite järgmine samm. Või samm teises, tehnoloogiasse imbuvas suunas.

80 protsenti värske teose rütmistruktuuridest valmistas Tammik looduslikest komponentidest. Näiteks koksis makro-mikrofoniga vastu männipuud rütme, mida hiljem kokku lõikas ja läbi erinevate spring reverb’ide salvestas. Lood “Pargis” ja “Pargis2” lindistas ta kodulähedases Stroomi metsas. Ja kui need puuhääled saavad stuudios kokku harmooniatega süntesaatorist, sünnib uus loodus. Joel Tammiku hüperloodus.

Joel: “Võtsin endale kindla eesmärgi, et digitaalselt ei tooda ma mingeid rütme. Kõik rütmid ja sahinad on salvestatud reaalsest elust. Arvutis on kerge igasugu klikse ja klõkse teha, tahtsin end sellest nii eemaldada kui võimalik.

Loodus läheb mulle väga korda. Urbanistlikust leian, mida vanemaks saan, väga vähe inspiratsiooni. Olen hakkanud taipama ja kuulma helisid, mida muidu ei pane tähele, ja ka kõige väiksematest meid ümbritsevatest helidest võib saada tohutult inspiratsiooni.”

Elektroonika kuivab

Kindlasti on “Horisont” aga uus oluline tükk kodumaist tõsisemat elektroonika-muusikat. See on vald- ja ringkond, kus veel mõni aasta tagasi toimus äärmiselt aktiivne tegevus praeguse hõredusega võrreldes. Plaate ilmus üksjagu. Veel sagedamini leidis aset sügavama ja distsiplineerituma lähenemisega, tavaliste klubimuusikaöödega kõrvutades akadeemilise hõnguga kontserte ja muusikapidusid. See tõsisem muusika-scene – kutsu sa selles liikuvaid žanre kas mikro-techno’ks, analoogmüraks, orgaaniliseks ambient’iks, digitaalseks zuriztamizeks või milleks tahes – on tühjaks kuivanud. Ja Joel, nagu ta mulle korduvalt ütleb, on alati moode-trende trotsides omi radu pidi liikunud.

“Varem äkki tahtsin olla üks osa elektroonilisest muusikast, enam ei ole see üldse tähtis,” lausub Tammik, kes muusikat teeninud nii drum’n’bass’is,dub-techno’s kui elektrisemas IDMis. “Ma ei tunne, et oleksin nende stiilidega hingeliselt seotud. Pigem tunnen sidet naturaalsete pillidega tehtud muusikaga. Seal on inimlikkus sees. Aina rohkem meeldib mulle ka vigade sisse jätmine. Lohakus. Elektrooniline muusika on muutunud hästi kalgiks.

Ma ei ole mingi erand. See on üldloomulik areng. Väga paljud elektroonilise muusika tegijad kaasavad mingil ajahetkel naturaalseid pille, paljud loobuvad elektroonilisest üldse. Minu süntesaatoriarmastus ei kao mõistagi kuhugi, küll aga näen uut ja huvitavat arengut kahe maailma segamises.”

Kuidas kuulata

Et Joel on audiofiil ja üks tema põhiväärtusi muusika juures on saund, siis ei anna ta ka väga kontserte. Korraliku akustikaga live-kohti või kontsertkohtadesse kuhjatud helisüsteeme, mis tema tuju ära ei rikuks, naljalt ei leia (lisaks sellele, et tema muusika on nii tihedalt, kiht-kihilt komponeeritud, et selle laivis esitamine tekitab küsimuse “kuidas?”).

Kui audiospetsialistidest muusikud tunnevad oma helisid nagu mõni mees süsivesikute koostist, siis kas pole kuulaja tahes-tahtmata artistist mitu sammu maas? Isegi siis, kui ta ei oota selgeid rütmiskeeme ja edasivilistatavaid meloodiaid, vaid kui kuulaja soovibki helitihnikutes ekselda – kas ta oskab neid helisid hinnata samavõrd kui näiteks Joel või tema kolleegid ja pühendunud audiofiilid? Tõenäoliselt mitte. Ja kuidas siis seda muusikat kuulata? Millele peaksime tähelepanu pöörama?

“Arvan, et tegelikult toimib see plaat igatpidi,” kostab Joel. “Pean seda audioraamatuks. Mõnele meeldib lugeda kergemaid raamatuid, teine leiab rahulolu raskemast tekstist. Kui ta lihtsalt taustal mängib, loob ta rahustava meeleolu. Ei sega, ei lõika sulle sisse. Kui süveneda, leiab paljutki. Võib-olla ei anna see end kergelt kätte, võib alul tunduda peidetuna, kuid iga järgmise korraga ta avab end ja selgub, et tegelikult on vastutulev väga turvaline. Natuke salapärane, võõras, aga ta ei ohusta sind millegagi.

Ja see ei ole väga sotsiaalne kuulamine. Pigem aeg enesele. Ja ei peaks liiga kõvasti keerama – jõulisus tuleb esile vaikselt kuulates.”

“Kuidas sa leiad mittelooduslikke saunde, mis sobituvad sinu jaoks teise tähtsa elemendi – meeleoluga?”

“Vahel lasen ennast lihtsalt lahti. Mängin ka totrusi. Värskendan end nagu külma duši all. Mul on teatud bassid, mis väga meeldivad. Kuna alustasin bassikitarristina, siis on mulle bassisaund ja üldse madalam ots lugudes väga oluline. Mulle meeldib, kui bassisaund jutustab, kui ta ei täida lihtsalt tühimikku, vaid on olulisel kohal.”

“Aga kuidas hinnata meeleolusid? Kas on võimalik kuulajat aidata nende hindamisel?”

“Ma ei hinda meeleolusid. Ma tunnen neid. Enda muusikat on väga raske sõnastada, minu jaoks puuduvad selles igasugused tähed. Minu tundega käib kokku unistav meeleolu. Unistamine millestki, mis ei ole kättesaadav.”

Kergesti ei ole plaadiga “Horisont” Tammikule kätte tulnud midagi. Eks ta ka ise ole läinud raskemaid, aga seda põnevamaid ja õpetlikke teid. Albumi ilmutamiseks ei rajanud ta mitte plaadifirmat, vaid struktuuri Väli, mille alt plaanib tulevikus välja anda erisuguseid endaga seotud muusikaprojekte.

Album on pühendatud vanaisa Karlile. Pilt 1930ndatel Saaremaa merekoolis mõõtmisi teostavast vanaisast (paremal) on trükitud käsitsi plaadiümbrise kartongile. Trükikojast laenuks saadud trükimasinaga, mille hingeelu Joel vastulööke trotsides tundma õppis, ja seeläbi on iga ümbris vähemasti ivakese ainulaadne.

“Jah, eks selle albumi tegemine käis meeletute raskustega,” tunnistab muusik. “Ei olnud nii, et teed ja ongi ilgelt lahe. Enesekriitika kasvas lõpuks nii haiglaselt suureks, et hakksin end hirmsasti piitsutama, et enda jaoks ülimat helilist tasandit, kus KÕIK on paigas, saavutada. Tänu sellele jälle õppisin meeletult palju.”

(Joel Tammik)

Tammiku teenistuskäik muusikas

Muusikaga alustas Joel Tammik ZZ-Topi laadset asja mänginud koolibändis bassi mängides.

Elektroonilisse tantsumuusikasse jõudis ta Eesti drum’n’bass’i pioneeri duo LU:K kaudu. Esiotsa oli tandemi live-bassimees, aja jooksul sai temast LU:Ki täieõiguslik liige.

Koos LU:Ki liikme Indrek Tammega musitseerisid mehed edasi artistinime Myrakaru all. Briti plaadimärgi Expanding Records alt andis IDMi klõbistanud Myrakaru välja rahvusvaheliselt hästi vastu võetud albumi “Tammetõru” (2004) ja ühe 7tollise. Kinnitamata andmetel oli Myrakaru viimaseks jäänud Eesti artist, kelle muusikat mängis oma raadiosaates BBC legend John Peel.

Myrakaru lagunedes suundus Joel sooloteele, olles küll avaldanud esimese omapäi meisterdatud loo Rajaleidja nime all kogumikul “Tallinn – psühhedeelne linn”. Kolm pikka Joel Tammiku dub-techno’likku albumit (“Hetked”, “Millegist”, “Eluline”) ja mõned väikealbumid on väljastanud Belgia plaadifirma U-Cover. Tänu nendele toodetele on Tammikul rahvusvaheline kuulajaskond. Küll väike, aga ustav.

Tallinna Ulmeplaadid andis aastal 2004 välja tema abstraktsema sooloplaadi “Eemal”.

Plaadifirmale Nemos Music on Joel valmistanud albumi ja EP nime all OTK1. “OTK1 on selline hea sõber,” selgitab Tammik ise. “Tuleb välja siis, kui tahan teha rohkem kuulamiseks mõeldud drum’n’bass’i.”

Tutvu “Horisondiga” http://bande.bandcamp.com/album/horisont.